Tasakaal

november 8, 2013

Indigoaalane kirjutas postituse sellest, kuidas mõni kasutab teeseldud võimetust selleks, et teised töö tema eest ära teeks – mitu asja jäi sealt jutust minus kaasa kõlama, eriti see tung olla tubli (ja kripeldav ning tõenäoliselt vale tunne, et no teised saavad küll niimoodi teiste abil elatud, aga mina ei saa seda endale ju lubada, ei saa endale lubada siiski, kui enam päriselt hakkama ei saa – ja siis tuleb hambad ristis tigedalt punnitada ja olla kade kogu ülejäänud maailma peale, kellel on lubatud abi küsida). Aga sellest olen ma nagunii juba varem kirjutanud (püsilugejatel pole mõtet sinna vaadatagi, see on enam kui aastatagune lugu, mida ma olen nagunii juba mitu korda uuesti linkinud).

Eniveis. Loen seda Indigoaalase postitust ja mõtlen, et meenutab midagi, mida ma just lugesin, kangesti meenutab, aga mida ometi? Ja siis lõi lambi põlema: kiskusin täna vahepeal A. käest psühholoogiatellise ära ja lugesin diagonaalis; ja kõne peatükis oli muidugi juttu kuulsast papagoi Alexist.

Muuhulgas oli seal juttu sellest, et kord tõi Alex ühe kaaslasega juhtumisi näite sellest, et head keelevõimed ei ole tingimata ainult kasulikud. Puuris oli Alex, veel üks rääkiv papagoi ja paar papagoid, kes ei osanud rääkida. Mingi keti otsa, nende haardeulatusest välja, oli riputatud mandlinõu. Alex ja teine rääkiv papagoi nõudsid mitu korda “palun pähkleid,” ja kui ei saanud, jäid õrrele mossitama. Kõnevõimetud papagoid õngitsesid mandlid keti abil endale kätte. St osavusel oma probleeme kõnevõime abil lahendada oli negatiivne tagajärg: nad ei kasutanud enam nii palju muid võimeid.

Ja nüüd ei saa ma üle tundest, et see Indigoaalase postitus on peaaegu sama jutt ju. Kindlasti vale tunne, sest vähemalt mu enda abiküsimistahtmatus käib komplektis kalduvusega kõigele loogilis-verbaalselt läheneda, ka siis, kui muud lähenemised oleks kiiremad.

2 kommentaari to “Tasakaal”

  1. No ole Sa tänatud 😀
    aga tegelikult on ilmselt õigus ( nagu alati). Ma julgen samuti kinnitada et suhtlemisoskus on võrdelises sõltuvuses delegeerimis-, manipuleerimis-, ärarääkimisoskusega. Ja see kõik ei ole üldse mitte negatiivne.

    Meeldib

  2. nodsu said

    Ma arvan, et need kaks asja – su postitus ja papagoi Alexi juhtum – on seotud veidi üldisemalt: et kui mis tahes võime on tugevalt üle keskmise, tekib harjumus püüda kõike selle võime abil lahendada, isegi kui mõni teine tee oleks lühem.

    Ma ise tahtsin kord keskkooliõpilastega mõõtu võtta ja tegin vanu Känguru võistluse ülesandeid. Ja seal oli üks ülesanne, kus küsiti (niipalju, kui ma praegu mäletan), kui suur on ruudu diagonaalile konstrueeritud ristkülik. Mina kukkusin hüpotenuusi pikkust arvutama, arvutasin välja ja sain suuruse teada – ja õige vastuse. Aga pärast vaatasin vastustelehelt, et seal oli õige vastuse seletuseks antud visuaalne tee: st tegelikult oli joonise pealt samahästi kui näha, kui suur see ristkülik on. Selle asemel, et visuaalselt võrrelda, mis oleks olnud isegi minu jaoks kiirem tee, sest asi oli tõesti väga ilmne, valisin ma isevoolu teed arvutamise, sest arvutamine kui niisugune on minu jaoks üldiselt lihtsam kui visuaalia. Ma ei olnud seda pagana joonist korralikult vaadanudki, sest kuskil peas istus liiklusesuunaja: “joonis: tüütu ja raske; arvutamine: kerge”.

    Meeldib

Lisa kommentaar