Looduse ürgne jõud

A. (sedavõrd ninnunännutaval häälel, et veel natuke ja pudikeel valmis – millest ma järeldan, et ta räägib kassiga): Oi, tibu võitleb oma toidu eest.

Mina: Mis ta teeb siis?

A.: Istub külmkapi ees ja ootab.

Nähtamatu

Ma vist olengi nähtamatu – mis siis, et muist inimesi mind silmatorkavaks peavad, ju nemad näevad mu astraalkeha. Esimesed vihjed andis Konsumi fotosilmaga uks juba sellega, et keeldus alatasa minu ees avanemast, hüpaku ma või üles-alla ja vehkigu kätega. Aitas enamasti see, kui tuli keegi teine, nähtav. Täna ei näinud ta mind siis, kui ma olin ukse vahel. Masinal masina jõud, käsi, mis löögi vastu võttis, oli tükk aega tundetu.

Kui nii, siis poleks mul nagu põhjustki pahandada, kui ei räägita minu, vaid pappmehikestega.

Või siis liigun ma töntsi masina aeglase taibu jaoks liiga kiiresti.

*

Pahandamisest veel: mõtlesin täna, kui kass soostus üle tüki aja sülle ronima, et kui mu kass minuga suhelda ei viitsi, siis ma ei solvu ega hakka muretsema, kas mul on midagi viga, ega hakka tema mittesuhtlemise motiive mõistatama ja kaaluma, kas ma tohin ise suhtlemist üles võtta. Siis ma võtan enesestmõistetavalt, et ju tal on midagi muud teha või tahab ta parajasti süüa/magada, mitte minu süles vedeleda, tähendab, kui tal on üldse mingid motiivid, siis millegi muu tegemiseks, mitte motiivid minu vältimiseks. Ja kui ma ikka väga tahan kassi nunnutada, siis võtan ta ilma erilise kaalumiseta sülle, eks ta ise teab, kas jääb pidama või ronib maha.

Niisiis oleks elu palju lihtsam, kui ma võtaks inimesi nagu loomi.

Kohtumised ja juhtumised

Pärnus juhtus naljakas lugu – tähendab, siis ei tundunud see sugugi naljakas – juhtus selline suletud ruumi mõistatus, et ma kaotasin toast väljumata ära võtme, mis arvatavasti oli meie öömaja võti.

“Arvatavasti” seepärast, et esimesel päeval ei jõudnud ma nii vara kohale, et lukkupaneku või lahtitegemise juures üldse asjaline olla. Niisiis oli mul seal üks võti, millest ma kahtlustasin, et sellega saab majast välja; panin ta ilusti nähtavasse kohta, et järele proovida, kas ikka saab; avastasin, et kleidivarrukas on veiniga koos ja läksin pesin ära; rääkisin juba ärasõitva A.-ga paar sõna, hakkasin uuesti välja minema – võti kadunud.

Selle “arvatavasti” pärast tegin ma hulgaliselt segaseid telefonikõnesid, näiteks “ma olen vist välisukse võtme ära kaotanud, aga ma päris kindel ei ole, kas see, mille ma ära kaotasin, on ikka see võti. Ei, ma ei ole linna peal, ma olen ise majas sees. Kui maja võti on kellegi teise käes, siis ma ei kaotanud seda ära. Aga mille ma sel juhul ikkagi ära kaotasin? Ega see võti, mille ma arvan, et ma ära kaotasin, üldse teie enda käes ei ole? sel juhul ei tea, mille ma ära kaotasin, aga midagi ma igal juhul kaotasin.”

Kõik versioonid tundusid muidugi võrdselt sünged – ükskõik, kas kadunud on maja võti, mille eest ma Vastutan, või olen ma kaotanud kellegi koduvõtme, nii et ta ei saa enam kunagi enda poole sisse, jääb kodutuks ja vihkab mind elu lõpuni. Tulevik oli eriti tume, kuna ma ei olnud söönud ega kohvi joonud; süüa oli midagi vähemalt kaasaski, aga kohviperspektiivi ei paistnud ilma majast välja saamata kuskilt.

Majaperemees – see, kes erinevalt minust maja eest lihtsalt vastutas, mitte ei Vastutanud – suhtus olukorda, kui ta sellest enam-vähem aru sai, pragmaatiliselt, palus teada anda, kui ma võtit üles ei leia ega maja oma käe peal lukku ei saa, et ta tuleks paneks siis ise. Mis suutis mingil määral vähendada mu Vastutust, aga mitte süükoormat inimkonna ees (ma ei olnud endiselt söönud ega kohvi joonud – perspektiivi mõttes olgu võrdluseks öeldud, et eelmisel hommikul tundus mulle, et ma olen kogu üritusele vee peale tõmmanud, sest ma jõudsin liiga hilja, et enne avamist soeng pähe teha – siis olin ma küll söönud, aga magamata, see töötab umbes samamoodi.)

Ja siis leidsin ma viienda-kuuenda läbiotsimise peale võtme oma rahakoti magnetkaarditaskust – see pidi olema küll üks kõver raskusjõud, mis ta sinna toimetas, olgu, rahakott oli irvakil käekotis ja võtme olin ma pannud käekoti peale, aga ikkagi – ; tegin selle päeva esimese mõistliku otsuse, et kohviga või ilma, aga enne avalikku kohta minekut pean ma sööma seda, mida käepärast on; ja pääsesin minema, millegipärast endiselt ürgmasenduses.

Tee peal andsin selle õnnetu võtme üle JL-le, kes tuli soojemate riiete järele ja tegi huvitava avalduse: “Ah A. läks ka ära. Seda ma ei teadnud. Ma enne, kui sa helistasid, eriti ei muretsenud, ma mõtlesin, et A. on ka seal ja küll ta mingi lahenduse välja mõtleb.”

Millest paistab, et vähemalt teatud seltskonna jaoks on A. ametlikult minu lapsehoidja staatuses. Või emotsionaalse korrapidaja või mis ametinimetus tal ongi.

*

Kohtusime jälle toredate valgevenelastega – mind rabab ikka nende… ütleme, et alandlikkus. Eriti torkas see silma tuleetenduse puhul: tuleetendus on asi, mille puhul paljudel tegijatel paistab tekkivat pühalikkusekiusatus, sellesama õua-õua-pühaduse vaimus, mis sunnib publikut vanamuusikakontsertidel surmtõsise näoga istuma, ükskõik kui ropp laul parajasti on. Valgevenelased tegid tuletrikke samasuguse sundimatult kerglase laadaveiderdaja olekuga nagu oma päevastel naljaetendustel, olles sealjuures täpsemad ja osavamad kui ükski, keda ma Eestis muidu näinud olen. See, kuidas neil oma taseme juures ülbus peale ei tule ja armsus ja sõbralikkus ära ei kao, on nähtus omaette.

*

Kohtla-Järvel tuli meie tantsimise ajal platsile üks ullike. Tema ei olnud kindlasti selline suvaline õllekotiga jalutaja, keda ma varem kirunud olen: ta oli silmnähtavalt huvitatud ja tantsis kaasa (nähtamatu partneriga), püüdis süsteemi tabada ja sai suuremalt jaolt pihta. Millalgi toimetas üks organisaator ta tagasi publiku hulka, aga vähemalt teenis ta aplausi.

Ma siis mõtlesin: karta on, et korraldajal oli piinlik või hirm, et publikul on piinlik. Aga ajal, mil need tantsud moes olid, ei oleks sellist piinlikkust tuntud. Ta jäljendas päris osavasti ja samas oli see oma väikese moonutuse ja nähtamatute partneritega omamoodi paroodia, ühesõnaga, selline jäljendus, millega juhiks kõrgseltskonna tavade pentsikusele tähelepanu narr, inimene, kellel on privileeg konventsioone eirata ja kellele nende naeruväärse külje väljatoomine on elukutse. Tolle aja kõrgseltskond küll juba oskas piinlikkust tunda – kuigi vaevalt suutnuks nad meie aja piinlikkustaaka ettegi kujutada (mis, ma arvan, vastab küsimusele, kuidas vanasti nii palju vähema privaatsusega läbi sai) – aga narri toimetamine ei oleks seda põhjustanud.

Ma võtsin tantsu ja riiete pakutud rolli omaks ega tundnud samuti piinlikkust – ta oli selles maailmas omal kohal.

*

Vaatasin Tallinnas, ema oli äraandmise hunnikusse tõstnud “Roheliste viilkatuste Anne’i“, mõtlesin, et tutvun teiste kultuuridega ja loen eneseharimise mõttes läbi, erilist lõbu ei lootnud. Ootasin kirjelduse põhjal “Väikese lord Fauntleroy” laadi läägust ja sain meeldiva üllatuse. Hüva, kahtlemata on lapse ja tema kasuvanemate suhtes midagi fauntleroylikku, aga asja päästab see, et laps ei ole puhast tõugu lord Fauntleroy, vaid tema ristand Pipi Pikksukaga. Ja kuna ka see ristand ähvardaks olla liiga jumalasarnane, et ma saaks oma uskmatust suspendeerida, siis oli temas veel annust Tom Sawyeri halvimaid külgi: oma elu raamatustamine ja selle käigus päris inimeste kahe silma vahele jätmine. Vahetevahel.

Teine asi, mis mulle seal meeldis, oli vanatüdrukust kasuema – ma ütleks, et raamat käiski peaasjalikult tema ja lapse suhte ümber -, kes oli kõige oma kuivuse ja kätteõpitud kalvinistliku moraali juures siiski hirmus terve. Ja üleüldse värvikas palett elusaid nais- ja tüdruktegelasi, kõik hirmus erinevad – just see, mispärast Virginia Woolf leidis, et isegi naiste kirjutatud meelelahutus annab kirjandusele midagi olulist juurde. Naised, keda on nähtud naise pilguga, tähendab, naised argisemal kujul ja naised (ka) sel ajal, kui nad meestega ei suhtle – no ja teisest küljest mehed välispidise pilguga.

*

Ja lõpuks lühiaruanne Haapsalust: kuulsin-nägin head bändi nimega Daimonion; A. vanemate peenral olid hakanud kasvama mutantmaasikad, mis on magusad juba roheliselt või äärmisel juhul pronksivärviliselt, hulga maitserikkamad kui tavalised maasikad; esimesel Haapsalu-päeval vaatasin peeglist, et näen hea välja, aga tundsin end päev otsa koledana, teisel päeval nägin, vastupidi, igast viimasest kui peeglist halb välja, aga tundsin end täitsa ilusana, võib-olla tulevad põhjendamatud enesetunded sellest, et esimesel päeval olin ma hommikul joonud ainult ühe kohvi, aga teisel kaks; tagasiteel Paldiskis söömas käies avastasime, et rakvere raipe lehed maitsevad nagu rukola (ainult kangemad) ja viljad või seemned või mis neil seal varre küljes ongi, veel paremini: tuli mõte, et neid võiks soolveega sisse teha nagu kappareid; ja mina käisin ujumas, igal pool olen ujumas käinud, kus aga vesi ette on jäänud – Tartus, Rannapungerjal, Pärnus, Haapsalus – aga haigeks jäi hoopis A.

Küsimus: kas kuskil Tartu ligi kasvab kah rakvere raipeid?

Prohvetlik päriselu

Laupäeval seletasin Evale, kuidas peaks vist ikka tribalit õppima, et oma seesmise naisega kontakti saavutada – sest muidu olen ma suurem osa ajast kesksoost ja mõnikord ka meessoost, selliste ägedate meeste puhul, kelle kohta mul esimene mõte pole mitte “tahaks endale”, vaid “kui ma suureks saan, siis hakkan temaks”; ja näe, öö või paar hiljem nägingi unes, et mul kasvab aeg-ajalt habe ette! kui ma nüüd ainult mäletaks, kas see kasvas ette stressisituatsioonis või vastupidi, näiteks ülemaganuna.

PS:
kui juba neist ägedatest meestest rääkida – ma sain endale hiljuti lemmikmaadeuurija; mu lemmikkirjanike hulgas on ebaproportsionaalselt palju S-tähega autoreid ja ka maadeuurijatega paistab sama lugu olevat, sest tema nimi on Shackleton. Ei tea, kus ma seni elasin, et ma temast ei teadnud. Inimesed, kellega ma Pärnust Tartusse sõitsin, pidid kuulama, kuidas ma pool teed ainult Shackletonist räägin.