Ancien régime

märts 22, 2013

Nii paar nädalat või kuukest tagasi juhtus selline interneti peal tavaline pisiasi, et keegi vastas argumendile isiliku solvanguga. Vaidlus ei käinud isegi minuga ja nagu öeldud, selline asi näikse olevat tavaline, ometi tõusid mul kulmud juuksepiirini ja esimene tunne oli: “Ah niimoodi saab ka.” Kandsin seda paar päeva endaga kaasas ja mõtlesin, et sellises olukorras on viisaka vaidlemiskultuuriga harjunud inimene samas plindris, mis üks inimõigusi jne austav riik, kes peab sõdima kellegagi, kelle jaoks tsivilistide tapmine või vangide piinamine pole isegi mitte piinlik. Kui ise samu võtteid ei kasuta, jääd kiiresti halvemusse. Kui kasutad, ei ole enam moraalset krediiti, mis võib-olla on ainus asi, mis seda sõdimist üldse õigustab.

Ma ei ole õnneks riik, mul on väiksem inerts ja vähem sõltlasi, niisiis otsustasin sedasorti vaidlustest eemale hoida, paistab, et enam-vähem õnnestunult.

Täna sirvisin uut kobrulehte, mis end kirjandusliku meelelahutusena reklaamib – intervjuud-artiklid on talutavad, ei tundunud kehvemad kui kunagisel Muusal, tähendab, ooteruumilektüüriks täiesti okei. Aga ilukirjanduslik pool… oijah. Ma olen sedasorti proosat juba toidupoe ajakirjanurgas näinud, ainult et ilma kirjandusväljaande pretensioonita, Saladuste nime all, kes ei tea, siis tellimiskeskuse lehel on aus tutvustus: “Eesti ainuke pihtimusajakiri Saladused on neile, keda huvitavad inimsuhted, elumured ja võimalused nendega toimetulemiseks. Siit saad lugeda töö- ja peresuhetest: sõprusest, armastusest, vihkamisest, truudusetusest, lastest ja vanavanematest – Sinu, minu ja tema elust,” ja oma feispuugi lehel ütleb ta sama kenasti: “Ajakirjas Saladused ilmuvad tõestisündinud lood elust enesest – selle kirjutavad lugejad ise!” Tõtt-öelda kahtlen ma nende lugude tõestisündimuses, umbes nagu ma ei usu ka seda, et Cosmopolitani lugejakirjad oleks lugejate kirjutatud, aga vähemasti ei ütle nad selle kohta “kirjandus”, mis oleks suurem vale.

Hüva, ma möönan, et “kirjandusele” võib anda kitsamaid ja laiemaid tähendusi, mis üksteist kunagi päris ära ei tühista, aga vaevalt end kirjandusajakirjana reklaamiv nähtus tahab piirduda kõige laiema vihmavarju serva alla mahtumisega.

Ning jah, mind tabas sama tunne: “Ah nii saab ka,” tulin koju, silmad rõngas, maailm jälle avaramaks muutunud.

Mul ei oleks tegelikult põhjust seda Reginat muust hunnikust esile tõsta: omal ajal ilmus ka Nõukogude Naises ja Pioneeris sama laadi jutukesi, mida samuti ilukirjandusena esitati. Rääkimata sellest, mida interneti peal laiali on (kuigi tuleb tõele au anda, internetis ilmunul ei olegi sageli erilisi pretensioone, mille eest ta saab minu käest kohe parema alandlikkushinde). Eks tal oli lihtsalt õnnetus mulle viimasena ette jääda.

Jahmatuse taga on peidus muidugi samasugune kadedus nagu sõimajate* vastu: nemad saavad teha midagi, mida mina ei saa**. Ma ei suudaks oma teismeea grafomaanset produktsiooni teistele vaatamiseks välja panna (muide, ma ei pea teisme- või mis tahes ea grafomaaniat iseenesest sugugi halvaks – ikka tore, kui inimesed oma loomingulist poolt avastavad, pealegi, kui nad on ise proovinud kirjutada, äkki oskavad ka suursaavutusi paremini hinnata), täpselt nagu ma ei suuda ükskõik kui kehva argumendi peale vastuseks öelda: “Aga sa oled paks ja kole,” või muud sarnast. Mis siin sõimamisest rääkida, isegi varjamatu või halvastivarjatud demagoogiaga katsetamisele lööb sama tugeva ploki ette kui see, mis takistab püksi pissida.

Kadeduseaimduse sabas tuleb alati järelmõte: ma ei saa, sest ma ei taha, nii et katki pole midagi, ma ei kannata ülekohtu all, vaid maksan omaenda valikute eest. Aga mõru tunne päris ära ei kao, mine tea, võib-olla sellepärast, et seda, mida mina “lihtsalt ei taha”, aktsepteeritakse nii hästi ja nii laialdaselt, justkui see oleks salongikõlblik. Teisisõnu, nende kergemate valikute eest justkui ei tulekski maksta, sest on tekkinud suursalong või mis salong, öelgem juba “suurhall”, kuhu pääseb ilma pingutuseta, lihtsalt nõudmise peale.

NB! Ma ei taha sellega väita, et ma suudaks teab kui palju rohkem: vastupidi, ma tunnen oma küündimatuse pärast piinlikkust (seepärast ma oma grafomaanseid “ilukirjanduskatsetusi” avaldama ei kipugi, vaid tegelen selliste asjadega pimedas ja teki all); ja seda enam vaatan ma suurisilmi inimesi, kellel piinlikkusorgan justkui puuduks.

———————————————————————————————————————————————————-
* Ma pean “sõimaja” all õigupoolest silmas midagi veidi laiemat, kui see, kes argumentide peale vastab lihtsalt “loll!”, kuigi kahtlemata kuulub see siia hulka. Ortega y Gasset on andnud ilusa kirjelduse: “inimtüüp, kes ei taha midagi põhjendada ega nõuda õigust, vaid ilmutab lihtsalt otsustavust oma arvamus läbi suruda.”

** Indiogaalase kunagine kibe postitus on päris hea näide sama sorti kadedusest.

Advertisements

10 kommentaari to “Ancien régime”

  1. nodsu said

    Kirjanduse kohta tuli miskipärast meelde see:

    “Maureen käis küll iga paari nädala tagant raamatukogust raamatuid laenamas, kuid ta ei lugenud sellist kraami, millest meie oleksime võinud rääkida, kui te mõistate, mida ma silmas pean – muidugi, kui me ei tahtnud rääkida sellest, kas üks halastajaõde peaks abielluma rikka ja paha või siis vaese ja hea kutiga.”

    Reginas silma jäänud jutt oli küll veidi erinev, probleem oli hoopis selles, kas naine peaks jääma koleda, aga armastava või siis ilusa, noore, aga teadmata armastusomadustega kutiga.

    Panin praegu enda juures tähele, et selliste asjade pehmekaanelise raamatuna trükkimine häirib mind vähem kui justkui-kultuuriajakirjas avaldamine. Nähtavasti on mul kultuuriajakirjadest ettekujutus, justkui nad peaks lugejale midagi uut ja huvitavat või vana ja unustatut, aga igatahes arendavat vahendama.

  2. Just, kultuuriajakiri peaks olema nagu Looming või Vikerkaar või Teater-Muusika-Kino (mis see üldse ilmub veel?), millest ma muide ühestki pole viimasel neljal kuni kuuel aastal värsket numbrit lugenud (vanu vahel ikka sirvin, mis kodus olemas), kus loll artikkel paneb pahandama, et “mismõttes, SIIN siuke asi?!”

    Isegi kui Sirbis on midagi silmatorkavalt labast, siis solvab kuidagi.

    Lappasin seda Reginat eile poes rongi oodates ja tõdesin sama paralleeli “Saladustega”.
    Sama hämmeldust.
    Tõsi, mitte päris sama kadedust.
    Sest kui ma vaatasin, kui palju raha nad pakuvad oma kirjanduskonkursil finaaligijõudjatele, siis mõtlesin, et osalen küll, kui vähegi jaksan veel. Win-win olukord – kui ei võida, saan mõelda “aga see ongi ajukääbikute ajakiri” ja kui saan mingi koha, saan täiesti korralikku raha. Vbla uued saapad või midagi suisa.

  3. nodsu said

    Oi heldeke. Nii võib ju ahnus peale tulla. Äkki otsin oma teismeea käkid üles, kõbin natuke ja lükkan valenime all letti. Mis oleks sobilik valenimi – Tunde Hell või midagi? Lembe Süda?

    Mis Vikerkaarde puutub, siis seda ongi viimasel ajal kuidagi keeruline lugeda saada (ainult seda osa, mis netis ilmub, on lihtne) – pärast ilmumist hea, kui teda paar päevagi letis näha on, siis kaob, nagu lehm oleks keelega tõmmanud, ja kuskil enam ei ole. No ja ei ole ju alati täpselt neil kahel päeval raha ja raamatukogus lugemas käia ei ole kah alati aega.

  4. sinu lugusid loeks kohe huviga, isegi kui need on umbes samal tasemel. =)
    Hea plaan, otsi üles, mõtle hea varjunimi, saada ära.
    Isegi au ja väärikus ei saa kannatada =P

  5. nodsu said

    Motivatsiooni on raske leida – mul on eluaeg see probleem olnud, et raha üksi ei ole piisav motivaator. Nii et ainus mott, mis ma siit leiaks, oleks naljategemine, parodeerimine – aga see ei anna erilist emotsionaalset laksu.

  6. k said

    “Ma ei suudaks oma teismeea grafomaanset produktsiooni teistele vaatamiseks välja panna” .. aga võiksid kohati, see oli mu mäletamist mööda hea stuff, vaevalt et nüüd kogu ühiskond sellest vaoshoitusest võidab, vbl ikka mõni kaotab ka. varjunimed on ka olemas, näiteks Laura Leek oleks kena. no mõtle kui MINA oleks ka sama tagasihoidlik, siis ma ei saaks üldse kodust välja minna. (osta vkrk nr4, kui müüki tuleb)

  7. k said

    kuidas see oligi: “Arontsius oli linna kõige suurem pätt.”

  8. nodsu said

    On sul alles mälu. Mul on mõne tegelase nimi meeles, aga lauseid küll mitte.

    See on küll meeles, et eriti fännasid sa seda lugu, kus tegelased läksid Brüsselisse.

  9. Teresa said

    Mina pärast 15. eluaastat enam kirjandusliku loominguga ei tegele, sest vend leidis minu jube primitiivsed luuletused (ma olin siis armunud ja mitmesse kutti korraga) ja mõnitas mind parajalt. Nüüd kirjutan siis, kui hing haige on, ainult sahtlisse (arvutisse, mitte blogisse).

  10. nodsu said

    Pieteeditunde poolest on jah nooremad vennad vist etemad.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: