Varane strukturalist

aprill 16, 2013

“Siin on juba õige mitut sorti liigutusi,” kaebab või imestab Arbeau kujuteldav kaaslane ja õpilane Capriol, kui galjardisammude tutvustamisega ollakse umbes poole peal.

Mispeale õpetaja vastab:

See viivitab (nagu ma aru saan) hetke, mil te saate viisiksammu tegema hakata, kuid pole midagi parata, teil tuleb varuda kannatust ja kuulata, kuidas kõiki neid liigutusi tehakse: sest te ju teate, et grammatikakunstis omandab õpilane kõigepealt hunniku noomeneid, verbe ja teisi osi, millest kõne koosneb, seejärel õpib ta neid õigesti siduma. Nõnda tuleb teil tantsukunstis kõigepealt tunda hulka üksikuid liigutusi, seejärel taipate te tabulatuuris antud kompositsioonidest kõike.

Capriol: Kas ma ei võiks neid kompositsioone omaenda kujutluses teha, kui ma üksikuid liigutusi juba tean?

Arbeau: Võiksite; aga te ei tohiks sellega piirduda ega jätta need teistele headele tantsijatele edasi andmata.

Teisisõnu, ta tahab kirjeldada galjardi “sõnavara”, mida tundev inimene saaks tantsutekstist liigutused ise välja lugeda ja omaenda komponeeritud tantsud kirja panna, õigemini ütleb ta seda veidi varem otsesõnu: “On mitmesuguseid asendeid, mida kombineerides ehitatakse üles erinevaid variatsioone; ja nendest tuletatakse ning saadakse sõnad, mida selles kunstis tarvis läheb (vocables propres seruant à cest art).” Ja võtabki pulkadeks lahti: kui jalg on õhus, võib ta ju liikuda nii ette, taha kui ka külje peale; minna teise jalaga risti, puudutada maad varba või kannaga; vähe sellest (armas aeg!): see võib olla nii parem kui ka vasak jalg; vähe sellestki, maanduda on võimalik nii jalad koos, harkis kui ka üks jalg ees, teine taga, ning jällegi, vahel on vasak ees ja parem taga, vahel vastupidi; täpsustades ühtlasi, et selleks, et see tants oleks uljam, “on olemas liigutus nimega hüpe, mida tehakse nii, et kaks jalga on maast lahti õhus,” ning et hüppeid on kahte sorti, nimelt suur hüpe ja väike hüpe. Binaarsed opositsioonid missugused.*

Aga õnneks ei ole ta siiski Roland Barthes, ta kasutab oma grammatikaanaloogiat ainult seni, kuni see on kirjeldamiseks praktiline, ja kui muudmoodi kirjeldamine osutub mugavamaks, jätab ta “sõnavara” ja “süntaksi” sinnapaika; tema eesmärk ei ole ranget süsteemi luua, ambitsioon on pedagoogiline või isegi folkloristlik, kuigi sellist mõistet siis veel ei tuntud: anda tulevastele põlvedele edasi seda, mis toimub tema eluajal, sest vana mehena on ta juba jõudnud näha, kuidas tema noorusaegseid meelelahutusi keegi enam ei mäleta.

Kui nüüd hästi järele mõelda, siis on ka Barthes parim siis, kui ta võtab oma kirjeldusviisi sellest, mida ta kirjeldab: suurepärane “S/Z” liigub mikroskoobiga mööda “Sarrazine’i” ja jälgib seda, mis novellis toimubki, omamoodi täiusliku lugejana, kes püüab kõik loos antud vihjed kinni; “Moe süsteem” seevastu loob küll kena kandilise mudeli, aga kahjuks pole sellel enam moega suuremat pistmist. Võimalik, et Barthesi talent oli loomuldasa sama, mis Arbeaul: panna tähele detaile, mida teised ei pane; suuta need niiviisi üles märkida, et ka need, kes oma silmaga näinud ei ole, saaks aru, mis toimub. Hiilgava kirjeldaja talent. Barthes langeb lihtsalt vahel vääritimõistetud tõsiteaduslikkuse iha ohvriks, kartes, et kui ta ei tuleta oma kirjeldatavast objektist loogilist keelt, ei ole kirjeldus tõsiseltvõetav; tulemus, nagu loomulikku teed pidi arenenud asjade logiseerimisel ikka juhtub, on küll süstemaatiline ja koherentne, aga ei kujuta enam kirjeldatavat.

Arbeaud need tondid veel ei kummita; tõsiseltvõetavust januneb temagi, aga ajastule omaselt lisab ta seda pigem antiigiviidetega, kuhu ta ennast vahel ise seiklema unustab (netiajastul oleks ta kindlasti seda tüüpi inimene, kes vikipeediast üht artiklit lugema hakates sinna hargnevate teede aeda tundideks pidama jääb): nii on “jalad harkis” asendi kohta tarvis kindlasti lisada, et “mitte ebaloomulikult ja pingutatult, nagu olid Päikest kujutava kolossi jalad”, mis annab kujuteldavale õpilasele põhjust arutada, et oh oleks koloss veel püsti, siis saaks ta ometi ise proovida, on see tõsi, et vaid vähesed suudavad kolossi varbal ümbert kinni võtta. Ja vahel imbuvad hetke ajel teksti sisse muudki kuriositeedid, millel pole isegi antiigi autoriteetsusoreooli:

Capriol: Poolakad (nagu ma olen kuulnud räägitavat) käivad tavaliselt kikivarvul.

Arbeau: Nende kandu toetab ja tõstab kork või rauad, mis neil kingade küljes on ega lase neil sama kergelt joosta kui meil. … See on põhjus, miks poolakad paistavad kahe või kolme sõrme jagu pikemad, kui nad on.

Mis kõik – erinevalt Barthesi ambitsioonidest – teeb lugemise ainult mõnusamaks: Caroso ja Negri, kes kirjeldavad koreograafiliselt palju põnevamaid tantse, teevad seda oh kui palju kuivemalt, nii et öökapilektüürina pole neil Arbeau kõrval šanssigi.

—————————————————————————————————————————————
* Suurte ja väikeste hüpete juurde jõudes tunnistab kujuteldav õpilane, Arbeau noorem mina ja tema kommunikatsioonihirmude projektsioon, südamepõhjast: “Ma ei saa teie jutust mitte midagi aru.” Ning Arbeau, kes on kiiduväärselt ja liigutavalt mures, et äkki ei ole ta veel piisavalt ühemõtteline või äkki on lollid ikka leidlikumad, kui ta karta oskab, täpsustab:

Kujutage ette, et seisate, jalad koos. Kui tabulatuur ütleb, et tehke parema jala löök ette (greue droicte), mis te siis pihta hakkate?

Capriol: Ma jätaksin oma keharaskuse vasakule jalale ning tõstaksin parema jala enda ette õhku.

Arbeau: Nii see kõlbaks, aga see ei oleks uljas (gaillarde), niisiis tuleb selle asemel, et vasak jalg seisma jätta, see uuesti kohale asetada, milleks on vaja tolle vasaku jalaga hüpata; ja samal hetkel teha parema jala löök. Niiviisi tehes mõistate te hästi, et see hüpe on ise üks osa parema jala löögist.

6 kommentaari to “Varane strukturalist”

  1. nodsu said

    Märkasin nüüd, et postituse ülespanemise kellaaeg on normaalsete ininimeste jaoks pigem “vara” kui “hilja”, nii et “varane strukturalist” omandab teise tähenduse, kui ma mõtlesin. Saab tuletada vanasõnu “hommikusel strukturalistil on kuld suus”, “varane strukturalist leiab tera” jne.

    Meeldib

  2. myrym said

    korraks silmi kogemata keskmise lõigu paarile üksikule sõnale heites (st lauset sidusalt, lineaarslet lugemata) märkasin, mis sobiv väljend on siinkohal “anda edasi tulevastele põlvedele”.
    vt ka “rahvatantsud on paljude põlvede looming”; “põngerjapõlv”; “neiupõlv”; “tudengipõlv” jne.
    kuigi taldade, kandade jt suhtes pisut diskrimineeriv.

    Meeldib

  3. myrym said

    *lineaarselt*, vabandust

    Meeldib

  4. lendav said

    Põlvest põlve, käest kätte, silmast silma, põrnast põrna, maost makku…

    Meeldib

  5. nodsu said

    Kui juba põlvedest, kandadest ja taldadest juttu tuli, siis meenus,et terminoloogiliselt tähistas Arbeau seda, kui vaba jalg puudutab varbaga maad, väljendiga “jala täpp”, õigeimini parema või vasaku jala täpp (marque pied droict/gaulche) ja rõhutab ise üle, et tegelikult mõeldakse seal “jala” all varvast, aga et “marque pied” kõlab paremini kui “marque arteil”. Millest lähebki jutt poolakate käimisharjumuste peale.

    Meeldib

  6. […] jalgu ei tõsteta niisama maast lahti, vaid vahepeal on hüpe – ma tõlkisin sellest kunagi siinsamas ühe katkendi), ja pealegi sobiks hüppamine nagu “lõbusa õõtsumise” nimega […]

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: