Veel üks elu väike küsimus: dubleerimine
aprill 18, 2013
Olen natuke uuemaid lastemultikaid vaadanud, neid, mida ei näidata televiisorist originaalkeeles, ja alati on kergelt piinlik olnud, just selle dubleeringu pärast. Tundub palju kehvem, kui omaaegne vene multikate peal tehtud klassika, teate küll, mille oli “dubleerinud filmistuudio Tallinfilm, tõlkija: Valeria Villandi, toimetaja: Luule Žavoronok, helioperaator: Herman Vahtel, näitlejad: Ellu Puudist, Jaanus Orgulas…” Ühtlasi tundub, et ingliskeelne originaal oleks palju normaalsem.
Mul on kolm versiooni, mis võiks olla selle põhjus.
1. Tänapäeva dubleeringud ongi kehvemad: kas tõlge on halvem, näitlejatöö imelik (nt mulle tundub, et nad üritavad ameerika intonatsioone eesti keele peale mehaaniliselt üle kanda) või mõlemat.
2. Originaali dialoog on ise kehv (kehvem kui meieaegsetel vene multikatel) ja tõlgitud peast torkab see valusamalt kõrva kui võõrkeeles.
3. Minus kõneleb lihtsalt nostalgia.
Kas keegi veel seda piinlikkust tunneb ja teie, kes te tunnete, mis teie arvate, milles asi on?
Läbikäigu K 
Tõlked on küll anglitsisme täis, aga näitlejad teevad oma tööd üldiselt hästi.
Pluss nostalgia.
Eks vanasti oli muru murusem.
MeeldibMeeldib
Üks kõrva kriipima jääv asi on näiteks see, et originaalides armastatakse kangesti efektseid lauselõppe (paus… trahh!). Eesti keeles tuleb sellest mingi väänatud sõnajärg: “kas sa võiksid vait olla… viis minutit!” või “siis pead sa sellele kõigele tegema… lõpu“. Tahaks tegusõna lause lõppu toppida, aga sellele pole “trahhi” järel enam kohta. Mis sa teed ära.
MeeldibMeeldib
Jaa, mul kriibib ka valepidi lausejärg kõrva – niimoodi läheb uus ja vana info puha sassi ja lauserõhk valesse kohta ja ma pean kogu aeg mõttes üle toimetama ja see väsitab.
Võib-olla tulevad sellest ka ebaloomulikud intonatsioonid. Eesti lausel oleks ka dünaamiline rõhk teise koha peal.
MeeldibMeeldib
oot-oot, “tegema sellele lõpu” on kirjakeeles vist lubatud, nii et maitse asi, minu maitsele nt sobib mh ka selline struktuur. kas ka uku masingul mitte ei olnud selline, tänu kristiina rossile saan kohe guuglist tsiteerida asjakohase sententsi: „Individuaalsed erinevused on paratamatud-lubatud-soovitavad küll, kuid need ei tohi iial ületada teatavat piiri, sest muidu indiviid kukuks välja oma ajast, oleks sobimatu oma ühiskonnas ja muutuks mõistetamatuks kaasinimestele või oma rahvale”
MeeldibMeeldib
ajaa, masing oleks kirjutanud “tegema lõpu sellele”
MeeldibMeeldib
või nt kui kirjutad, et “mul kriibib ka valepidi lausejärg kõrva”, siis võib aru saada, et muude asjade kõrval, mis kriibivad, ka valepidi lausejärg kriibib. tahtsidki seda öelda? või hoopis nii, et “ka mul kriibib valepidi lausejärg kõrva”, siis oleks rõhk pigem sellel, et see asi ei kriibi ainult üht kõrva.
MeeldibMeeldib
Asenda “ka” sõnaga “samuti” ja kõik klapib. Siin allusin ma ühele tendentsile, mida näen ka teiste kirjutatus: inimene justkui kuuleb seda lauset, mis ta kirja paneb, ja seal kuuldud lauses on rõhutatud “ka”, pika a-ga. “Mul kriibib kaaaaaa.” Dünaamiliselt kaks rõhku: “MUL kriibib KA.”
Muide, see rõhutatud “ka” tendents (kirjalikus tekstis, suulises on ta nagunii ammu olnud) ei olegi päris viimase aja nähtus ja alles internetikeelega siginenud. Näen seda vahel ka vanades, põhjalikult toimetatud tõlgetes.
Või noh, mõtle laulusalmile “Lehmad söövad karjamaal, mudilased marjamaal, mina ka, mina ka.”
Usu mind, dubleeringus kõlaks selline rõhuline “KA” täitsa koduselt. Kriipimata.
MeeldibMeeldib
Multikadublaažidega on mul vist üldse kõige rohkem see häda, et asjad, mis peaks justkui olema kõnekeelsed või võimalikult neutraalkeelsed, ei ole; hoopis eksootilised on.
MeeldibMeeldib