Lüheldane reisikiri

aprill 27, 2013

Mul oli au magada eksklusiivsel põhukotil, mille peal on enne mind maganud ainult kaks inimest, neist üks Vello Salo.

Lubatud roosa ja sinine vaim jäid nägemata; ka eelmine kord, kui nad ilmusid, olevat nad kõigest ukse peal käinud, sisse astumata. Kohalike tõlgendus oli, et ruum oli juba liiga pühaks saanud; ma kaalusin alternatiivset varianti, et eelmine kord tahtsid nad isa Vellot näha, vaatasid, et keegi teine, ja läksid tagasi, nüüdseks olid lootuse kaotanud ega hakanud ukselegi tulema.

Ma olin iseenesest kõikvõimalikeks tontideks valmis, jumalukene, ometi Jaiki lugenud inimene, ma tean, et Võrumaal tuleb mõndagi ette, mida mujal mitte. Hirmuks polnud muidugi põhjust, kunagi Assisist soetatud roosikrants on siiani kotisahtlis, nii et kui oleks välja ilmunud naksikesed, küll ma siis oleks neile näidanud, kuidas lõunasöök ise lõunakella lööb. Aga ei julgenud nad ninagi välja pista ja nii tuleb mul oma CV töökogemuse rubriiki tondieemaldus lisamata jätta.

Niisiis polegi mul eilse ööbimise kohta muud huvitavat öelda, kui et põhukohti peal on erakordselt mõnus magada. Anatoomiliselt sobiv ase.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: