Poola on väike: I osa

september 2, 2013

Ma lubasin ennist, et kirjutan ka teistest ebatõenäolistest juhtumustest. Aga et need on enamajaolt juba enam kui kuu aja vanused reisijuhtumused, võib pudeneda sisse ka midagi ebaebatõenäolisemat (kas selline sõna on olemas?), sedamööda, kuidas meelde tuleb. Pealegi väärib äramainimist mitu inimest, keda muidu ei saaks.

Kui ma praegu tagasi Poola-reisile mõtlen, siis tundub, nagu oleks meie käekäigu juhtimise vahel üle võtnud narratiivne loogika. Küllap on asi muidugi pigem selles, ütleb kriitiline meel, et narratiivne loogika struktureerib mu taju – aga teisest küljest (diibitseval häälel, odava ambient-muusika saatel) – kas sündmus üldse toimub minuga, kui ma seda ei taju?

Tegelikult valitses meid ka üks narratiivselt igav, aga muidu ikka ebatõenäoline ja ootusi ületav jõud (SPOILER!): me jõudsime iga kord sinna ööbima, kuhu plaanitud. Arvaks ju, et hääletamise tugev külg on lahedus ja maailmanägemine ja inimestega tutvumine, mitte ennustatavus. Aga meie jõudsime muudkui kohale, nagu oleks bussiga sõitnud – isegi kui suure pabistamise ja väikeste viivitustega. Õigupoolest juhtub bussidega vahel hullemaidki viivitusi, ainult et nendega saab vähem jalga sirutada, öösel peab kägaras magama ja üldse on ebamugav. (SPOILER LÄBI.)

See tuli ebatõenäolisest, aga narratiiviloogilisest nähtusest, et meil läks pealesaamisega kõige paremini justkui siis, kui olud olid kõige halvemad: päeva viimane ots, kui me olime kuskil pärapõrgus öö peale jäänud või muidu pahas kohas. Klassikute sõnul “kui me olime igasuguse lootuse kaotanud”.

Esimene: Lätis kuskil Valmiera ja Riia vahel, kuhu üks kaastundlik liinibussijuht meid pärast tööpäeva lõppu oli ära tõstnud. Umbes südaöö ja kottpime, välja arvatud bensiinijaama laternapostid. Liiklus – peaaegu null. Ometi ei möödu tundigi, kui meid korjab peale üks erakordselt tore mees, kes pajatab meile Aafrikas seiklemise mälestusi ja seejärel võtab südameasjaks meie eest orienteeruda ja meid treppi ära viia, isegi kui selgub, et me ei lähe päris Riiga, vaid kuskile eeslinna teispool Riiat.

Teine langeb ööparadigmast küll õieti välja: olime tolle Kaunase küljealuse Statoka ligi, seal memoriaali lähedal (hääletajad teavad). Seis vastupidine: päike lõõskab nii, et nägu tahab küljest ära kõrbeda, autosid kütab pidevalt hirmsa uhaga mööda, pole seda moodigi, et keegi sellise kiiruse pealt reageerida jõuaks. Oleme ka natuke pahas kohas, mis tundus alguses hea koht: kohe bensuka väljasõidutee nurga peal; veerand tunniga saame aru, et kuigi väljasõitvad autod on seal aeglased, ei jõua juhid meid väljakeeramise pealt korralikult üle vaadata või üldse märgata. Tahaks edasi liikuda, aga selleks ajaks on meist paarkümmend meetrit edasi üks tõmmuks põlenud meesterahvas hääletama sättinud ja sealt veel edasi, tundub, et kõige magusama koha peale, kaks armsat tüdrukut – nood on kümne minutiga auto peal ka. Proovime ja proovime ja otsustame viimaks, et liigume traditsioone rikkudes tollest mehest edasi, sinnapoole, kus enne tüdrukud olid. Niipea, kui me oleme eest kadunud, jääb tõmmu mehe juures auto seisma ja hakkab üks suur arutamine ja sekeldamine; ujun sinna ligi, et uurida, äkki topib ka meid kuhugi ära – ilma eriliste lootusteta, sest tehniliselt mahuks, aga autos oli juba enne kaks inimest ees ja tavaliselt ei taheta autot päris punni ajada. Küsin ühe autolise käest järele. Too ütleb: “Küsi juhi käest.” Ma ei kuule ta aktsendist läbi, mida ta õieti ütles, küsin üle. “Ma olen ise hääletaja, pole minu asi öelda, küsi juhi käest.” Küsin siis juhi käest – ronigu me aga peale, kui arvame, et kitsaks ei lähe.

Autos selgub, et pealevõtja polegi leedukas, vaid hoopis soomlane; tema esimene hääletaja, kelle ta juba Lätis peale korjas, pole lätlane, vaid hoopis ungarlane; ja too tõmmu mees, kes meie eel hääletas, pole leedukas ega lätlane ega midagi eksootilisemat, nagu nahavärv lubaks, vaid hoopis eestlane. Soomeugrilisel seltskonnal pole ühtegi ühist suhtluskeelt: soomlane saab õrnalt aru eesti keelest, aga suhtleb pigem inglise keeles. Eesti mees tönkab eesti keele kõrvalt ainult prantsust (mida ta üritas soomlasega kangelaslikult purssida, uskudes millegipärast, et too saab halvast prantsuse keelest, mida ta ei oska, paremini aru kui korralikust eesti keelest). Nii et kui meie lobiseme soomlase ja ungarlasega inglist, ei saa too eestlane midagi aru; kui meie räägime tagapingil eesti keelt, ei saa soomlane poolest jutust ja ungarlane mitte midagi aru; ja kui mina avastan, et ungarlane on ungarlane ja kukun suure rõõmuga ungari keeles lobisema, ei saa keegi teine üldse midagi aru. Soomlane, kes oli üks erakordselt armas inimene, ainult naeratas malbelt.

Minemas oli ta Varssavisse, meie rõõmuks otsustas minna Łomża kaudu, et me saaks seal maha poetuda. Helistame Łomżas oma öömajutajale, kes õpetab: “Tulge peatee ääres mäki juures maha.” Sõidame ja sõidame, aga pole mingit mäkki. Helistan uuesti ja küsin, kas peatee ikka on see, mis tuleb Kaunasest ja läheb Varssavi. Mkmm – kas me ühest ringteest juba sõitsime mööda? Jah. Hüva, sel juhul keeraku me järgmisest ringteest vasakule, siis ongi peatee ja kesklinn. Keerame, sõidame, aga kui see on kesklinn, siis kõige äärelinlikum kesklinn, mida eales nähtud. Paremal plekkangaarid, vasemal õlletehas. Helistame uuesti järjekordselt ringteelt, mille taga paistab juba põllumaastik; majutaja ei saa sugugi aru, kus me oleme, soomlane teeb ringteel ühe ringi… teise… kolmanda… neljanda ja nii edasi, ise üha rõõmsama näoga, kuni meie majutaja saab aru maamärgist nimega “õlletehas” ja käsib meil maha tulla ja oodata.

*

Soomlane ja ungarlane ei jää viimasteks üllatavateks rahvusteks: järgmisel päeval saame Łomżast kohe edasi mehega, kes hääldab Ostrołęka nime nii, et ma hakkan juba mõtlema “ohoo, paistab, et siinkandis on mingi huvitav murre” – tähendab, umbes nii, nagu seda hääldaks keskmine eestlane, “ostroleka” – pakub seejärel, et läheme minu paarikümnelt poola sõnalt vene keelele üle (mis iseenesest ei ole üllatav, inimene, kes tahab suhelda, eelistab vestluspartnerit ikka olekus, kus tolle sõnavara suurusjärk on pigem sadades kui kümnetes, ja hääletajate pealevõtjad enamasti suhtlemisfoobid ei ole) – ja siis selgub, et ta on armeenlane, juba aastaid seal elanud, ei võta muidu kunagi hääletajaid peale ja meid võttis sellepärast, et me “ei näe välja nagu poolakad, kohe näha, et kaugelt.”

Sealt edasi on natuke jupitamist – mille sisse jääb natuke väiksemat ebatõenäolist juhtumist, mida hakkas ette tulema õigupoolest juba Eestis, nimelt on pealevõtjate hulgas naisterahvaid – üldse, kui ma peaks statistikat tegema, siis võisid umbes pooled meie autojuhid olla naised, hoolimata käibetõest (ja varasemast põlve-otsas-statistikast), et naised eriti peale ei võta, eriti lastega naised. Meil oli ka lastega naisi ja üks lapsega mees.

*

Kohas, mida ma ei oska praegu nimetada muudmoodi kui literatuurselt “kuskil Poolas”, võttis meid peale väike valge veok, miskine põllumajandusmasin kastis. Lahke mees, lubab algul ainult paarkümmend kilomeetrit edasi Ciechanówi ära viia, aga mõtleb poole pealt ümber ja tõstab meid Płockisse; ise räägib, et eks ta õhtul hilja läheb Wrocławi ka, aga enne vaja veel siit-sealt läbi sõita, küllap me saame enne minema. Meil maru hea meel, sest me ei tea, et juhtimist on üle võtmas narratiiv, kes tahab, et Płockis saaks alguse omaette peatükk, mis on küll pärast lõbus rääkida, aga juhtumise ajal vaevaline, kuigi õpetlik, ja annab võimaluse inimeste heatahtlikkust tunda saada – millest saab õigupoolest omaette narratiivimootor.

Kui ma praegu järele mõtlen, kutsusime ehk ise narratiivijumala välja: iga kord kui me Płocki silti nägime, kilkasime rõõmust, et näe, me läheneme kuulsale linnale, kus insener Fąferski keemiakombinaati ehitas ja talle oli kõik kaela kukkumas. No tõepoolest. Mida me lootsime, kui me äratasime uinumast selle kuulsa hääletamisraamatu vaimu, kus üks äpardus teist taga ajab (kuigi neist äpardustest tuleb tore lugu ja saab kogeda inimeste heatahtlikkust, nojah, mida ma just rääkisingi)?

Heatahtlikkus hakkas pihta ammu enne hääletama hakkamist. Käisime alguses teeviitade järgi, vaatasime, et linna ääre moodi siin küll miski välja ei näe, parem läheme bussiga, ja küsisime bussipeatuses koerakesega tädikese käest Konini maatee poole teed (koera nimi oli Snowy). Vähe sellest, et tädi pidi ise sinnapoole sõitma, oli valmis meile näitama, kus maha minna ja kuhu sealt edasi liikuda, ta tahtis ka kangesti meid oma varudest võetud bussitalongidega sõidutada.

Maantee nägi välja nagu õige maantee, aga paraku hirmsa teeremondiga, sellisega, kus hääletama õieti ei mahu. Seega läksime bensukasse luuret tegema ja sööma; saime teada, et maantee hargneb teispool jõge kaheks: Konini ja Włocławeki maanteeks (vt ettekujutuse saamiseks seda Poola kaarti – Płock on Mazowieckie läänesopis, Włocławek jääb temast lääneloodesse Kujawsko Pomorskie maakonda, Konin jääb Płockist kaugele edelasse ja on juba Suur-Poolas), remont on enne hargnemist, tegelikult edasi ka, aga õnneks ainult tollel läänepoolsel Włocławeki-harul, mis meid ei huvita. Soetasin ka Poola atlase, millest ma olin juba jupp aega unistanud. Uurisime kaardi pealt, kus hargnemine peaks tulema, vaatasime, et ainult sild ja veel natuke ja ongi, kokku ainult paar kilomeetrit (vt selle kaardi pealt kollaste teede hargnemist kohe Visla lõunakalda ääres, kus tee nr 62 läheb loodesse ja nr 60 edelasse). Tore, jalutame.

Oi, see sild oli pikk. Jõe laiusest kaugelt pikem, üle terve oru. Teine ots oli kuskil sinetavas kauguses ja ainsad jalakäijad, keda me seal peal nägime, olid higistavad tervisesportlased. Paar kilomeetrit oli käidud ammu enne seda, kui sild otsa sai (ja me muudkui imestasime, kuidas kaardi peal pikkused nii valed olid); ja siis läks maantee muudkui edasi… ja edasi… ja edasi… ja lubatud hargnemiskohta ei tulnud… ega tulnud… ega tulnud… ja maantee muutus üsna vastikuks – kurvid, plekkpiirded, ühesõnaga, kõhe ja lootusetu, hoolimata ilusatest loodusvaadetest ja huvitavatest surnud putukatest, keda EV iga sammu peal määras.

Nii et kui me olime vast kuus-seitse kilomeetrit ladunud ja lõpuks pidas kinni üks rõõmsa näoga mees, kelle nimi oli asjakohaselt Emanuel, ja teatas, et ei-ei, see pole sugugi Konini maantee, see on Włocławeki maantee, siis leidsime, et ükskõik mis on parem, kui seal koledal looduskaunil maanteel olla – las see Włocławek olla natuke vales suunas, äkki on sealt pärast lõuna poole mõnusam hääletada. Imestasime ainult koledal kombel, kuidas me õigest maanteeotsast nii mööda olime jalutanud.

Emanuel oli kah hästi abivalmis ja tahtis meid Włocławekis kindlasti õige maantee peal maha panna, niisiis küsis ta meilt maantee numbrit ja uuris oraaklilt, tähendab, GPS-ilt järele.

Oraakel käskis millegipärast minna Visla jõest põhja poole, mis oli terve mõistuse ja kaardi järgi (olgugi, et Włocławek on liiga väike koht, et linnaplaan atlases sees oleks olnud ja ma sain seda ainult üldise kaardi pealt vaadata) selgelt vale suund. Delikaatne olukord: kuidas küll selgeks teha, et me tahaks ikkagi lõuna poole jõge, sest me läheme, khm, lõuna poole. Näitasin kaarti ja küsisin: “me oleme vist siin?”, üritades jätta muljet, et ma usun igati, et “siin” on parim koht õige maantee peale pääsemiseks. Emanuel taipas, et oraakli sõna mõistmiseks läheb vaja inimlikku tõlgendajat; õnneks olime pidama jäänud politseijaoskonna ees, kus politseibussi kõrval olid nagu tellitult kaks politseinikku – sellised sõbralikud ja tursked, nagu mingi Lindgreni raamatu väikelinna-politseinikud.

Nood ütlesid, nagu me arvasimegi, et ei-ei, õige maantee on ikka sealpool jõge, kust me tulime; aga pooled linna teed olla nagunii remondis, nii et ega me oma käe peal naljalt õigesse kohta ei saaks; oodaku me nii kakskümmend minutit, nad viivad meid ise ära. Nii saime siis tähtsa näoga politseibussiga sõita, seal istmetel, kus muidu oleks haarangurühm.

Tursked väikelinna-politseinikud panid meid maantee otsas maha ja õpetasid murelikult mitu korda üle, et ärgu me sealt edasi kõndigu, see olla hääletamiseks kõige parem koht. Oli tõesti päris mõnus, kena kuiv männimets sealsamas kõrval, nii et hädaga oleks võinud sinna ka ööbima jääda. Aga kuna me lootsime ikka Wrocławi välja jõuda ja üldse oli veel kõigest hämar, mitte kottpime, siis üritasime edasi; jõnksutasime hämaraga mitu juppi külast külasse. Viimane oli üks murelik vanaonu; ta sai meid viia kohta, mille asukoht oli samuti “kuskil Poolas” – kui keegi tahab seda üles otsida, siis tunnusmärk on maisipõld ja inimtühjus – ja arvas, et parem jäägu me tema poole öömajale, ta läheb hommikul kaheksast Wrocławi. Arvutasime: kaheksast startides üheksaks kursusele ei jõua, järelikult proovime ikka edasi – kui me tõesti enne minema ei saa, eks siis laseme end tal hommikul peale noppida. Vanaonu vangutas pead ja sõitis maisivaheteed pidi minema.

Lootus oli peamiselt selle peal, et eks kunagi läheb valgeks tagasi ja kui varavalges minema saab, võime ikkagi õigeks ajaks kohale jõuda; vahepeal võib ju hääletamisega meelt lahutada, kui mõni üksik sõitja öösel peaks tulema; kui neid on vähe, pole see ka teab mis kurnav. Lobisesime hääletamise loogikast, EV arvas, et eks meil üldiselt on hästi ja kiiresti läinud, sest mul on eriline õnn ja seal maisipõllu vahel oleme nagunii ainult sellepärast, et tema on mul kaasas; mina arvasin, et asi polegi nii väga õnnes, rohkem nagu optimismis – et kui on küllalt usku, et saab minema, siis jõuab selle ühe inimese ära oodata, kes ikkagi tuleb ja peale võtab, ükskõik kui halvast kohast. Ritsikad siristasid; üks auto sõitis mööda ja näitas, et läheb sinnasamma lähedale külasse; pikk ritsikasirina kuulamine ja järgmine auto läks mööda; pikk ritsikakuulamine ja järgmine auto läks möö… oot-oot, ta pidas kinni ja hakkas tagurdama, selline väike valge veok, miskine põllumajandusmasin kastis.

Teen ukse lahti, vastu vaatab tuttav nägu, laia naeru täis: “Me oleme juba nagu perekond kohe!” Ta ei jõudnud ära imestada, kuidas me sinna maisipõllu vahele saime, kui me olime ometi lubanud Płockist Konini peale minna. Ega me ka ise päris hästi teadnud.

Edasi oli juba peatüki otste kokkutõmbamine; tiksusime autos, kuulasin pealt, kuidas tema sõbrad-autojuhid lällaris lobisevad ja panin tähele, et muist neist ropendas viisakalt, muist niisama (ja keegi ei vahetanud oma ropendamisstandardit paljalt sellepärast, et keegi teine hoiab teist liini); mügistasime naerda, kui asjakäigu ebatõenäolisus jälle meelde tuli.

Wrocławis näitas ta hästi hoolega kätte, mis suunas me peame minema, ega selliseid jobusid ei või teada, kelle sisimat kompassi käib nähtavasti kuri kokk Negoro reguleerimas. Alles edasi kõndides tuli pähe, et oleks pidanud aadressi küsima, saadaks jõulukaardi või midagi. Hilja, hilja, jääb loota järgmise kohtumise peale, Poola, nagu näha, on ju väike.

(järgneb)

Advertisements

10 kommentaari to “Poola on väike: I osa”

  1. imbi said

    Istun bussis, mis viib mind imeliselt suvepuhkuselt Poola mere ääres Varssavi suunas, et sealt juba edasi kodumaa poole põrutada. Kägaras magamisest sai kael valusaks ja juba tärkavast igatsusest mõtlesin uurida, mida uut on eestikeelses internetis Poola kohta ilmunud ning jõudsin omadega siia. Nii hea oli kõike seda lugeda ja eriti märjaks võtsid silma “Matk naeratuse eest” ning korrektsus kohanimede kirjutamisel.
    Ise käisin häälega Poolas möödunud sügisel, seda täiesti spontaanselt otse loengutest maantee äärde tormates, kuid see on juba pikem lugu..

  2. Hedvig said

    Oi, kui mõnus lugemine, ootan järge!

  3. Teresa said

    Mingis kohas (internetis ikka) kuulutati välja reisijuttude võistlus. Senitoodud on mageduste kehastused, aga sina oma jutte saatnud ei ole. Soovitan need ükskord raamatuks koguda. Poolat on juba päris palju

  4. nodsu said

    Oi, Imbi, siis sa olid ju sealsamas, kuhu raamat lõpuks välja jõudis. Mul on selle peale lausa veidi kahju, et ma Poolast endast nii vähe olen kirjutanud, aga midagi pole teha, ma olin endale ammu lubanud, et neist veidratest reisikohtumistest tuleb kirjutada.

    Poola kasvab järjest rohkem südame külge kinni, eriti kuna ma saan iga korraga inimeste jutust rohkem aru ja oskan ise rohkem lauseid moodustada.

    Eriti nüüd, kus ma olen mitu korda käinud just ekstra Poolas, nii et ta ei ole enam lihtsalt üks koht, kust tuleb teel Ungarisse või Lääne-Euroopasse läbi saada. Aga juba neil aegadel, kui ma olin teel Ungarisse või Lääne-Euroopasse, tundus mulle, et seal on hea hääletada ja murdsin peal, mida need eestlased, kes räägivad, et Poola on hääletamiseks üks lootusetu koht, õige mõtlevad.

    Kõik suhtuvad seal hääletajatesse hästi, isegi need, kes lähevad kaks kilomeetrit edasi ja mõtlevad, et ei hakka meid nii lühikest maad edasi jõnksutama – või need, kellel on auto täis -, on sõbraliku näoga ja lehvitavad ja žestikuleerivad, miks nad peale ei võta ja kui kahju neil on.

  5. nodsu said

    Aga kui Imbil on veel huvi Poola- või muidureisijuttude vastu, siis siin on mu mullune reisikiri:
    1. osa;
    2. osa;
    3. osa;
    4. osa;
    5. osa.

  6. […] ilmub taas tegelane eelmise uskumatu kokkusattumuse loost – sedapuhku küll mitte mees tolle põllumajandusmasinaga – hoopis toosama GPSi-sõber […]

  7. […] põigata, Varssavi-Białystoki maanteele. Mu enda mõte oleks muidu olnud minna enam-vähem tuldud teed ja põigata hoopis põhja poole Ostrołękast läbi, et veidi suuremaid kohti, näiteks Ostrówi […]

  8. […] võeti meid peale. Seekord ei olnud küll mitte veoauto, aga muidu ebatüüpiline – ma alguses juba mainisin, et tavaliselt usutakse, et naised eriti peale ei võta, aga seal ta oli, peen […]

  9. valpri said

    bahdajl oli mu meelest “kusagil poolas” mitte “kuskil poolas”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: