Kompositsioon

september 21, 2013

Oli täna öösel selline seiklus- või kriminullunenägu, kus meie seltskond sattus vist kedagi taga ajades ühte koopasse, kahe suuga koopasse; ühte neist avaustest täideti valmislaotud telliselementidega trahh! ja trahh! sellise hooga, et äärepealt oleks ühele meist tüki tellismüüriga sisse sõidetud. Kahtlustasin alguses neid pahalasi, keda me taga ajasime, aga selgus, et nähtavasti on tegemist lihtsalt lohakate töömeestega, neil on käsk koobas kinni müürida ja nad ei vaata eriti ette.

Samal ajal kõlasid taustaks “Aida” aariad – kas kuskilt kõlaritest või olid lähedal vabaõhuooperi proovid, mitte küll päris lõpustseenist. Mõtlesin sealsamas unes irooniliselt, et näe, milline hästivalitud heliriba.

PS

Jätkan siitsamast tänaöise unenäoga: üks mees oli koopasse lõksu jäänud, aga üleval kõrgel oli üks väljapääs. Ta harjutas mööda seina ülesjooksmist, sai iga korraga kõrgemale, seda paremini, mida kõhnemaks ta koopas nälgides jäi, kuni lõpuks jooksis juba mööda seina nagu putukas.

Nüüd märkasin ma talle ise koopast hirmuga hüüda, et nüüd, kus ta väljas on, kutsugu ka mulle abi. Lubas. Ma jäin rahumeeli ootama, see oli tegelikult päris mugav koobas, sisustatud, köögi ja WC-ga kõrvalruumides, selline salakorter ja me olime sinna lõksu jäänud lihtsalt sellepärast, et uks langes kinni või oli rikkis ja lahti sai ainult väljapoolt.

Varsti tuli töötaja mind välja laskma, aga arvas, et teeb enne, kui me ära läheme, ühe sigari. Ma pakkusin, et kuni tema suitsetab, söön mina singivõileivad ära, mida seal vaagnate viisi oli – kahju pahaks lasta minna.

Seal vaagnal või võileival oli murulauk ja selgus, et mu tädipoeg ei tea, mis taim see on. Hakkasin talle pedagoogiliselt selgitama, aegamisi vihjeid andes – püüdes näiteks rohule ja sedakaudu murule vihjata – ei saa aru. Üritasin vihjeks küüslauku seletada, et kui ta juba laukudeni jõudnud on, läheb edasi libedamalt – ei saa aru.

Advertisements

Ööl vastu eilset – tähendab, ajal, mida mina ööna kasutan – , magasin umbes kuus tundi, sest vahepeal kell kaheksa ajas kass üles ja A. ei viitsinud temaga asjatada, sest ta oli teda juba mitu korda teenindanud.

Ööl enne seda – tähendab, ajal, mida mina ööna kasutan – , ei maganud ma üldse, tegin päeva ajal ainult kolme-neljatunnise pärastlõunauinaku.

Võiks arvata, et täna öösel tuli siis hea uni. Ma saan hoobelda kõigest sellega, et midagi korraks tuli, maksimaalselt pool tundi, ja edasi üleval nagu kägu. Kusjuures produktiivne ja töövõimeline (õnneks olid tööasjad teises linnas kaasas).

Praegu vaatan rõõmsalt päikeseilma – ammu pole nii vara adekvaatne olnud, kui seda nii saab nimetada – ja pole tunnetki, et ära peaks kukkuma. Magama? Mis see veel on?

Peaaegu sama seis, mis maikuus Wrocławis – jõuan bussisena kohale, kaks ööd järjest magamata (see oli üks hea põhjus, miks ma tahtsin juulikuus häälega minna – vähemalt saab sõitmise vahele magada), teen kahetunnise uinaku; järgmisel ööl tervelt kuuetunnise; ja siis leiab organism, et nelja ööpäeva kohta kaheksa tundi saadud, aitab juba ka, ja keeldub järgmisel ööl magamast. Mul hakkas tookord juba hirm, et kas ma selle kunsti üldse veel kunagi uuesti omandan. Vähemalt on nüüd selle võrra rahulikum, et ma juba tean: see kunst ON uuesti omandatav. Küll ma magama jään, varem või hiljem.

*

Kõige selle vahelt ilmutan ma uut taset.

Esimene näide (aeg: üleeile, unedoos: too paaritunnine lõunauinak)

Tulin poest välja ja märkasin valgusfoori ees seistes, et mul on ühes jalas punane, teises must king. See on võib-olla isegi pigem uus mood kui uus tase, minu arust nägi päris hea välja. Üks kajastas pükste, teine kampsuni värvi. Mis võib küll olla lihtsalt tõend minu garderoobi koordineeritud värvipaletist (see on tegelikult vale. Ise oled koordineeritud!).

Teine näide (aeg: tunaeile, unedoos: inimlik, sest siis polnud ma veel oma tavalist uneaega täis töötanud).

Hakkan A. kojuveetud keemiatellisest kõva häälega lugema: “Nii molaarsuse kui ka molaalsuse kollal…” ja saan selle väikese huumoli peale minuteid kestva naeruhoo. Tagasi mudilaseikka ja isegi magamatust ei ole vabanduseks tuua. Järgmiseks hakkan ilmselt inimesi roosade trussikute anekdootidega tüütama või mis nad nüüd ongi, kolm välismaalast, kes õpivad igaüks ühe lause ära ja nii edasi.

—————————————————————————————————————————-
PS: appikene, ma olen päriselt adekvaatne. Või kuidas võtta, see on juba midagi hüperadekvaatsuse kanti: saatsin arve kohe pärast töö tegemist ära. Tavaliselt on mul ennast selleks palju raskem mobiliseerida kui töö enda tegemiseks, tunne on selline, et ma juba tegin töö ära, nüüd võiks raha ise kontole kukkuda.

Võib-olla ei ole mul üleväsinuna prokrastineerimiseks jaksu.

PPS: kas teie näete siin mingit reklaami? WP ähvardab, et midagi nagu oleks, aga oma kroomiga ma ei näe muidugi (teiste pool ei näe ka, kui lugejad muidu virisevad, et mingi rõve reklaam on).

PPPS: ühest küljest on väga äge olla, teisest küljest ei suuda vist reisikirja jaoks piisavalt keskenduda, nii et järjejutu tahtjad peavad ootama. Ainsad reisikirjad, mida täna saab, on teist sorti tripist – ma ei suuda praegu otsustada, kas ma tunnen end rohkem nagu siis, kui ma ühe aine mõju all olin, või hoopis nagu need Sauroni üheksa äratehtud kuningat – need olid pikalevenitatud elu peale laiali määritud. Mul on kah selline laialimääritud ja õhuke tunne, pikalevenitatud päeva peale. Aga eufooriliselt õhuke.

Jätan reisikirja veel õhku rippuma, et avada oma seesmist tibi.

Esiteks: pärast seda, kui me siin viimati vaidlesime, mis vahe on mõnitamisel ja kritiseerimisel-arendamisel (ja kas üldse), ketrasin ma seda peas edasi ja mõtlesin, et leiaks nüüd hea näite, leiaks nüüd hea näite, kuidas kritiseerida ilma mõnitamata ja kui hästi läheb, isegi ilma solvamata. Ja kujuta pilti, esimene näide, mis ette jäi, oli Gok Wan: too suudab inimesele tolle riiete kohta suu sisse öelda “honey, it’s HIDEOUS,” nii et too ainult naeratab õnnelikult vastu. Sest alltoon on see, et “sa saad paremini ka ja ise oled palju ägedam.”

Vat siis, ma vaatan regulaarselt tibisaadet – aga mõni ime, kui see vastab täpselt minu hea saate kriteeriumidele.

Teiseks tahtsin siin millaski töö pealt ümberlülitumiseks midagi ajuvaba vaadata. Valisin õudselt hea asja selles mõttes, et midagi napakamat on raske leida. Soovitada ei julge – minu arust on hea loll film, aga olge hoiatatud, et see on stereotüüpidel põhinev chick flick, mis pole päris igaühe rida. Kuigi teisest küljest olid need stereotüübid seal nii süüdimatult üle võlli, et juba äge (palju hullem ju, kui neid esitataks millenagi, mis on “päriselt”) – mõnes kõige rohkem üle võlli kohas meenutas juba “Black Booksi” või “IT Crowdi”. Näe, vaata, stiilinäide (kui Playboy-jänku üritab intellektuaalina esineda) – A. muidugi sureks selle stseeni peale mitu korda piinlikkusse, nii et talle ma seda ei näita, aga mina olen karastatud või lihtsalt jämedakoelisem ja lausa naersin.

Aga kõigi stereotüüpide juures kippusin ma end üha rohkem samastama just selle Playboy-tibiga. Kui välja arvata sellised pisiasjad, et ma pole blond, pole Playboy-tibi, mul pole kunstrindu, et ma olin umbes kahekümnendate keskpaigani kohmakas hoopis meinstriim-meestega, käisin ülipikkade seelikutega ja nohikuna esinemine tuli mul loomulikult nagu hingamine, sest ma olingi/olengi nohik, siis no täpselt nagu mina ju! Kogu see piiritu naiivsus! Kogu see usaldavus! Kogu see võimetus aru saada, millal mind solvatakse! Täiesti mina või noh, vähemalt noor mina!

Kuigi jah, mina ei olnud nii piiritult hea nagu see tibi. See tema piiritu headus oli üks asi, mis vaatamise mulle toredaks tegi. Noh, et ühest küljest viimase peal ogar, aga teisest küljest nii nunnu.

Vat nii.

Aa, vahepeal meeldis mulle veel üks film, kah omamoodi chick flick, mis oli IMDB-s jälle selle ohvriks langenud, et teda reklaamiti romantilise komöödiana: tähendab, sai romkomi-fännidelt halbu hindeid ja sihtgrupp ei taibanud sellise turunduse peale otsida. Päriselt olid tegelased seal hurmavalt realistlikult omadega persses ja peamiselt keskenduti nende hurmavalt haigete naisterahvaste omavahelistele suhetele (Bechdeli kriteerium kuhjaga täidetud). Ainus lõiv žanrile oli ehk lõpp – kuigi vähemalt ei saanud kõik tanu alla, hoidku selle eest.

Kui eelmine reklaamiohver (vt postituse lõpuotsast) meenutas mulle Lynchi, siis “Bachelorette” oli rohkem nagu mõne naistekeskse karakterifilmi (näiteks “Boys on the Side” või “Mystic Pizza“) ja isiksusehäirefilmi (nt “My Life as an Idiot”) ja ropusuise komöödia (à la Waiting” – meenutas seda nii tempo kui ka keelepruugi poolest) ristand. Või siis selline film, mis tuleks, kui “After Hours” püüaks romkomiks hakata.

*

Seesmine macho-jõmm käis kah vahepeal külas, just enne Poola-sõitu, kui hospitaliteediklubile kirjutamise ja hosteli bronnimise vahelt tuli ka üks festival ära teha ja lisaks kaks korda rohkem tööd vihtuda kui muidu, sest enne ärasõitu pidi ju kõik ära saatma – siis oli närv korra nii püsti, et mööda kitsast kõnniteed proovi kiirustades jooksutasin peas stsenaariumi, kuidas keegi tuleb tüli norima, sest ma näen imelik välja.

See stsenaarium jookseb vahel ka muidu, ainult et tavaliselt on ta selline kõhe ja teeb olemise ebamugavaks. Seekord käis faabula aga nii: keegi tropp ütleb: “õu, imelik oled ä”. Mispeale mina pööran vuhh ringi, haaran tal rinnust kinni ja ütlen mesimagusalt: “Kas sa tahad kakelda? TORE, MINA TAHAN KA.” Seda filmi peas jooksutades tuli lausa õnnis naeratus näole.

No ja siis – siis lendas juba metatasand peale ja ma mõtlesin, et näe, jälle olen jõmmide mõistmisele lähemal. Ja läksin viisakalt proovi.

Poola on väike: I osa

september 2, 2013

Ma lubasin ennist, et kirjutan ka teistest ebatõenäolistest juhtumustest. Aga et need on enamajaolt juba enam kui kuu aja vanused reisijuhtumused, võib pudeneda sisse ka midagi ebaebatõenäolisemat (kas selline sõna on olemas?), sedamööda, kuidas meelde tuleb. Pealegi väärib äramainimist mitu inimest, keda muidu ei saaks.

Kui ma praegu tagasi Poola-reisile mõtlen, siis tundub, nagu oleks meie käekäigu juhtimise vahel üle võtnud narratiivne loogika. Küllap on asi muidugi pigem selles, ütleb kriitiline meel, et narratiivne loogika struktureerib mu taju – aga teisest küljest (diibitseval häälel, odava ambient-muusika saatel) – kas sündmus üldse toimub minuga, kui ma seda ei taju?

Tegelikult valitses meid ka üks narratiivselt igav, aga muidu ikka ebatõenäoline ja ootusi ületav jõud (SPOILER!): me jõudsime iga kord sinna ööbima, kuhu plaanitud. Arvaks ju, et hääletamise tugev külg on lahedus ja maailmanägemine ja inimestega tutvumine, mitte ennustatavus. Aga meie jõudsime muudkui kohale, nagu oleks bussiga sõitnud – isegi kui suure pabistamise ja väikeste viivitustega. Õigupoolest juhtub bussidega vahel hullemaidki viivitusi, ainult et nendega saab vähem jalga sirutada, öösel peab kägaras magama ja üldse on ebamugav. (SPOILER LÄBI.)

See tuli ebatõenäolisest, aga narratiiviloogilisest nähtusest, et meil läks pealesaamisega kõige paremini justkui siis, kui olud olid kõige halvemad: päeva viimane ots, kui me olime kuskil pärapõrgus öö peale jäänud või muidu pahas kohas. Klassikute sõnul “kui me olime igasuguse lootuse kaotanud”.

Esimene: Lätis kuskil Valmiera ja Riia vahel, kuhu üks kaastundlik liinibussijuht meid pärast tööpäeva lõppu oli ära tõstnud. Umbes südaöö ja kottpime, välja arvatud bensiinijaama laternapostid. Liiklus – peaaegu null. Ometi ei möödu tundigi, kui meid korjab peale üks erakordselt tore mees, kes pajatab meile Aafrikas seiklemise mälestusi ja seejärel võtab südameasjaks meie eest orienteeruda ja meid treppi ära viia, isegi kui selgub, et me ei lähe päris Riiga, vaid kuskile eeslinna teispool Riiat.

Teine langeb ööparadigmast küll õieti välja: olime tolle Kaunase küljealuse Statoka ligi, seal memoriaali lähedal (hääletajad teavad). Seis vastupidine: päike lõõskab nii, et nägu tahab küljest ära kõrbeda, autosid kütab pidevalt hirmsa uhaga mööda, pole seda moodigi, et keegi sellise kiiruse pealt reageerida jõuaks. Oleme ka natuke pahas kohas, mis tundus alguses hea koht: kohe bensuka väljasõidutee nurga peal; veerand tunniga saame aru, et kuigi väljasõitvad autod on seal aeglased, ei jõua juhid meid väljakeeramise pealt korralikult üle vaadata või üldse märgata. Tahaks edasi liikuda, aga selleks ajaks on meist paarkümmend meetrit edasi üks tõmmuks põlenud meesterahvas hääletama sättinud ja sealt veel edasi, tundub, et kõige magusama koha peale, kaks armsat tüdrukut – nood on kümne minutiga auto peal ka. Proovime ja proovime ja otsustame viimaks, et liigume traditsioone rikkudes tollest mehest edasi, sinnapoole, kus enne tüdrukud olid. Niipea, kui me oleme eest kadunud, jääb tõmmu mehe juures auto seisma ja hakkab üks suur arutamine ja sekeldamine; ujun sinna ligi, et uurida, äkki topib ka meid kuhugi ära – ilma eriliste lootusteta, sest tehniliselt mahuks, aga autos oli juba enne kaks inimest ees ja tavaliselt ei taheta autot päris punni ajada. Küsin ühe autolise käest järele. Too ütleb: “Küsi juhi käest.” Ma ei kuule ta aktsendist läbi, mida ta õieti ütles, küsin üle. “Ma olen ise hääletaja, pole minu asi öelda, küsi juhi käest.” Küsin siis juhi käest – ronigu me aga peale, kui arvame, et kitsaks ei lähe.

Autos selgub, et pealevõtja polegi leedukas, vaid hoopis soomlane; tema esimene hääletaja, kelle ta juba Lätis peale korjas, pole lätlane, vaid hoopis ungarlane; ja too tõmmu mees, kes meie eel hääletas, pole leedukas ega lätlane ega midagi eksootilisemat, nagu nahavärv lubaks, vaid hoopis eestlane. Soomeugrilisel seltskonnal pole ühtegi ühist suhtluskeelt: soomlane saab õrnalt aru eesti keelest, aga suhtleb pigem inglise keeles. Eesti mees tönkab eesti keele kõrvalt ainult prantsust (mida ta üritas soomlasega kangelaslikult purssida, uskudes millegipärast, et too saab halvast prantsuse keelest, mida ta ei oska, paremini aru kui korralikust eesti keelest). Nii et kui meie lobiseme soomlase ja ungarlasega inglist, ei saa too eestlane midagi aru; kui meie räägime tagapingil eesti keelt, ei saa soomlane poolest jutust ja ungarlane mitte midagi aru; ja kui mina avastan, et ungarlane on ungarlane ja kukun suure rõõmuga ungari keeles lobisema, ei saa keegi teine üldse midagi aru. Soomlane, kes oli üks erakordselt armas inimene, ainult naeratas malbelt.

Minemas oli ta Varssavisse, meie rõõmuks otsustas minna Łomża kaudu, et me saaks seal maha poetuda. Helistame Łomżas oma öömajutajale, kes õpetab: “Tulge peatee ääres mäki juures maha.” Sõidame ja sõidame, aga pole mingit mäkki. Helistan uuesti ja küsin, kas peatee ikka on see, mis tuleb Kaunasest ja läheb Varssavi. Mkmm – kas me ühest ringteest juba sõitsime mööda? Jah. Hüva, sel juhul keeraku me järgmisest ringteest vasakule, siis ongi peatee ja kesklinn. Keerame, sõidame, aga kui see on kesklinn, siis kõige äärelinlikum kesklinn, mida eales nähtud. Paremal plekkangaarid, vasemal õlletehas. Helistame uuesti järjekordselt ringteelt, mille taga paistab juba põllumaastik; majutaja ei saa sugugi aru, kus me oleme, soomlane teeb ringteel ühe ringi… teise… kolmanda… neljanda ja nii edasi, ise üha rõõmsama näoga, kuni meie majutaja saab aru maamärgist nimega “õlletehas” ja käsib meil maha tulla ja oodata.

*

Soomlane ja ungarlane ei jää viimasteks üllatavateks rahvusteks: järgmisel päeval saame Łomżast kohe edasi mehega, kes hääldab Ostrołęka nime nii, et ma hakkan juba mõtlema “ohoo, paistab, et siinkandis on mingi huvitav murre” – tähendab, umbes nii, nagu seda hääldaks keskmine eestlane, “ostroleka” – pakub seejärel, et läheme minu paarikümnelt poola sõnalt vene keelele üle (mis iseenesest ei ole üllatav, inimene, kes tahab suhelda, eelistab vestluspartnerit ikka olekus, kus tolle sõnavara suurusjärk on pigem sadades kui kümnetes, ja hääletajate pealevõtjad enamasti suhtlemisfoobid ei ole) – ja siis selgub, et ta on armeenlane, juba aastaid seal elanud, ei võta muidu kunagi hääletajaid peale ja meid võttis sellepärast, et me “ei näe välja nagu poolakad, kohe näha, et kaugelt.”

Sealt edasi on natuke jupitamist – mille sisse jääb natuke väiksemat ebatõenäolist juhtumist, mida hakkas ette tulema õigupoolest juba Eestis, nimelt on pealevõtjate hulgas naisterahvaid – üldse, kui ma peaks statistikat tegema, siis võisid umbes pooled meie autojuhid olla naised, hoolimata käibetõest (ja varasemast põlve-otsas-statistikast), et naised eriti peale ei võta, eriti lastega naised. Meil oli ka lastega naisi ja üks lapsega mees.

*

Kohas, mida ma ei oska praegu nimetada muudmoodi kui literatuurselt “kuskil Poolas”, võttis meid peale väike valge veok, miskine põllumajandusmasin kastis. Lahke mees, lubab algul ainult paarkümmend kilomeetrit edasi Ciechanówi ära viia, aga mõtleb poole pealt ümber ja tõstab meid Płockisse; ise räägib, et eks ta õhtul hilja läheb Wrocławi ka, aga enne vaja veel siit-sealt läbi sõita, küllap me saame enne minema. Meil maru hea meel, sest me ei tea, et juhtimist on üle võtmas narratiiv, kes tahab, et Płockis saaks alguse omaette peatükk, mis on küll pärast lõbus rääkida, aga juhtumise ajal vaevaline, kuigi õpetlik, ja annab võimaluse inimeste heatahtlikkust tunda saada – millest saab õigupoolest omaette narratiivimootor.

Kui ma praegu järele mõtlen, kutsusime ehk ise narratiivijumala välja: iga kord kui me Płocki silti nägime, kilkasime rõõmust, et näe, me läheneme kuulsale linnale, kus insener Fąferski keemiakombinaati ehitas ja talle oli kõik kaela kukkumas. No tõepoolest. Mida me lootsime, kui me äratasime uinumast selle kuulsa hääletamisraamatu vaimu, kus üks äpardus teist taga ajab (kuigi neist äpardustest tuleb tore lugu ja saab kogeda inimeste heatahtlikkust, nojah, mida ma just rääkisingi)?

Heatahtlikkus hakkas pihta ammu enne hääletama hakkamist. Käisime alguses teeviitade järgi, vaatasime, et linna ääre moodi siin küll miski välja ei näe, parem läheme bussiga, ja küsisime bussipeatuses koerakesega tädikese käest Konini maatee poole teed (koera nimi oli Snowy). Vähe sellest, et tädi pidi ise sinnapoole sõitma, oli valmis meile näitama, kus maha minna ja kuhu sealt edasi liikuda, ta tahtis ka kangesti meid oma varudest võetud bussitalongidega sõidutada.

Maantee nägi välja nagu õige maantee, aga paraku hirmsa teeremondiga, sellisega, kus hääletama õieti ei mahu. Seega läksime bensukasse luuret tegema ja sööma; saime teada, et maantee hargneb teispool jõge kaheks: Konini ja Włocławeki maanteeks (vt ettekujutuse saamiseks seda Poola kaarti – Płock on Mazowieckie läänesopis, Włocławek jääb temast lääneloodesse Kujawsko Pomorskie maakonda, Konin jääb Płockist kaugele edelasse ja on juba Suur-Poolas), remont on enne hargnemist, tegelikult edasi ka, aga õnneks ainult tollel läänepoolsel Włocławeki-harul, mis meid ei huvita. Soetasin ka Poola atlase, millest ma olin juba jupp aega unistanud. Uurisime kaardi pealt, kus hargnemine peaks tulema, vaatasime, et ainult sild ja veel natuke ja ongi, kokku ainult paar kilomeetrit (vt selle kaardi pealt kollaste teede hargnemist kohe Visla lõunakalda ääres, kus tee nr 62 läheb loodesse ja nr 60 edelasse). Tore, jalutame.

Oi, see sild oli pikk. Jõe laiusest kaugelt pikem, üle terve oru. Teine ots oli kuskil sinetavas kauguses ja ainsad jalakäijad, keda me seal peal nägime, olid higistavad tervisesportlased. Paar kilomeetrit oli käidud ammu enne seda, kui sild otsa sai (ja me muudkui imestasime, kuidas kaardi peal pikkused nii valed olid); ja siis läks maantee muudkui edasi… ja edasi… ja edasi… ja lubatud hargnemiskohta ei tulnud… ega tulnud… ega tulnud… ja maantee muutus üsna vastikuks – kurvid, plekkpiirded, ühesõnaga, kõhe ja lootusetu, hoolimata ilusatest loodusvaadetest ja huvitavatest surnud putukatest, keda EV iga sammu peal määras.

Nii et kui me olime vast kuus-seitse kilomeetrit ladunud ja lõpuks pidas kinni üks rõõmsa näoga mees, kelle nimi oli asjakohaselt Emanuel, ja teatas, et ei-ei, see pole sugugi Konini maantee, see on Włocławeki maantee, siis leidsime, et ükskõik mis on parem, kui seal koledal looduskaunil maanteel olla – las see Włocławek olla natuke vales suunas, äkki on sealt pärast lõuna poole mõnusam hääletada. Imestasime ainult koledal kombel, kuidas me õigest maanteeotsast nii mööda olime jalutanud.

Emanuel oli kah hästi abivalmis ja tahtis meid Włocławekis kindlasti õige maantee peal maha panna, niisiis küsis ta meilt maantee numbrit ja uuris oraaklilt, tähendab, GPS-ilt järele.

Oraakel käskis millegipärast minna Visla jõest põhja poole, mis oli terve mõistuse ja kaardi järgi (olgugi, et Włocławek on liiga väike koht, et linnaplaan atlases sees oleks olnud ja ma sain seda ainult üldise kaardi pealt vaadata) selgelt vale suund. Delikaatne olukord: kuidas küll selgeks teha, et me tahaks ikkagi lõuna poole jõge, sest me läheme, khm, lõuna poole. Näitasin kaarti ja küsisin: “me oleme vist siin?”, üritades jätta muljet, et ma usun igati, et “siin” on parim koht õige maantee peale pääsemiseks. Emanuel taipas, et oraakli sõna mõistmiseks läheb vaja inimlikku tõlgendajat; õnneks olime pidama jäänud politseijaoskonna ees, kus politseibussi kõrval olid nagu tellitult kaks politseinikku – sellised sõbralikud ja tursked, nagu mingi Lindgreni raamatu väikelinna-politseinikud.

Nood ütlesid, nagu me arvasimegi, et ei-ei, õige maantee on ikka sealpool jõge, kust me tulime; aga pooled linna teed olla nagunii remondis, nii et ega me oma käe peal naljalt õigesse kohta ei saaks; oodaku me nii kakskümmend minutit, nad viivad meid ise ära. Nii saime siis tähtsa näoga politseibussiga sõita, seal istmetel, kus muidu oleks haarangurühm.

Tursked väikelinna-politseinikud panid meid maantee otsas maha ja õpetasid murelikult mitu korda üle, et ärgu me sealt edasi kõndigu, see olla hääletamiseks kõige parem koht. Oli tõesti päris mõnus, kena kuiv männimets sealsamas kõrval, nii et hädaga oleks võinud sinna ka ööbima jääda. Aga kuna me lootsime ikka Wrocławi välja jõuda ja üldse oli veel kõigest hämar, mitte kottpime, siis üritasime edasi; jõnksutasime hämaraga mitu juppi külast külasse. Viimane oli üks murelik vanaonu; ta sai meid viia kohta, mille asukoht oli samuti “kuskil Poolas” – kui keegi tahab seda üles otsida, siis tunnusmärk on maisipõld ja inimtühjus – ja arvas, et parem jäägu me tema poole öömajale, ta läheb hommikul kaheksast Wrocławi. Arvutasime: kaheksast startides üheksaks kursusele ei jõua, järelikult proovime ikka edasi – kui me tõesti enne minema ei saa, eks siis laseme end tal hommikul peale noppida. Vanaonu vangutas pead ja sõitis maisivaheteed pidi minema.

Lootus oli peamiselt selle peal, et eks kunagi läheb valgeks tagasi ja kui varavalges minema saab, võime ikkagi õigeks ajaks kohale jõuda; vahepeal võib ju hääletamisega meelt lahutada, kui mõni üksik sõitja öösel peaks tulema; kui neid on vähe, pole see ka teab mis kurnav. Lobisesime hääletamise loogikast, EV arvas, et eks meil üldiselt on hästi ja kiiresti läinud, sest mul on eriline õnn ja seal maisipõllu vahel oleme nagunii ainult sellepärast, et tema on mul kaasas; mina arvasin, et asi polegi nii väga õnnes, rohkem nagu optimismis – et kui on küllalt usku, et saab minema, siis jõuab selle ühe inimese ära oodata, kes ikkagi tuleb ja peale võtab, ükskõik kui halvast kohast. Ritsikad siristasid; üks auto sõitis mööda ja näitas, et läheb sinnasamma lähedale külasse; pikk ritsikasirina kuulamine ja järgmine auto läks mööda; pikk ritsikakuulamine ja järgmine auto läks möö… oot-oot, ta pidas kinni ja hakkas tagurdama, selline väike valge veok, miskine põllumajandusmasin kastis.

Teen ukse lahti, vastu vaatab tuttav nägu, laia naeru täis: “Me oleme juba nagu perekond kohe!” Ta ei jõudnud ära imestada, kuidas me sinna maisipõllu vahele saime, kui me olime ometi lubanud Płockist Konini peale minna. Ega me ka ise päris hästi teadnud.

Edasi oli juba peatüki otste kokkutõmbamine; tiksusime autos, kuulasin pealt, kuidas tema sõbrad-autojuhid lällaris lobisevad ja panin tähele, et muist neist ropendas viisakalt, muist niisama (ja keegi ei vahetanud oma ropendamisstandardit paljalt sellepärast, et keegi teine hoiab teist liini); mügistasime naerda, kui asjakäigu ebatõenäolisus jälle meelde tuli.

Wrocławis näitas ta hästi hoolega kätte, mis suunas me peame minema, ega selliseid jobusid ei või teada, kelle sisimat kompassi käib nähtavasti kuri kokk Negoro reguleerimas. Alles edasi kõndides tuli pähe, et oleks pidanud aadressi küsima, saadaks jõulukaardi või midagi. Hilja, hilja, jääb loota järgmise kohtumise peale, Poola, nagu näha, on ju väike.

(järgneb)