Järgmised keelepeerud: “sotsiaalne”
märts 15, 2013
Näh, mu keelekorralduslikud impulsid on tavaliselt üsna leebed (“õieti”- või “enamuse”-hirmust või sellest, et nimetavas käändes “kohvi” meie keele hävitaks, ei ole ma kunagi hästi aru saanud), aga vahel löövad välja: mul kriibib iga kord sees, kui ma näen, kuidas “sotsiaalne” haarab jälle tükikese “seltskondliku” territooriumi. Või “suhtlemise” territooriumi. Või nullterritooriumi, kuhu ei oleks üldse midagi vaja.
Ei, ma ei arva, et see oleks üleüldse paha sõna, kole parasiitsõna, kaka päh. Aga ma tahaks siiski kasutada seda toredat võimalust vahet teha “sotsiaalse” ja “seltskondliku” vahel, mida eesti keel erinevalt inglise keelest pakub.
Nii et kui ma näen või kuulen jälle, kuidas keegi räägib “sotsiaalsest suhtlemisest”, siis mul kripeldab: mis häda on lihtsalt “suhtlemisel”? või hüva – ütleme, et tolle “sotsiaalsega” tahetakse väljendada mingit erilist suhtlemistüüpi ning jah, ma möönan, et teatud suhtlemistüüpi saab tõesti “sotsiaalsega” kirjeldada, aga mul on kuri kahtlus, et ütleja EI mõtle selle all tavaliselt aktiivset osalemist kodanikuühendustes ega supiköögis töötamist ega muud sarnast. Tavaliselt mõeldakse selle all seltsielu. Seltskonda. Ausalt öeldes just sellist suhtlemist, mida ei tehta suurest ühiskonnatundest ega sotsiaalsest närvist ajendatuna, nii et peaaegu võiks öelda, et tegemist on “sotsiaalse” vastandiga; puha oma isiklike lõbude tagaajamine, nii individualistlik, kui suhtlemine veel üldse saab olla. (Eriti sümptomaatiline oli see, kui mu kommentaarile, kus ma kaebasin otsesõnu, et mul pole aega seltskondlik olla, reageeriti paar päeva hiljem: “Ah see ongi see asi, mille pärast sul pole aega sotsiaalselt suhelda.”)
Veel kurvem muidugi, kui “sotsiaalsega” ei mõelda üldse midagi, see ei anna “suhtlemise” tähendusele midagi juurde. Kõnekeeles arusaadav, kõnerütmi pärast on vahel vaja sisutühje sõnu vahele toppida (siis tekib ainult küsimus, kas ja miks just seda sõna). Kirjutatud keeles enam mitte.
Jah, ma tean, et keel muutub ja ma ise armastan paljusid selliseid muudatusi: näe, keel on elus, näe, rikastub! Kurvaks muutun ma siis, kui ta teise keele mõjul hoopis vaesemaks muutub, ja paraku tähendab see, kui inglise social’i kõik muud vasted ära langevad, keele vaesumist.
Äkki laseks end võõrkeeltel mõjutada ikka nende kohtade peal, kus meie enda keel on vaesem ja midagi juurde vajab, mitte seal, kus meie keel on juhtumisi nüansikam ja täpsem, mh?
———————————————————————————————————————————————–
(Kanni, võid siinsamas “praktikate” pihta tuld anda, ma ise tunnen nende vastu väiksemat raevu, võib-olla sellepärast, et olen vähem kokku puutunud).
Läbikäigu K 
Kuna mul on kuri kahtlus, et mina olen see sümptomaatiline lontrus, kelle pillatud lausele ühtede sulgude sees viitad, siis mõtlesin järele ja leidsin, et kasutan tõesti pigem “sotsiaalset” tüve “seltskondliku” asemel, äkki sellepärast, et sellest on parem verbi teha. “Sotsialiseeruma” vs. “seltskondlik olema.” Teine variant on kuidagi pikem ja lohmakam mu arust. Peale selle seostub seltskond mulle ikkagi kõrgseltskonna või peenema seltskonnaga, sellisega, kus peab ennast ilusti riidesse panema, tarka juttu ajama ja üldse tsiviliseeritud olema. Kui ma ennast umbjoobe kaanin ja tänaval roppe laule laulan, siis see ka mõni kõrgseltskond, eks.
MeeldibMeeldib
Eks seltskonda leidu igasugust, ära muretse, ei pea tsiviliseeritud olema. Ja umbjoobe kaaninud ja roppe laule laulnud on kõrgseltskond alati, loe Dickensit, kui ei usu.
Ma arvan, et seal, kus sa tahaks praegu öelda “sotsialiseeruma”, kõlbabki enamasti öelda lihtsalt “suhtlema”, nii et ei ole nii pikka väljendit nagu “seltskondlik olema” vajagi. Ja kui sulle tundub, et “suhtlema” on liiga üldine, siis tglt on “sotsialiseeruma”, nii nagu ta teadusterminina meie keelde ilmus, veel üldisem ja ülevam – tähendades õigupoolest “sootsiumisse sobituma”. Need -eeruma-liitelised sõnad tähendavad enamjaolt mingisuguseks muutumist või mingi oleku saavutamist, nii ka siin – ühiskonnakõlblikuks muutumist; sellise tegevuse kohta, nagu suurem osa suhtlemist on, oleks see liiga sihipärane. Kuigi jah, kahtlemata on suhtlemine sotsialiseerumiseks hädavajalik, umbes nagu vestlemine on uue keele õppimiseks vajalik.
Rääkimata sellest, et alati pole vaja kasutada verbi seal, kus inglise keeles on verb – ma arvan, et mõnel juhul, kui sul on tahtmine öelda “tahaks sotsialiseeruda”, ütleks mina midagi sellist, et “tahaks inimesi näha,” aga võimalusi on veel must miljon. Ma kahtlustan, et osa väljendusraskusi tekib siis, kui mõelda alguses inglise keeles ja siis üritada käigu pealt eesti keelde tõlkida, siis tekivadki sellised toortõlked. Mul tekivad samamoodi nagu teistelgi, nt kui ma üritan mingit ingliskeelset raamatut või filmi ümber jutustada. Aga ma arvan, et kui vahepeal, omaenda teksti suust välja ajades katsetada muude ja mitteinglispäraste võimalustega, siis saab igavesti palju huvitavaid, hea rütmiga ja ilusaid tulemusi; soovitan proovida.
Aga omamoodi huvitav, et võõrsõnast on sul (ja nooremal põlvkonnal üldse) saanud see tavaline sõna, mida kõlbab igaks petteks pruukida, ja omasõna hakanud tähendama midagi peenemat ja ülevat. Huvitav, kust see tuleb – inglise socialite tähendab ju samuti seltskonnalõvi koos kõigi peente implikatsioonidega.
Muide, ma usun, et sa oled nagunii päris tsviliseeritud suurem osa ajast.
MeeldibMeeldib
Nii et tglt on võimalusi palju: meil on olemas verb “suhtlema”, mis katab suure portsu inglise “socialize”’i tähendustest ära, kuigi mitte kõiki; siis on see ühiskonda sobitumise “sotsialiseeruma”, mida minu arust on just selles tähenduses eesti keelde tarvis, sest see mõiste oli meil enne puudu (vähemalt nii lühidalt väljendatuna puudu – ja kui me võtaks ta nüüd “suhtlemise” tähenduses kasutusse, jääks “sootsiumisse sobitumise” tähendus jälle katmata).
Siis on meil omadussõnad “seltskondlik” ja sõnaosis “seltsi-” pluss veel pinude viisi muid väljendeid. Ja omadussõna “sotsiaalne”, mis tähendab laiemas mõttes üldse ühiskondlikku, kitsamas mõttes kõike seda, millega tegeleb sotsiaalministeerium ja sotsiaalhoolekanne, pluss ühiskonnas hakkama saamist jms, kui parajasti räägitakse oskustest, nendest oskustest, mille omandamises sotsialiseerumine seisneb. Nagu näha, on “sotsiaalne” isegi juba päris koormatud, nii et juurde pole vajadust laduda.
MeeldibMeeldib
ja siis on veel “lävima” ja “läbi käima”…
MeeldibMeeldib
Peale selle ei pruugi suhtlusega kaasas käia üldse mingeid emotsioone, äärmuslik näide – suhelda saavad omavahel ka näiteks kaks lõime, serverit või protokolli ja siinkohal on individualistlikku lõbutsemist kaunis vähe. Ja mis veel “seltskonda” puutub, siis seltskonnainimesed on ometi need, kellest kõnelevad seltskonnaajakirjad ja paraku on neid mu tutvusringkonnas vähevõitu, ei saa seltskondlik olla, peab olema sotsiaalne.
MeeldibMeeldib
…sest minu sõpradest kirjutavad ju ometi sotsiaalhoolekanne ja sotsialistlikud ajakirjad. 😛
MeeldibMeeldib
Oot, ega sa ei väida, et inimeste kohta ei tohi “suhtlemine” enam üldse öelda? See tähendab, et sa laseks masinate sfääril täiesti kaaperdada termini, mis tuli ikkagi inimeste ja üldse elusolendite sfäärist. Serverite suhtlemist võiks eesti keeles kenasti metafoorikana võtta, samamoodi nagu tassi kõrva või seda, et sa seisad vihma käes. Just nagu tekkis arvutile metafoorina mälu. Metafoorika põhiline voolusuund: kirjeldame inimesena mitteinimesi, elusana elutuid. Et põhisuhtlemine on see, mida teevad inimesed, serverite jms suhtlemine on mängusuhtlemine, nähtus, mida on lihtsalt mugav niiviisi inimkeeles kujundlikult kirjeldada, seni kuni neil ei ole subjektsust (metafoorid on üldse terminiloomes kõvad tegijad). Ja kui neile see peaks tekkima, polegi põhjust enam vahet teha.
Aga kui sa kirjeldad seda, mida sa teed oma tuttavate seltskonnas (näe, näide teistsugusest keelekasutusest: sa ei peagi rääkima Seltskonnast suure algustähega, vaid võid rääkida kellegi seltskonnast) “sotsiaalsena”, mis sõnaga kirjeldad sa siis sotsiaalset sfääri? Sa ei pane ju seda, kuidas sa kohtled oma tuttavaid, ühte patta sellega, kuidas mingi riigiasutus kohtleb abivajajaid? ega pea seda mingiks ühiskondlikuks tegevuseks?
Või on see äraspidi snobism – et see, kui meie ajame omavahel meelelahutuseks seltskondlikku loba, on kuidagi ühiskondlikult sügavamõttelisem, kui see, mida teeb põlatud Kroonika-seltskond? Ma ei usu hästi. Omavahel meelelahutuseks aetakse ikka loba, millel enamasti ei ole erilisi konsekventse, ükskõik, kas räägitakse kellegi riietest või raamatutest, pealegi räägivad ka meie tuttavad riietest ja kindlasti ka Kroonika-rahvas raamatutest, sinna võib kogemata sattuda ju kes iganes. Õigupoolest mõtlesin kunagi, et ma loen Vikerkaart nagu mõni teine Kroonikat: vaatan, millega on jälle hakkama saanud see seltskond, kelle tegemised mulle huvi pakuvad.
Ja ükskõik kelle pool külas võib täheldada seda, et inimesed üritavad üksteisele muljet jätta, end võimalikult vaimukalt väljendada jne – kõik see, mis sobiks ka sinu peene seltskonna suhtlusstiili juurde.
Samuti said sa kohe aru, mida ma mõtlen selle all, et mul pole aega seltskondlik olla, ilma et oleks mind kahtlustanud salasuhetes… ei teagi mis üksusega, Kroonika põhikontingendi kohta oleks “peenem seltskond” nagu imelik öelda. Selle poolest oleks eriti imelik lasta see täiesti normaalne sõna neil kaaperdada. Pealegi ei olda seal üritustel vist eriti seltskondlik, enamasti on tegemist millegi masendavalt rahvarohkega, kus on palju poolvõõraid – nad ei ole üks seltskond, nad ei saa normaalselt suhelda.
*
Lühemalt: põhiline, mis ma soovitan, on “sotsiaalse”-dieet: kui tuleb tahtmine seda öelda, siis mõelda, kas äkki saaks seda millegi muuga eestipärasemalt väljendada (ma olen selle koha pealt kangekaelne, et toortõlked võõrkeelest on vähem eestikeelsed kui sissetöötatud väljendid, ja tajun inimesena, kellel inglise keel ei olnud esimene ega teine võõrkeel, inglise toortõlkeid kergemini); või kas sinna kohta on parajasti üldse mingit sõna vaja? Vahel on see esialgne vajadusetunne ju illusioon, mis tuleb suurest harjumusest.
See ei tohiks nii hirmus raske olla, sest ka see, et “me oleme kogu aeg niimoodi rääkinud,” on illusioon: mul on olnud võimalus seda kõrvalt vaadata, tundub, et tegemist on kõigest viimase nelja-viie aasta nähtusega. Väike guugeldus kinnitas seda, 2009. aastast vanematelt veebilehtedelt ma sellist sõnakasutust ei leidnud.
MeeldibMeeldib
Kaaperdamise kohta: ma lasen Kroonikal defineerida seltskonda sama vähe kui Varro Vooglaiul pereväärtusi. Inimesed, ärge olge liiga alandlikud! See, et keegi kasutab normaalset sõna mingi jama kohta, ei tähenda, et tal oleks kasutamise ainuõigus!
See selleks, ma arvan, et igasugused sisulised põhjendused on praegu nagunii tagantjäreletarkus – on lihtsalt tekkinud harjumus teatud moel rääkida ja kui sellele tähelepanu juhtida, siis leitakse sellele mingi mõte (samamoodi on mõni selgitanud, et sellel, et tal on ühes lühikeses lihtlauses kaks korda “ka”, on väga sisuline põhjus); harjumus on tekkinud kunagi tehtud lohakate tõlgete eeskujul või oma käe peal kiiruga tõlkides; ma arvan, et praegu on kõige tõenäolisem keel, kust need tõlked tehti, inglise keel. Ja seega tahan ma tähelepanu juhtida: eesti keeles ei pea inglise keele väljendeid üks-ühele üle kandma, meil on oma huvitavaid väljendusvahendeid, mõistete piirid jooksevad teisest kohast. See, et meil ei ole sõnu, mis vastaks üks-ühele ing.k sõnadele “social” ja “communicate”, ei ole meie keele puudus, on normaalne, et eri keeltes on eri mõisted; probleem on see ainult tõlkijatele ja selle eest neile makstaksegi, et nad selliste asjadega vaeva näeks. Sama vähe on inglise keele puudus see, et seal ei ole sõna, mis täpselt kattuks meie “suhtlemisega”, eks ole.
MeeldibMeeldib
Lohutuseks dieedinõudmiste eest: ma ei hakka see-eest vinguma, kui keegi ütleb “õieti” seal, kus kirjakeele norm ei luba; või kui keegi räägib, et “lakib küüni” – need kvalifitseeruvad mul süütuteks murdepärasusteks ja seega kohalikuks koloriidiks. Ma võtan need üles ainult siis, kui tean, et inimene kavatseb hakata kohe-kohe eesti keele eksamit tegema, siis ma jah igaks juhuks meenutan, et “kas sa tead, et selline asi märgitakse sul veaks?”
Kui järele mõelda, siis kõige rohkem ärritavadki mind asjad, mida keskmine eksamikontrollija veaks EI märgiks.
MeeldibMeeldib
(sai korra poodi mindud ja tagasi tulles on Suur Hiina Tekstimüür vastas) Seda, et nood põhjendused tagantjäreletarkus on, usun ma niikuinii -huvitav on ju mõelda, mispärast ma räägin nii nagu ma räägin ja tõtt-öelda pole ma siinkohal just surmtõsine, kui ma seltskonnakroonikatest ja lõimedevahelisest suhtlusest räägin. Dieedi vastu pole mul ka suurt midagi. Masinatevahelise suhtluse asjus ma siiski veel korra kobiseks – ma mõtlesin seda vastusena lausele, et “mis häda on lihtsalt “suhtlemisel”?” – häda on see, et suhelda võib ka üsnagi emotsioonivabalt (“ma suhtlen temaga selle logistika asjus”), üksipäini ei pruugi see sõna üldse lõbusale koosviibimisele viidata ja masinate suhtlus oli sealkohal lihtsalt ekstreemne näide. Ma tean küll, et kontekst, aga siiski.
MeeldibMeeldib
Nujah, üksipäini on “suhtlemine” üldisem mõiste, aga eks talle võibki siis mingi täiendi otsa panna, kui on tahtmine täpsustada – ja eks sa panidki, ma lihtsalt tahaks, et see täiend ei oleks üldises keelekasutuses “sotsiaalne”, kui just tõepoolest sotsiaaliaga tegemist ei ole. Selliseid täiendeid on ju päris palju võtta – “sõpradega suhtlemine” või minul miskipärast sageli “inimestega suhtlemine” või lausa “inimeste nägemine”. Või “kellegagi suhtlemine”.
Aa, muide, sa ise tõid näitelause “ma suhtlen temaga selle logistika asjus”, kus suhtlemine tähendab asjaajamist – aga panid tähele, just selle tähenduse jaoks oli vaja lisada täpsustus “logistika asjus”. Kui oleks lihtsalt “ma suhtlen temaga,” siis oleks lausel juba isiklikum varjund. Ja kui ma ütlen “ma tahaks rohkem suhelda” või “ma suhtlen liiga vähe,” siis saaks ilmselt samuti kõik aru, et ma tahan midagi emotsionaalsemat või vähem asjalikku kui nt tööasjade ajamine. Millest võiks järeldada, et vaikimisi on suhtlemine siiski vähem formaalne ja vähem asjalik. Loogiline ka, sest millal need formaalsed asjaajamised tekkisidki, muud suhtlusvormid olid ammu enne olemas ja neid harrastavad kõik, aga formaalseid ainult osa ja ainult vahel.
Täna küla peal kuulsin, kuidas inimesed rääkisid oma laste seltsielust. Et lapsed ei taha koolist koju tulla, sest pärast tunde õige seltsielu alles hakkabki.
MeeldibMeeldib
a mul on hea meel, et sa usud seda tagantjäreletarkuse asja – ma arvan, et paljud ei oleks võimelised endale sellist kõrvaltpilku andma. Ja sellest, et on huvitav mõelda, miks mina/sina just nii räägin/räägid, saan ma väga aru. Mul on ka huvitav. Eriti see, et omasõna “seltskondlik” oleks justkui peenema varjundi saanud kui võõrsõna “sotsiaalne” – muidugi ei olnud sa kogu selle jutuga surmtõsine, aga mingi tõetera siin vist oli. Ja see ON huvitav, sest tavaliselt on ikka võõrsõna peenem, mitte vastupidi.
MeeldibMeeldib
Nõus, nõus.
Nodsu, ära KUNAGI loe perekooli foorumit! Mitte kunagi! Ohtlik!
MeeldibMeeldib
Vaadake filmi ‘High society’, kus peaosa mängib Grace Kelly, kellest sai Monaco vürstinna (mitte printsess!!!!!!!). See on tõesti kõrgseltskond.
MeeldibMeeldib
Ma ei loegi eriti perekooli foorumit, ainult siis, kui keegi lingib, ja isegi siis mitte iga kord. Nii et ma isegi ei tea, mis seal nii ohtlik on. Mulle tundub, et seal avaldavad peamiselt arvamust inimesed, kelle sõnal kuskil mujal erilist kaalu ei ole, nii et kui sa pead silmas, et seal on õudne keelekasutus, siis ei tohiks see halb keelekasutus vähemalt teab mis mõjukas ja autoriteetne olla.
Kus seda Grace Kellyt nüüd näidatigi? Või niisama soovitad igaks petteks, et kui peaks ette jääma?
MeeldibMeeldib
Minu meelest näidatakse seda ikka ja jälle TCM’s. See on Ted Turneri telekanal, kus näidatakse vanu Ameerika filme. Selles pole mitte üksnes Grace Kelly, vaid ka suht noor Fran Sinatra ja mitte nii väga noor Bing Crosby (kontrollisin – ta oli siis umbes 52 aastane. Esimeseks armastajaks veidi üleküpsenud.
MeeldibMeeldib
[…] väsitavad pikapeale ära (“ma ebaõnnestusin” on sama epideemiline kui “sotsiaalne” oma kaaperdatud tähendustes, nii et seda vaeva tuleb ikka iga natukese aja tagant näha) ja praegu nähtavasti tuli kätte see […]
MeeldibMeeldib
[…] ka “sotsiaalse” kohta. Kuramuse tüütud, vaesestavad või liiased […]
MeeldibMeeldib