Optim… pessim… ee…

august 29, 2013

Vaatasin täna pealt, kuidas üks sõber lahendab oma probleeme moel, mid… mitte just “mida ma ei kiida heaks”, sest ta ei kahjusta sellega kedagi, ammugi mitte mind, aga ütleme, et moel, mis ei paista tema elu kergemaks tegevat.

Ja kui ma korraks sellest distantsi võtsin, tegin ühe kasuliku metatähelepaneku: nii, ma ei arva, et tema lahendusmood aitaks suurt midagi lahendada, ei arva, et see oleks üldse miski õige mood, ja tunnen hirmsat vaidlushimu (oi-oi, kes oleks seda osanud arvata?) – aga see ei mõjuta eriti minu üldist suhtumist sõpra endasse. Tunnen vaidlushimu, kaastunnet, võib-olla muigan vahel nende mooduste üle – aga see kõik ei pane mind teda ennast maha kandma või temast eemale hoidma. Panen selle riiulisse “üks selle sõbra omadus” ja võtan umbes nagu silmade või juuste värvi (selle vahega, et silmade värv ei ärata vaidlushimu).

Ahaa, läks mõte edasi, sellest järeldub, et kui ma ise vahel tõmblen ja ebakonstruktiivseid lahendusi kasutan, ei ole vähemalt vaja karta, et mind selle pärast kõige täiega maha kantaks. Isegi kui sõbrad-tuttavad kõik kooris mõtlevad, et issand kui loll lahendus.

Võtsin veel suurema distantsi ja mõtlesin: näed siis, midagi on õppida ka teiste haigustest. Nii võib veel järeldada, et kui tahes haigelt ma toimetan, kellelgi võib sellest ikka kasu olla. Ah, kui optimismi sisendav! Ühe haigus on teise tervis!

Siis vaatasin teistpidi ja mõtlesin: ah, kui pessimismi sisendav. Sest kui maailmas on ükski katkine inimene, on tema paranemiseks järelikult VAJA, et oleks teisi katkisi inimesi ka. Kui järele jääb üksainus katkine inimene, siis peab ta katki jäämagi. Kalk lugu.

Siis vaatasin kolmandat pidi ja mõtlesin: tobu, kas siis conditio humanast – või mis humana, piisab juba conditio naturalisest – on kunagi karta, et kõik saaks nii terveks, et järele jääks ainult üks katkine inimene? Ei, pole hirmugi – isegi kui ei võta mängu sadu vastukäivaid tervisedefinitsioone ja oletame, et leidub terve vaimu absoluutne mudel. Kui ka definitsioonid üksteisele vastu ei käi, siis impulsid sõdivad omavahel ikka; entroopiast, kõige ärarikkujast, ei saa kunagi lahti, sest temast sõltub meie elutegevus; kogemused ei kuku kunagi päris õigesse kohta, vaid kandiline klots on löödud ümmargusse auku: koliseb, hõõrub, jääb poole pealt kinni, kukub välja, ilge jama, aga kaasa tuleb ometi vedada, ikkagi oma.

Mis annab paradoksaalse võimaluse: varem või hiljem õnnestub kohata inimesi, kellel koliseb tülika koormana kaasas just see õige kujuga kogemus, mis minu tühiku ilusti ära täidab. Näe, just juhtus. Ehk lähevad ka minu vale kujuga klotsid kunagi kellelegi humanitaarabiks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: