Kuidas ma poes käin vol. n+1: universumite lõikumine

august 20, 2013

Poes vaatas üks meesterahvas mulle äkitselt otsa. Ma imestasin, miks, vaatasin vastu – ja panin tähele, et tal on kaasas naine, kellel on samasugused püksid kui mul. Täpselt sama punast värvi. Üritasin piiluda, kas tõesti lausa samasugused püksid – aga ei olnud mahti neid pükse korralikult vaadata, sest jäi silma, et ka seljas on sama värvi asi kui minu dressipluus. Ja prillid kah ees. Nüüd hakkas tunduma, et isegi juuksed sama värvi. Päris otse ei saanud muidugi vahtida, taktitu, niisiis üritasin vaadata kõrvade, kukla ja millega inimesed ikka vaatavad, kui silmadega ei tohi.

Nemad tegid poes oma ringe ja otsisid oma asju taga, mina tegin oma ringe ja otsisin oma asju taga, sest lõppude lõpuks, mõtlesin ma, on mul seal ka muud tegemist kui uurida, mismoodi see teine naine täpselt riides on. Kuskil kassa ligi jooksime jälle kokku. Piilusin uuesti: ei olnud päris samad püksid. Ei olnud ka sama dressikas, ei olnud üldse dressikas, hoopis täpselt sama värvi jope. Lähemalt vaadates paistis ka, et need ei istunud samamoodi kui mul: minu riided olid mind täis, tal lohvkamalt ümber, aga eks ta oli väiksem ka, nii lühem kui õhem, loogiline, et kui ta minu riided selga paneb, siis on talle suured. Või oot, õigus jah, need ei olnud minu riided.

Mõtlesin, miks see mees mind vaatama jäi. Pidas oma naiseks? Ei, ei olnud võimalik, oma naine sealsamas kõrval. Arvas, et näeb kahekordselt? Või nägi vilksti, mõtles hajameelselt, et näe, minu naine – siis tuli meelde, et oot-oot, minu naine on ju siinsamas, kuidas ta siis seal olla saab? ja pidigi pikemalt vaatama. Või siis ei olnud meeles, kuhu ta naise viimati jättis, ei mäletanud, et sealsamas kõrval, ja jäi vaatama – näe, seal ta on, minu naine, ainult teistsugune – samad juuksed, aga teised prillid, samad riided seljas, aga tihedamalt ümber, aga ta on ju suurem ka, nii pikem kui priskem, loogiline, et kui tal minu naise riided seljas on, siis on parajad liibukad. Või oot, need ikka ei ole minu naise riided. Vähe sellest, see ei ole isegi üldse minu naine.

Advertisements

2 kommentaari to “Kuidas ma poes käin vol. n+1: universumite lõikumine”

  1. Teresa said

    Võibolla oledki see naine sina, ainult mingis paralleelmaailmas. Juhtus lihtsalt, et need paralleelmaailmad äkitselt lõikusid

  2. nodsu said

    seda ma räägivadki, mrs Durrell.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: