Rumpelstiltskin

märts 7, 2013

Issand, kui hea meel mul oli, kui õhtul lõpuks nina tilkuma, kurk valutama ja külm värisema hakkas.

Pole enam vajadust mõelda, kas päev otsa kestnud masendus on lihtsalt kehakeemiline virvendus (oh lootkem) või mind äkitselt tabanud adekvaatne arusaamine suurest maailmatõest, sellest, mis tõeliselt on. Oi, ma ei taha neid maailmatõdesid, miskipärast ilmuvad nad alati erakordselt vastikul kujul. Ma loodan ikka terve elu ära elada nii, et tõde ikkagi ei ole või vähemalt ei saa keegi seda kunagi teada. Või nimetagem seda siis nii, et maailm on kõige täiega, koos oma minevikuga pidevas loomises.

Seekord läks hästi, ei ole maailmatõde, vaid tavaline viirus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: