Rumpelstiltskin

märts 7, 2013

Issand, kui hea meel mul oli, kui õhtul lõpuks nina tilkuma, kurk valutama ja külm värisema hakkas.

Pole enam vajadust mõelda, kas päev otsa kestnud masendus on lihtsalt kehakeemiline virvendus (oh lootkem) või mind äkitselt tabanud adekvaatne arusaamine suurest maailmatõest, sellest, mis tõeliselt on. Oi, ma ei taha neid maailmatõdesid, miskipärast ilmuvad nad alati erakordselt vastikul kujul. Ma loodan ikka terve elu ära elada nii, et tõde ikkagi ei ole või vähemalt ei saa keegi seda kunagi teada. Või nimetagem seda siis nii, et maailm on kõige täiega, koos oma minevikuga pidevas loomises.

Seekord läks hästi, ei ole maailmatõde, vaid tavaline viirus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: