Tähendusrikas

märts 26, 2013

Selline unenägu, mis jätab mulje, et see küll kindlasti tähendab midagi, aga unenägude seletajad muidugi ei seleta.

Olen läinud teise linna mingile seltskonnale tantsukursust tegema, nood on sinna pooleldi vägisi kohale aetud, virilad ja vastalised, kontakti ei teki.

Aga ühel päeval puhkepausi ajal, kui olen endal kõrvalruumis olemise mõnusaks teinud, jään kellelegi neist vahele millegagi, mida nemad peavad grupiseksiks – kuigi see pole tõsi, sest see kolmas tüüp üldse ei osalenud, vaid oli niisama seal toas. Aga seleta neile, eks ole.

Sestsaadik hakkavad õpilased minusse paremini suhtuma ja minuga sõbralikult suhtlema, sest nüüd saavad nad mind sellega tögada.

Advertisements

Ancien régime

märts 22, 2013

Nii paar nädalat või kuukest tagasi juhtus selline interneti peal tavaline pisiasi, et keegi vastas argumendile isiliku solvanguga. Vaidlus ei käinud isegi minuga ja nagu öeldud, selline asi näikse olevat tavaline, ometi tõusid mul kulmud juuksepiirini ja esimene tunne oli: “Ah niimoodi saab ka.” Kandsin seda paar päeva endaga kaasas ja mõtlesin, et sellises olukorras on viisaka vaidlemiskultuuriga harjunud inimene samas plindris, mis üks inimõigusi jne austav riik, kes peab sõdima kellegagi, kelle jaoks tsivilistide tapmine või vangide piinamine pole isegi mitte piinlik. Kui ise samu võtteid ei kasuta, jääd kiiresti halvemusse. Kui kasutad, ei ole enam moraalset krediiti, mis võib-olla on ainus asi, mis seda sõdimist üldse õigustab.

Ma ei ole õnneks riik, mul on väiksem inerts ja vähem sõltlasi, niisiis otsustasin sedasorti vaidlustest eemale hoida, paistab, et enam-vähem õnnestunult.

Täna sirvisin uut kobrulehte, mis end kirjandusliku meelelahutusena reklaamib – intervjuud-artiklid on talutavad, ei tundunud kehvemad kui kunagisel Muusal, tähendab, ooteruumilektüüriks täiesti okei. Aga ilukirjanduslik pool… oijah. Ma olen sedasorti proosat juba toidupoe ajakirjanurgas näinud, ainult et ilma kirjandusväljaande pretensioonita, Saladuste nime all, kes ei tea, siis tellimiskeskuse lehel on aus tutvustus: “Eesti ainuke pihtimusajakiri Saladused on neile, keda huvitavad inimsuhted, elumured ja võimalused nendega toimetulemiseks. Siit saad lugeda töö- ja peresuhetest: sõprusest, armastusest, vihkamisest, truudusetusest, lastest ja vanavanematest – Sinu, minu ja tema elust,” ja oma feispuugi lehel ütleb ta sama kenasti: “Ajakirjas Saladused ilmuvad tõestisündinud lood elust enesest – selle kirjutavad lugejad ise!” Tõtt-öelda kahtlen ma nende lugude tõestisündimuses, umbes nagu ma ei usu ka seda, et Cosmopolitani lugejakirjad oleks lugejate kirjutatud, aga vähemasti ei ütle nad selle kohta “kirjandus”, mis oleks suurem vale.

Hüva, ma möönan, et “kirjandusele” võib anda kitsamaid ja laiemaid tähendusi, mis üksteist kunagi päris ära ei tühista, aga vaevalt end kirjandusajakirjana reklaamiv nähtus tahab piirduda kõige laiema vihmavarju serva alla mahtumisega.

Ning jah, mind tabas sama tunne: “Ah nii saab ka,” tulin koju, silmad rõngas, maailm jälle avaramaks muutunud.

Mul ei oleks tegelikult põhjust seda Reginat muust hunnikust esile tõsta: omal ajal ilmus ka Nõukogude Naises ja Pioneeris sama laadi jutukesi, mida samuti ilukirjandusena esitati. Rääkimata sellest, mida interneti peal laiali on (kuigi tuleb tõele au anda, internetis ilmunul ei olegi sageli erilisi pretensioone, mille eest ta saab minu käest kohe parema alandlikkushinde). Eks tal oli lihtsalt õnnetus mulle viimasena ette jääda.

Jahmatuse taga on peidus muidugi samasugune kadedus nagu sõimajate* vastu: nemad saavad teha midagi, mida mina ei saa**. Ma ei suudaks oma teismeea grafomaanset produktsiooni teistele vaatamiseks välja panna (muide, ma ei pea teisme- või mis tahes ea grafomaaniat iseenesest sugugi halvaks – ikka tore, kui inimesed oma loomingulist poolt avastavad, pealegi, kui nad on ise proovinud kirjutada, äkki oskavad ka suursaavutusi paremini hinnata), täpselt nagu ma ei suuda ükskõik kui kehva argumendi peale vastuseks öelda: “Aga sa oled paks ja kole,” või muud sarnast. Mis siin sõimamisest rääkida, isegi varjamatu või halvastivarjatud demagoogiaga katsetamisele lööb sama tugeva ploki ette kui see, mis takistab püksi pissida.

Kadeduseaimduse sabas tuleb alati järelmõte: ma ei saa, sest ma ei taha, nii et katki pole midagi, ma ei kannata ülekohtu all, vaid maksan omaenda valikute eest. Aga mõru tunne päris ära ei kao, mine tea, võib-olla sellepärast, et seda, mida mina “lihtsalt ei taha”, aktsepteeritakse nii hästi ja nii laialdaselt, justkui see oleks salongikõlblik. Teisisõnu, nende kergemate valikute eest justkui ei tulekski maksta, sest on tekkinud suursalong või mis salong, öelgem juba “suurhall”, kuhu pääseb ilma pingutuseta, lihtsalt nõudmise peale.

NB! Ma ei taha sellega väita, et ma suudaks teab kui palju rohkem: vastupidi, ma tunnen oma küündimatuse pärast piinlikkust (seepärast ma oma grafomaanseid “ilukirjanduskatsetusi” avaldama ei kipugi, vaid tegelen selliste asjadega pimedas ja teki all); ja seda enam vaatan ma suurisilmi inimesi, kellel piinlikkusorgan justkui puuduks.

———————————————————————————————————————————————————-
* Ma pean “sõimaja” all õigupoolest silmas midagi veidi laiemat, kui see, kes argumentide peale vastab lihtsalt “loll!”, kuigi kahtlemata kuulub see siia hulka. Ortega y Gasset on andnud ilusa kirjelduse: “inimtüüp, kes ei taha midagi põhjendada ega nõuda õigust, vaid ilmutab lihtsalt otsustavust oma arvamus läbi suruda.”

** Indiogaalase kunagine kibe postitus on päris hea näide sama sorti kadedusest.

Näh, mu keelekorralduslikud impulsid on tavaliselt üsna leebed (“õieti”- või “enamuse”-hirmust või sellest, et nimetavas käändes “kohvi” meie keele hävitaks, ei ole ma kunagi hästi aru saanud), aga vahel löövad välja: mul kriibib iga kord sees, kui ma näen, kuidas “sotsiaalne” haarab jälle tükikese “seltskondliku” territooriumi. Või “suhtlemise” territooriumi. Või nullterritooriumi, kuhu ei oleks üldse midagi vaja.

Ei, ma ei arva, et see oleks üleüldse paha sõna, kole parasiitsõna, kaka päh. Aga ma tahaks siiski kasutada seda toredat võimalust vahet teha “sotsiaalse” ja “seltskondliku” vahel, mida eesti keel erinevalt inglise keelest pakub.

Nii et kui ma näen või kuulen jälle, kuidas keegi räägib “sotsiaalsest suhtlemisest”, siis mul kripeldab: mis häda on lihtsalt “suhtlemisel”? või hüva – ütleme, et tolle “sotsiaalsega” tahetakse väljendada mingit erilist suhtlemistüüpi ning jah, ma möönan, et teatud suhtlemistüüpi saab tõesti “sotsiaalsega” kirjeldada, aga mul on kuri kahtlus, et ütleja EI mõtle selle all tavaliselt aktiivset osalemist kodanikuühendustes ega supiköögis töötamist ega muud sarnast. Tavaliselt mõeldakse selle all seltsielu. Seltskonda. Ausalt öeldes just sellist suhtlemist, mida ei tehta suurest ühiskonnatundest ega sotsiaalsest närvist ajendatuna, nii et peaaegu võiks öelda, et tegemist on “sotsiaalse” vastandiga; puha oma isiklike lõbude tagaajamine, nii individualistlik, kui suhtlemine veel üldse saab olla. (Eriti sümptomaatiline oli see, kui mu kommentaarile, kus ma kaebasin otsesõnu, et mul pole aega seltskondlik olla, reageeriti paar päeva hiljem: “Ah see ongi see asi, mille pärast sul pole aega sotsiaalselt suhelda.”)

Veel kurvem muidugi, kui “sotsiaalsega” ei mõelda üldse midagi, see ei anna “suhtlemise” tähendusele midagi juurde. Kõnekeeles arusaadav, kõnerütmi pärast on vahel vaja sisutühje sõnu vahele toppida (siis tekib ainult küsimus, kas ja miks just seda sõna). Kirjutatud keeles enam mitte.

Jah, ma tean, et keel muutub ja ma ise armastan paljusid selliseid muudatusi: näe, keel on elus, näe, rikastub! Kurvaks muutun ma siis, kui ta teise keele mõjul hoopis vaesemaks muutub, ja paraku tähendab see, kui inglise social‘i kõik muud vasted ära langevad, keele vaesumist.

Äkki laseks end võõrkeeltel mõjutada ikka nende kohtade peal, kus meie enda keel on vaesem ja midagi juurde vajab, mitte seal, kus meie keel on juhtumisi nüansikam ja täpsem, mh?

———————————————————————————————————————————————–

(Kanni, võid siinsamas “praktikate” pihta tuld anda, ma ise tunnen nende vastu väiksemat raevu, võib-olla sellepärast, et olen vähem kokku puutunud).

Võtan mina lootusrikkalt lahti kõnekäändude andmebaasi mõistestiku, klikin (ikka lootusrikkalt) märksõna “mõnu, naudingut tundma” peal – ja tulemus? “Kokku: 0”.

Heakene küll, kohe märksõna enda kõrval oli kirjas sünonüümne “täit maiku tundma”, aga ikkagi! Näiteks “vaenu tundma” annab 16 vastet, “häbi tundma” 99 ja “hirmu tundma” 475. Okei, vähemalt “rõõmustamisel” oli 99 vastet, aga noh, selle vastukaaluks on ka 103 “kurba”.

Ja kust mina leiaks nüüd mõnusa naudiskelu jaoks ilusa traditsioonilise väljendi? “Jalad seinal” ja “lips lõdvaks” tulid juba pähe ja “puhkamise” alt leiab veel mitu lebotamisväljendit, aga need ei sobi hästi konteksti, oleks tarvis… vähem põlluvao vahel lamamist, vähem viiteid raskele tööle, mis kohe uuesti pihta hakkab (nagu “suitsupaus”) ja kuna raskest tööst ei ole juttu, siis ei ole õigupoolest vaja ka laisklemisevihjeid, pigem midagi meelikõditavat. Eriti maitsemeelt. Nautimist ja lõbu, mis meenutab vähem pildituksjoomist ja rohkem mekutamist.

Ah jaa, enne kui keegi pakub – ma tulin juba ise selle peale, et ka “lõbutsemine” võiks oma malbemas vormis sobida: “lõbus” kui “naljakas” andis nulli, “lõbus inimene” neli, aga need olid kõik lõõpimise vurhvi vasted, ja kui ma panin otsingusse “lõbu”, siis sain muidugi peamiselt “lõbunaiste” väljendeid.

Hakka või ise uusi fraseologisme juurutama.

—————————————————————————————————————————————
PS: parim, mille ma praegu oma peast oskasin välja kaevata, oli “tegin oma olemise mõnusaks”, mis on sisuliselt päris hea, aga tahaks kangesti midagi piltlikumat.

Jätk komistuskivide sarjale.

Mis haigel inimesel ikka muud teha kui sopakaid lugeda, “Frenchi ja Koulu reisid” täitis ülesande muidu hästi, aga kulmu kiskus kortsu see, et võõrkeelsed laused ei ole toimetaja kätt näinud. Ma ei usu, et keelevead olid Harglal taotluslikud, eriti kui “folia” esineb raamatu alguseotsas õigel kujul ja pärast moondub miskipärast “folioks”. Ma ei räägi sellest, et ta käib sõnavaraga taotluslikult uljalt ringi – nt “état libre” või “stato libero” paistis minevat samasse ooperisse nagu “mugulad” kartulite asemel. Aga kuna maavalla keel on arhailise hõnguga uudissõnadest hoolimata grammatiliselt ikkagi eesti keel, siis ma oletan, et ka frankia, kastiilia, ladina ja madjari keel peaks hoolimata uudissõnadest grammatiliselt olema prantsuse, kastiilia, itaalia ja ungari keel. Eriti piinlik, kui frankia keelega teeb vigu French (näide: “au naturelle”), kellel see esiteks on emakeel ja kes teiseks peaks võltsijana olema ortograafiliste, kalligraafiliste ja muude -graafiliste detailide peale kibe käsi. Kukemäe Leibo puhul ma üldse ei viriseks, temal oleks sellised vead osa karakterikujutusest.

Arvata muidugi on, et ma olen selliste vigade peale sattumiseks kõige hullemaid lugejaid, sest õnnetul kombel oskan ma ühildumist, lauseliikmete seoseid ja verbiaegu hinnata kõigis seal ette tulnud võõrkeeltes, aga no ikkagi. Esiteks: raamatuid loevadki meelelahutuseks inimesed, kes oskavad keskmisest rohkem võõrkeeli, eks ole, nii et lugupeetud kirjastajad, palun arvestatagu sihtgrupiga. Teiseks: ega need laused ei olnud ka teab mis kujundkeele kõrgem pilotaaž. Kui mina saan aru, et kastiilia keeles on vigu (ma hispaania keelt eriti ei oska), siis peaks ka suvaline toimetaja saama ja paari ungari sõna peale mõne oskaja ikka leiaks.

Teiseks jäi mulle pidevalt jalgu “lobster” – arvestades, et tolles universumis ei ole anglosaksi kultuur kaugeltki nii domineeriv kui meil siin ja praegu, on kummaline, et burgundlane ei kasuta selle looma kohta ei maakeelset “merivähki” ega prantsuse-, vabandust, frankiapärast “homaari”. Tekkis kuri kahtlus, et järsku Hargla ei teagi, et sellel elukal on ka muu nimi kui ingliskeelsetes filmides-raamatutes – kui ulmekirjanik on ise ulmefänn, nagu tavaliselt on, siis olude sunnil kasvavad nad üles peamiselt ingliskeelse lektüüri peal. Aga jällegi, ega autor ei peagi iga pisiasja ise teadma, selle jaoks on toimetajad.

Mul kohe urgitseb sees praegu, et ma ostsin täishinna eest raamatu*, mille väljaandjad ise ei raatsinud korraliku toimetamise peale kulutada. Tähendab, toimetaja küll oli, aga nähtavasti siis minimaalse tasuga ja tegigi niipaljukest, et rookis eesti tekstist vead välja, jättes need fraasid, millest ise aru ei saanud, lihtsalt kõrvale, eksperti kutsumata. Ma jätan praegu heast südamest kõrvale hullema variandi: et ta tahtis eksperti kutsuda, aga Hargla ei lubanud, arvates, et nende paari lause jaoks on ta kõva polüglott küll.

Sisulisest küljest – eks ma olen ulmekirjanduse baasi arvustajatega suuremalt jaolt nõus, ainult selle vahega, et ma ei pidanud labaste naljade peale pettuma, sest arvestasin kohe alguses, mille peale ma välja lähen. Ma olen isegi kuue-seitsmekümnendate komöödiaid võimeline vaatama, neid, mille peale A. õudusest teki üle pea tõmbab (stiilinäiteks üks kontsentreeritud versioon).

————————————————————————————————————————————-
* Tavaliselt ma käin raamatud juba poes selle rehaga üle, seekord kiirustasin, jajah, omad vitsad peksavad.

PS:
Loterii ülevaade ka.
Bukahoolik.

Rumpelstiltskin

märts 7, 2013

Issand, kui hea meel mul oli, kui õhtul lõpuks nina tilkuma, kurk valutama ja külm värisema hakkas.

Pole enam vajadust mõelda, kas päev otsa kestnud masendus on lihtsalt kehakeemiline virvendus (oh lootkem) või mind äkitselt tabanud adekvaatne arusaamine suurest maailmatõest, sellest, mis tõeliselt on. Oi, ma ei taha neid maailmatõdesid, miskipärast ilmuvad nad alati erakordselt vastikul kujul. Ma loodan ikka terve elu ära elada nii, et tõde ikkagi ei ole või vähemalt ei saa keegi seda kunagi teada. Või nimetagem seda siis nii, et maailm on kõige täiega, koos oma minevikuga pidevas loomises.

Seekord läks hästi, ei ole maailmatõde, vaid tavaline viirus.