Nähtamatu

Ma vist olengi nähtamatu – mis siis, et muist inimesi mind silmatorkavaks peavad, ju nemad näevad mu astraalkeha. Esimesed vihjed andis Konsumi fotosilmaga uks juba sellega, et keeldus alatasa minu ees avanemast, hüpaku ma või üles-alla ja vehkigu kätega. Aitas enamasti see, kui tuli keegi teine, nähtav. Täna ei näinud ta mind siis, kui ma olin ukse vahel. Masinal masina jõud, käsi, mis löögi vastu võttis, oli tükk aega tundetu.

Kui nii, siis poleks mul nagu põhjustki pahandada, kui ei räägita minu, vaid pappmehikestega.

Või siis liigun ma töntsi masina aeglase taibu jaoks liiga kiiresti.

*

Pahandamisest veel: mõtlesin täna, kui kass soostus üle tüki aja sülle ronima, et kui mu kass minuga suhelda ei viitsi, siis ma ei solvu ega hakka muretsema, kas mul on midagi viga, ega hakka tema mittesuhtlemise motiive mõistatama ja kaaluma, kas ma tohin ise suhtlemist üles võtta. Siis ma võtan enesestmõistetavalt, et ju tal on midagi muud teha või tahab ta parajasti süüa/magada, mitte minu süles vedeleda, tähendab, kui tal on üldse mingid motiivid, siis millegi muu tegemiseks, mitte motiivid minu vältimiseks. Ja kui ma ikka väga tahan kassi nunnutada, siis võtan ta ilma erilise kaalumiseta sülle, eks ta ise teab, kas jääb pidama või ronib maha.

Niisiis oleks elu palju lihtsam, kui ma võtaks inimesi nagu loomi.