Kontekst

Tulin mängult (meil läks täna muide arusaamatult hästi), kõnnin mööda koridori, vaatan hajameelselt näitust.

Istuvad nukud; nukk karuga; mitu mängukaru kompositsioonis; mänguasjad selgetes krellides värvides mulle seintelt otsa vaatamas.

Nagu võite isegi arvata, kõhe. Mõtlen, et huvitav, mis kontseptsioon selle taga on.

Enne ukseni jõudmist käis klõps ära. Seda koridori kasutab ka lasteaed. Tavaline lasteaiakujundus.

Askeesi naudingud

Jäin mõtlema, et mõnd tegevust, millega mõnisada aastat tagasi tegeldi lihasuretamise eesmärgil – et kehal oleks hästi paha ja hing niiviisi edeneks – harrastatakse tänapäeval edasi, ainult et nüüd käiakse eesmärgiks välja oma keha heaolu, mitte pahaolu.

Laske ma nüüd spekuleerin ja hüpoteerin! Laske ma pakun välja, et inimestel on lihtsalt kirg askeesi vastu, iha tekitada raskusi, mida ületada, nauding kergema vastupanu teelt hoidumisest; kirg ja iha on olemas, aga nõuab ettekäänet, sest kuidas sa niisama; kui kõrgem taevane instants enam ei sobi, tuleb maises ilmas ringi vaadata; ja kui pahaolu pole moes, tuleb võtta heaolu.

Ma tean piirangute mõnu. Ma olen neid endale seadnud isegi unistustes, kus ometi võiks endale lubada kõike. See kõik, mis ma endale lubasin, oli alatihti keegi väljamõeldud seadusandja; või väljamõeldud maailm. Väljamõeldud seadusandja ütles, et ühelt Silueti lehelt võib endale unistada ainult ühe asja! või tervest ajakirjast kokku ainult kümme! Väljamõeldud maailm oli asjadest peaaegu tühi: ma istusin üksikul saarel keset ookeani, kuhu laine tõi hukkunud laevadelt pudenenud kraami, aga muidugi mitte kaugeltki nii palju kui Robinsonile. Ma elasin kuuris, mille hõredatele puuseintele oli soojustuseks tapeet peale tõmmatud; ükskord leidsin prügikasti tagant madratsi, oh seda õnne ja rõõmu, nüüd oli pehme ja soe magada. Ma jäin teadmata põhjustel lõksu jõesaarele (modelliks olnud jõgi oli päriselt umbes põlvest saati, et see asi selge oleks) ja mul olid selga panna ainult ujumisriided ja see kleit, millega ma sinna saarele ronisin; ma jagasin need aastaaegade peale ära: ujumisriided suveks, kleit talveks, eriti külma ilmaga mõlemad korraga. Ma sattusin oma seljariietega iks alternatiivuniversumisse ja rõõmustasin, et kampsun ikka seljas oli ja sussid jalas, sest mööngem, paljajalu lume peal käia on halb, isegi alternatiivuniversumis.

Nüüd vahel, kui ma und ei saa, kuulan oma soojas magamistoas tuult ja mõtlen: kui hea, et selle bussiooteputka seinad ikka nii hästi tuult peavad; siin on väljas magamise kohta ikka väga soe ja hea. Mis põhiline, putkal on tervelt kolm seina: niisiis olen praegu võõraste pilkude eest kaitstud. Erakordselt turvaline ja mõnus magada.

Töörõõmud: seekord kiidan päriselt ehk kuidas veebisõnaraamatuid teha

Vaimustusin eile prantslaste keeleportaalist – õigemini vaimustusin sellest juba ammu, sest see on nii mahukas, nii suure haardega, nii kasulik – aga eile panin tähele jalustrabavalt head tehnilist lahendust, lihtsat ja geniaalset.

Õigust öelda olin ka tehnilise poolega juba tükk aega õudselt rahul olnud: nimelt sellega, kui rahulikult see veebileht käitub. Võtad sõnaartikli lahti ja saad artikli piires peal ükskõik kus, ükskõik mis sõna peal klikkida, ilma et sind selle klikitud sõna artikli peale virutataks. Paljud leheküljed paistavad ju arvavat, et kui sa midagi hiirega juba katsud, siis küllap tahad sinna ka saada.

Küljeribal veidike klikitavat materjali leidub: eri väljaannete pealkirjad koos logodega, aga need käituvad viisakalt ja taktitundeliselt: ei virvenda, ei karga hiirega ülesõitmise peale hüpikakendena keset teksti lahti.

Aga eile märkasin veel sellist lisavidinat, et topeltklikk suvalisel sõnal avab pisikese rippmenüü, kust on võimalik ka sõnaartiklile minna. Samad valikud, mis iga sõnaartikli ülaservas – morfoloogia, leksikograafia, sünonüümid, etümoloogia… Tähendab, ma saan niimoodi lihtsalt uue artikli juurde navigeerida – aga ei PEA seda tegema. Samahästi võin seda rippmenüüd ignoreerida (sest ma tahtsin oma topeltklikiga võib-olla hoopis sõna ära märkida, nt et seda kuhugi kopeerida) ja ta kaob ära (või kui teen kuskil kõrval tavalise kliki, kaob veel rutem).

Ausalt, ma ei ole nii rahulikku, nii vähehüsteerilist, nii pealetükkimatut navigeerimisvõimalust veel kuskil näinud. Hakka või uskuma, et ongi Ratsionaalsuse rahvas.

Töörõõmud: järg

Kliendi antud mälust tuleb ikka lõbusaid asju, eriti kui lõbuskohad hakkavad omavahel koostööd tegema. Näiteks “kehalise ühenduse korral maaga on elektrilöögi oht suur” poleks üksi pooltki nii naljakas kui koos hoiatusega: “Ärge kuritarvitage juhet.”

Või on siis asi minu rikutud mõtlemises.

Aga on ka selliseid, mis ei lähe rikutud mõtlemise auku. Näiteks “käesolevat nuga ei ole lubatud kasutada külmutatud toiduainete või kontide lõikamiseks.” See on hoopis hea näide sellest, mida tavainimesed – needsamad, kes lähevad leili, kui keegi ütleb “õigesti” asemel “õieti” – peavad ametlikuks keelepruugiks ja vähe sellest, võrdsustavad kogu kirjakeelega. Tean omast käest, kunagi tuli mul õige palju sõdida, enne kui õnnestus toru teises otsas olijat veenda, et kui ma kirjutaks samas lauses “seda nuga”, ei ole tekst veel koledasti kõnekeelseks läinud.

———————————————————————————————————————-
PS: see ei ole küll päris samast ooperist – mitte tõlke, vaid skännimishuumor (ning jah, ma arvan, et “skännimise” võiks ära legaliseerida) – aga “impious modems” on ikka nii nauditav sõnaühend. Väikese r ja n kokkusulamisel tekib teinekordki toredaid sõnu.

Kiired töö- ja muurõõmud

Mulle teeb praegu lõbu selline asi, et ma tõlgin masinat, mille ingliskeelne nimi on “Wall stripper”.

Ma ei tea, kas ma olen alamagamisest ja ületöötamisest deliirne, aga lisaks hakkas mulle praegu rõõmu tegema ka selline prantsuse tavakeelne oksüümoron nagu “eau brûlante”.

*

Rents kirjutas originaalsest komplimendist (kui see pidi ikka seda olema), see meenutas mõnda teist.

Üks tuli ühelt nooremalt* mehelt samal õhtul, kui kõlas (ühelt vanemalt* mehelt) see eriti huvitav pickup-line (mille kohta A. pärast märkis, et alles sa lugesid neggingu-koomiksit ja nüüd ise ei saa aru, et sind neggiti, loobi veel pärleid sigade ette):

“Sul on ilus higi, kui sa tantsid”.

Teine hiljaaegu ühelt vanemalt* mehelt:

“Iga kord, kui ma sind näen, oled sa vanemaks läinud. Ja kogu aeg lähed sa värvikamaks ja ilusamaks.” Kas tasub mainida, et ma olin musta riietunud?

Ma võtsin mõlemat igatahes päris komplimendina ja olin rahul. Teist komplimenteerijat hakkas ülejäänud seltskond kohe hurjutama, et KUIDAS sa ometi naisterahvale niimoodi ütled, ja mina ajasin silmi punni, et jumala hästi ütles ju, mis sellel ütlemisel viga peaks olema?

Ma arvan ise salamisi, et värvikuse komplimendi teenisid tegelikult ära suvel soetatud prillid – musta raamiga muidugi, needsamad, mille kohta sajandi pick-uppija ütles miinus neliteist (mis on ilmne liialdus) – mul on viimasel ajal tunne, et ükskõik, mis mul seljas on (või ei ole), või ükskõik, kui halb ma muidu parajasti välja näen – kui ma need ette panen, olen kohe ilus. A. hakkas sellest teada saades kohe pöialt hoidma, et need mul jumalapärast katki ei läheks või ära ei kaoks, sest ilusaidentiteediga mina olen üldiselt palju lihtsamini käsitsetav.

——————————————————————————————————————-
* “Vanem” ja “noorem” on rangelt suhtelised mõisted, st ei tähenda mingeid absoluutselt ega essentsiaalselt vanu või noori inimesi, ainult minuga võrreldes.