Leonardo imepill

november 23, 2013

Kuulasin sensatsioonilisest jamast lõõgastumiseks sensatsioonilist pilli. Artikkel koos muusikaklipiga on siin; lisan igaks juhuks vaid paar märkust: “klaveri ja tšello ristsugutis” on muidugi puhas jama, mõlemani oli Leonardo ajal veel liiga mitu sajandit oodata, et keegi nende peal tõuaretust oleks tahtnud tegema hakata; samuti ei näe pill välja nagu “baby grand piano” (möh?), vaid nagu suure pedaaliga klavessiin. Tehnilise kirjelduse põhjal tunduki ta olevat kõige enam klavessiini ristand rataslüüraga, mille rattaid aetakse ringi pedaali, mitte vändaga. Ja teeb peaaegu gamba häält.

Mõtlesin algul veidi õelalt, et näh, laisa inimese gamba – ei ole vaja noote pillikaelal võtta, need on ilusasti klaviatuurina kõrvuti laotud. Pärast pikemat kuulamist tundus, et veel parem kirjeldus oleks “poogenorel”. Helipildi põhjal.

Muljed? Esmamulje oli, et klassitsistliku ludistamise elegantse klassitsismi jaoks kõlas väga kenasti – ja see mulje jäi pärast samade lugude teises esituses ülekuulamist Boccherini puhul püsima. Aga näiteks Abeli puhul pidin ma möönma, et päris gambaga on ikka palju rohkem nüansse (vrd kasvõi sellega või veel õrnema versiooniga) ja hinge. Mulle tundus, et klahvpilli eelis – sellega saab kiireid noote kergemini võtta (parandage mind, klaviristid, kui ma midagi valesti ütlesin) – muutub siin miinuseks, sest kui on võimalik kiiresti mängida, tekib selleks ka kiusatus. Aga muusika ei ole see ala, kus tingimata võidaks see, kes esimesena lõpetab.

Marais’ puhul ei olnud selles, et gambaga on rohkem hinge, algusest peale kahtlust, milles on süüdi ka see, et Savalli versioon jookseb mul liigagi sageli peas – ja kui see jookseb peas, siis selline versioon tundub paratamatult… mehaaniline. Võib-olla jälle kergusest tulevate kiusatuste häda.

Igatahes tore, et ta selle pilli valmis ehitas; kangesti tahaks kuulda, kuidas sellega päris Leonardo-aegset muusikat mängitakse. Tolleaegne orelile kirjutatud muusika sobiks vast päris hästi, seal ongi ludistamist vaja. Võta või see Paumanni lugu. Või Francisco de la Torre ludistamislugu (olgu Hespérioni versioon ka), millega me alatasa oma muusikuid piiname ja mida nemad peavad mängima, tuul kohmetanud sõrmedele või veel hullem, flöödi otsast sisse puhumas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: