Reklaamiklubi: õlu

Olin eile n.ö komandeeringus; sellises imelikus olukorras teevad inimesed ikka imelikke asju, ma vaatasin näiteks televiisorit. Mitte et ma muidu telekriminulli vms mõnusat üldse ei vaataks, aga viimasel ajal on tekkinud harjumus vaadata neid tagantjärgi ja reklaamidest üle kerides.

Nii. Nüüd sain siis teada, mismoodi inimestele asju müüakse või õigemini ei müüda. Sest Saku orika reklaami peamine idee paistis olevat “Naised, ärge ostke!” (tegemist oli selle klipiga, kus orikat joov naine naistesaunast minema pekstakse, sest see ei saa küll mingi õige naine olla.)

Juba iseenesest kummaline reklaami-idee – pool potentsiaalset tarbijaskonda eemale peletada – on veel veidram, kui ma mõtlen selle õllemargi maitse peale. Tõepoolest, mina, naine, teda eriti ei armasta, järelikult on mind eemale peletatud kõigest millestki, mida ma nagunii ei ostaks, aga ma ei armasta ka neid õlusid, mida tibiõludena turundatakse, ja umbes samadel põhjustel: nii igasugused aisid ja laidid kui ka orikas, kirssidest ja vaarikatest rääkimata, on minu jaoks liiga vähe õlle maitsega, tahaks midagi mõrumat ja humalasemat (Saku omadest meeldib mulle näiteks Saku Hele). Ja ka tuttavate pealt vaadates on tundunud, et orikat ostavad need, kes tahavad õllelt peamiselt seda, et “miski ei häiriks”, st mida väiksem maitse, seda parem.

Tähendab, juhul, kui müügistatistika peaks näitama, et tibiõlled tõepoolest paljudele naistele peale lähevad, siis tasuks proovida samale tarbijasegmendile ka orikat maha müüa (“kerge ja õrn nagu sina”). Ja vastupidi, kui peaks selguma, et tibiõlled tegelikult tibidele peale ei lähe (aga keegi neid siiski ostab, sest vaevalt neid muidu tootmises hoitaks), siis oleks loogiline rõhuda ka nende õlude isasuse peale, et mehed, kes enne ei teadnudki, et sellise disainiga pudelist midagi suupärast saab, edaspidi teaks, et hea magus.