Istume pärast etendust kõrtsis ja joome: lavastaja; produtsent (ja mu lemmik-tantsupartner); ja meie kaks, va väliskülalised.

Mingil hetkel on mul hädasti tarvis purjus peaga heksameetreid deklameerida, et näidata, kuidas Luukas õlut teeb, täpsemalt, kuidas meetrika toonirõhuga käib. Seepeale võtab Jane üles:

“Nunc est bibendum, nunc pede libero pulsanda tellus, nunc saliaribus…*”
Deklameerime, klaasid püsti, kahekesi üksteisele sügavalt silma vaadates kuni “tempus erit dapibus, sodales” ja lööme veendunult klaasid kokku kõll.

Paus.

Konrad võtab seepeale silmsideme Jürgeniga, tõstab samamoodi klaasi ja ajab sama jutu lakoonilisemalt ära:

“Cheers!”

*

Pärast kuningliku rolli mängimist suhtun hulga suurema respektiga kroonitud peadesse ja muudesse avaliku elu figuuridesse. Või vähemasti suurema empaatiaga, teades, kui palju nad peavad paigal püsides valutava selja või jalgadega head nägu tegema. Kaastundeharjutus.

*

Välismaal käimine, paistab, on aga sallivuse… või avatuse harjutus: minu jaoks algas see välismaa küll juba Riia bussis, kui sinna tuli sisse üks seltskond, kelle ma liigitasin intonatsioonide ja žestide järgi esimese ropsuga automaatselt “ah, jõmmid”, seejärel tegi aju aga korrektiivi: kust sa tead, et jõmmid, nad on ju lätlased, äkki sa ei loe nende märke õigesti? Kriipsutasin sildi “jõmmid” maha ja hoidusin silte panemast kuni põhjalikuma info saamiseni, mida muidugi ei tulnudki, nagu sellistel kohtumistel enamasti.

See on režiim, mida võiks osata ka tuttavas keskkonnas tööle panna.

—————————————————————————————————————————————-
* Janika Pälli tõlkes: “Nüüd, sõbrad, joogem, nüüd vabas tantsuhoos maad trampigem veel, nüüd Sali preestritel maa ande altareile panna saabunud aeg jumalaile ehteks.” (Ilmus antiigi-Vikerkaares 8-9/1996, lk 43.)

Advertisements

Kui olin järjekordselt sõnastanud ühe ämbri, mille otsa ma inimestega suheldes alatasa komistan (kõrvalepõige: lause algversioonis oli “komistuskivi”, hakkasin seda otsast muutma, aga kolisev komistusämber tundus nii õige metafoor, et sõi idiomaatilisema “ämbrisseastumise” välja): ma kasutan liiga imelikke sõnu, inimene ei saa aru ja solvub; ma väljendun liiga keeruliselt, inimene ei saa aru ja vihastab – tuli mõte, et see võib seletada, miks hääletamise peal nii palju lihtsam suhelda on: keelebarjäär aitab. Ma ei oskagi võõras keeles nii keerulisi sõnu, et teised neist aru ei saaks, ja kui ma teen imelikke lauseid, pannakse see välismaalase lolluse arvele, mis ei saa solvata.

Turvaline. Aga endal käib siis iga natukese aja tagant tunne peal, nagu oleks käsist-jalust seotud.

Muidugi olen siis ka tähelepanelikum muude märkide vastu ja loen kehakeelt ja hääletooni nagu miška. Ei mäleta, et külgelöömiskatsed oleks mind Poolas või Slovakkias kuigi tihti ootamatult tabanud (enamasti on neid olnud ka väga kerge plokkida, keelebarjäär on siin teistmoodi abiks: kui teha lolli välismaalase nägu ja öelda kõigi ebameeldivate küsimuste peale süütult “nie razumim”, on raske tõsisemat ahistamisstsenaariumi käima saada). Aga kui sattusin kord Slovakkias ungarlasest juhi peale ja viskusin suure kergendustundega – ma saan rääkida, ei ole enam käsist-jalust seotud! – keelepilve, ilmusid käsi põlvele ja kepijutt nagu välk selgest taevast.

Huvitav, kuidas peaks nüüd mõjuma see, et ma olen poola keelega märkamatult lipsanud üle selle piiri, kust alates ma enam ei märka, kuidas see keel kõlab, sest kogu aur läheb tähenduste püüdmise peale ära.

————————————————————————————————————————————–
PS: kui poola keelest või selle sõnavarast teha kaart, mille keskpunktis oleks need sõnad-laused, mida oskab kõige rohkem inimesi ja nii edasi, mida ääre poole, seda haruldasemaks, siis minu keeleoskus peaks selle peal moodustama kole harulise pläraka: kui päris alguses oli veel mõistlik “Tere päevast! kuhu pan sõidab?” pluss tänan-palun, siis sellele järgnesid Asterixi-koomiksitest sellised mõisted nagu “metssead” ja “roomlased” – õnneks tuli sealtsamast ka hunnik verbe, nagu “ütlema”, “teadma”, “ootama” ja “tahtma” pluss natuke tingivat kõneviisi – ja nüüd on sellele ikka veel peagu olematule keeleoskusele lisandunud sellised olulised väljendid nagu “Kurnatud? See peab küll olema lõbustuste korraldaja… meie kojaülem” ja “enesekindel… kaabaklik… meie koerteülem!” Üritasin seda värsket sõnavara kohe innukalt vestlusse põimida.

Reisiplaan

mai 8, 2013

Lihtsalt igaks juhuks küsin siit ka, enne kui bussipileti ära ostan: ega keegi pole laupäeva hommikul Poola sõitmas ja põlemas soovist ka mind sinna toimetada? Reedeõhtune start sobiks ka.

Hiljutises unes oli ep. korjanud rannast igavese hulga ilusaid fossiile. Ma pistsin nad veeämbrisse, plaaniga, et võtaks üksiti ka paar kala kaasa, aga hakkasin mõtlema: ämbris läheb vesi soojaks, üldse on ämber väike, kalad surevad ära, parem jätan nad maha. Nüüd oli muidugi loogiline fossiilid pangest jälle välja koukida ja ära kuivatada.

Üks veider fossiil oli tekkinud merre visatud kommist, erakordselt suurest batoonikesest. Küll loodus on imeline, näe, batoonikesest on mõne aastaga kivistis saanud! Kivistis oli väga habras, väga urbne ja poorne, sest enne kivistumist oli hulk eluvorme seda söömas käinud või sinna pesa ehitanud. Pudenes laiali, kui ma ta pangest välja võtsin. Ühe hapra tüki sees olevast käigust pistis pea välja huvitav uss. Nüüd oli selge, et tuleb ka see kivistis maha jätta, sest ega see uss kuival ellu jää. Olin murelik: mine tea, äkki on veel mõne kivistise sees loomakesi, aga oli juba hilja neid kõiki läbi sorteerida.

*

Oa tänava kinnisvaraooper läks mulle nähtavasti nii hinge, et nägin mõlemat õde Rebast (keda ma üldse ei tunne) juba unes: hoidsime ep.-ga Aet R. last, aitasime tal läbi lume sumada ja näitasime, kus kärp endale lume alla pesa oli teinud. Ühel hetkel olid kõik Rebased ja Mihkel Kunnus minu pool söömas, MK väitis, et ta piip on põrandale ära kadunud, ja leidis selle lõpuks diivani vahelt. Kui kõik toit on otsas, küsib Serial K ühtäkki häbelikult, kas ma teeksin midagi süüa, mida ta tahab, “me peseme pärast kõik nõud ära. Kõik mustad nõud me juba pesime ära.” Küsin, et mida ta siis tahab. Sirvib kokaraamatut ja loeb sealt maha “ee… kotlette anšoovisetükikestega”. Küsin jahmunult, et kas tal on hakkliha endal kaasas. “Ei ole.” No siis ei saa… vaatan tohutut pestud nõude rida, süda läheb haledaks… kartulikotlette ehk saaks… ja äkitselt meenub, et A. ema on teinud ohjeldamatus koguses riivitud kartulit sisse. Peaks proovima.

Aga siis saabus kellegi telefonikõne peale päev ja ma ei saanudki teada, kas riivkartulihoidisest saab häid kartulikotlette.

—————————————————————————————————————————————
PS: päris botaanika-agronoomia-hortikultuuri juurde siirdudes – miks leeskputk ikka veel üles pole tulnud? Kas ta tahab kauem aega? Kas ta on surnud? Kas ma saan midagi teha?