Ae, AbFab ja teised hobuseasjatundjad: mul on üks termin, “gras-fondu” või “gras-fondure”, mis tähendab hobuse “alakõhu põletikku, mis põhjustab kõhulahtisust, millega kaasneb tugev kõhnumine”. St see on seletus, mille prantsuse seletavad sõnaraamatud sellele annavad, lisades, et tegemist on vananenud sõnaga (ma ei saa aru, kas see ei olegi siis päris haigus, nt on mitu eri haiguse sümptomit kogemata ühe olematu haiguse alla liigitatud, või ikkagi on päris, aga kannab tänapäeval mingit trendikamat nime). Ainsad muukeelsed vasted, mis ma leidsin, olid inglise omad ja kahtlaselt toortõlke nägu – “molten fat” ja “molten grease”.

————————————————————————————————————————-
PS: kui ma juba küsimise peal olen, siis kas keegi oskaks öelda “nii võluv/ilus/… et pista või nahka” kuidagi lühemalt ja löövamalt?

Paar postitust tagasi mainisin kuningliku rolli mängimist, siin on ka fotosüüdistus. Taevake, omaenda mees ei tundnud mind siin pildi peal ära, hmh, omast arust olen ma küll siin üks väheseid, kes oma nägu on.

Aga pilti vaadates tuli jälle meelde see tunne, millest ma näitemängu ajal kuidagi üle ei saanud: väga narnialik atmosfäär. Ju on Narnia siis paratamatu tulemus, kui võtta antiikmütoloogia elurikkus, segada üleüldise inglispärasusega ja maitsestada monarhiaga.

Teiseks tuli mulle meelde, kuidas peaproovis, kus ma sain tublisti kuninglikult ühe koha peal istumist harjutada (ja kuningas jagas kuninganna ja õuedaamidega kartulikrõpse ja õuedaamid lugesid vahepeal igavusest klantsajakirju), juhtus, et varjasin daamilikult käega haigutust; ja veidi hiljem vaatasin ehmunult, et pöial jookseb verd, appi, ma olen ta katki katkunud ja määrin nüüd Jane’i vaevaga tehtud kostüümi ära! Pistan sõrme kähku suhu ja limpsin puhtaks. Võtan suust välja ja vaatan – veel hullem! Pistan uuesti suhu ja lutsutan hoolikamalt – veel hullem, justkui tervelt pöidlalt oleks ülemine nahakiht maha hõõrdunud ja veri lekiks välja ja mis kõige imelikum, valus ei ole üldse! Kuidas nii põhjalik vigastus üldse valus ei ole? Õudne hakkas. Võttis veel jupp aega, enne kui kohale settis taipamine, et kui sõrm suus järjest punasemaks läheb, on süüdi suu, mitte sõrm. See’p see on, kui ei ole harjunud värvitud huultega ringi käima. Nühkisin pöidla kähku sokkidesse puhtaks ja lootsin, et ei ole endale moosivarga nägu pähe hõõrunud.

*

Kui juba meenutamiseks läks, siis ilmus ka üks Peterburi mälestus: ma õigustasin oma toiduleidja kuulsust; või õigemini ilmutas end jälle see fenomen, et kui üks toiduaine kuhugi kaob, ilmub ta välja hoopis uuel, kuid endiselt söödaval kujul. Nimelt juhtus selline piinlik lugu, et ajasime oma vagas öömajas veini vaiba peale; esimesed katsed pahandust varjata tegi A. ja tagajärjetult, sest järgmine kord tuppa tulles lõi näkku selline lehk, nagu oleks seal aastaid joomaurgast peetud – arvestades, et selle haisuga sai hakkama vähem kui pool klaasitäit, on see märkimisväärne saavutus ja näitab, mida on võimalik hoole ja kokkuhoiuga ära teha. Võtsin asja ise käsile, haarasin märja käsna, ajasin, käpuli maas, innukalt ninaga jälgi (eks sa katsu tumedalt vaibalt palja silmaga veinipleki asukohta tuvastada) nagu jahikoer – ja leidsin voodi alt rosina, täiesti korraliku rosina! Kas see ei pane kujutlusvõimet tööle? Kas see ei mana silma ette pilti, kuidas vein satub ajaanomaaliasse, ronib mööda aja püksisäärt üles ja areneb tagasi viinamarjaks, mis satub seejärel teise püksisäärde ja rosineerub?

Piiteris oli mul kaks esimest päeva tunne, et ma ei ole veel kohale jõudnud, hoolimata sellest, et me aktiivselt linnaga tutvusime. Kolmandal päeval olin viimaks kohal, kuigi just siis läks elu sama pingeliseks ja tihedaks nagu kodus, nii et polnud aega enam linna endasse süveneda. Või siis just sellepärast: tegelikud muljed on need, mis ei kogune sihipärase muljeotsimisega, vaid muuseas, kogemata, tegutsemise vahelt, siis, kui tegelikult on hästi kiire, aga midagi jääb ikka silmanurka pidama või hetkeks võtad ikka aja maha ja paned midagi tähele.

Ma pidin endale lõpuni meenutama, et siin nad räägivadki vene keelt. Päriselt. See oli kõige kummalisem asi üldse, küllap oleks Inglismaal või USAs sama veider olla: mõelda, see keel ei olegi ainult lingua franca, ainult purssimise tarbeks, nad siin räägivadki seda!

A. arvele tuleb panna Novaja Gollandija avastamine (noh, samas mõttes, nagu Kolumbus avastas Ameerika), giidid sinna vist tavaliselt ei juhata, selles kohas pole erilist imperiaalsest hiilgust ja ka lehtkullast jääb vajaka. Lisaks idülliminutitele leidsin sealt oma tasemele vastava raamatu “Gde živjot ptitška” – põhikontseptsioon on umbes sama nagu Bernard Blacki ja Manny geniaalsel lasteraamatul, ainult et põhiküsimus pole “kus on elevandi pall?”, vaid, nojah, ülaltoodu.

See oli teise päeva õhtul; kolmandal, äreval ja tegusal, ootamatuste ja ebamugavuste päeval sai see paik hakkama reaalsuse muutusega. Võtsin muusikud – kellel pinge järjest üles keris, nagu tundus, hullemini kui mul – sleppi ja toimetasin nad profülaktika mõttes pooleks tunnikeseks sinna malbesse paika, A. avastuse arvelt loorbereid lõigates.

Tee peal püüdsid nad olla positiivselt häälestatud, aga ikka jäi silma: mahapudenenud tellisdekoor; räämas sein; või üüratu prügihunnik, kolm korda suurem, kui konteinerisse oleks mahtunud.

Vedelesime vaevalt pool tunnikest saarel, rüüpasime morsikest-teekest-kohvikest, vaatasime, kuidas telliskivihooned – mis olid tänava poolt nii sünged paistnud – kanalis peegelduvad.

Tagasiteel olid äkitselt aiad sireleid täis; iga teine maja nägi välja, et seal oleks kena elada; prügihunnik oli kadunud; küll ikka veel räämas vabrikuhoonest tuli nüüd magusat küpsiselõhna – “Lõhnab nagu õnnelik lapsepõlv”, ütles üks muusik, mis – kuigi mitte suurejooneline üldistus, milleks ma seda algul pidasin, vaid aus ja maalähedane küpsisemeenutus – oli kahtlemata rõõmus repliik.

Ja seejärel läks kõik hästi.

————————————————————————————————————————————————-
PS: Hundi ulu postitus meenutas, et seal Uus-Hollandi saarel olid ju gaseeritud vee automaadid! Kahjuks küll mitte päris need, mis lapsepõlves, olid väheke hügieenilisemaks disainitud ja ajasid nupuvajutuse peale plasttopsi välja. A keegi ei käsi seda topsi ju pärast ära visata. Kui järele mõelda, ei ole vaja ühtegi asja ära visata, mis veel kõlbab, isegi kui neile on tempel otsa ette löödud, et “ühekordseks kasutamiseks”.

Tänane romantikaminut

juuni 2, 2013

– Ma kallasin endale liiga palju veini. Ma panen osa sinu klaasi.
– No kui sa just pead.
– Siis me saame kokku lüüa ja siis on romantika.
– Pane küünal ka põlema, SIIS on romantika.
– (Süütab välgumihkli.) Nüüd on romantika. Vaata, kui kaunisti vein klaasis sätendab. (KÕLL!) Pagan, ära kustus. Romantika läbi.

***

Järele mõeldes sobiks see peaaegu vestmikudialoogiks. Sellise realistliku vestmiku.