Tasakaal

Indigoaalane kirjutas postituse sellest, kuidas mõni kasutab teeseldud võimetust selleks, et teised töö tema eest ära teeks – mitu asja jäi sealt jutust minus kaasa kõlama, eriti see tung olla tubli (ja kripeldav ning tõenäoliselt vale tunne, et no teised saavad küll niimoodi teiste abil elatud, aga mina ei saa seda endale ju lubada, ei saa endale lubada siiski, kui enam päriselt hakkama ei saa – ja siis tuleb hambad ristis tigedalt punnitada ja olla kade kogu ülejäänud maailma peale, kellel on lubatud abi küsida). Aga sellest olen ma nagunii juba varem kirjutanud (püsilugejatel pole mõtet sinna vaadatagi, see on enam kui aastatagune lugu, mida ma olen nagunii juba mitu korda uuesti linkinud).

Eniveis. Loen seda Indigoaalase postitust ja mõtlen, et meenutab midagi, mida ma just lugesin, kangesti meenutab, aga mida ometi? Ja siis lõi lambi põlema: kiskusin täna vahepeal A. käest psühholoogiatellise ära ja lugesin diagonaalis; ja kõne peatükis oli muidugi juttu kuulsast papagoi Alexist.

Muuhulgas oli seal juttu sellest, et kord tõi Alex ühe kaaslasega juhtumisi näite sellest, et head keelevõimed ei ole tingimata ainult kasulikud. Puuris oli Alex, veel üks rääkiv papagoi ja paar papagoid, kes ei osanud rääkida. Mingi keti otsa, nende haardeulatusest välja, oli riputatud mandlinõu. Alex ja teine rääkiv papagoi nõudsid mitu korda “palun pähkleid,” ja kui ei saanud, jäid õrrele mossitama. Kõnevõimetud papagoid õngitsesid mandlid keti abil endale kätte. St osavusel oma probleeme kõnevõime abil lahendada oli negatiivne tagajärg: nad ei kasutanud enam nii palju muid võimeid.

Ja nüüd ei saa ma üle tundest, et see Indigoaalase postitus on peaaegu sama jutt ju. Kindlasti vale tunne, sest vähemalt mu enda abiküsimistahtmatus käib komplektis kalduvusega kõigele loogilis-verbaalselt läheneda, ka siis, kui muud lähenemised oleks kiiremad.