Hiljaaegu oli ühes blogisabas pikem vaidlus, mida ma ei taha enam linkida, sest või veel vaja, et see pikemale läheks. Asi, millest vaidlus lahti läks, oli üks (välismaa) blogipostitus, mida oli ajendanud solvumine fitnessifännide taktitu käitumise peale feispukis (agressiivne fitspiration, mis püüab süütundeid tekitada). Meie vaidlusest jõudis läbi käia argument, et selline blogipostitus ei ole ise vähem agressiivne ja taktitu (üritab samuti teiste käitumist vormida); aga kui sama laadi jutt on näiteks kommentaariumis, on see juba tagasihoidlikum.

Ma jäin tagantjärele neist tajumistest mõtlema: mis meediumis on sõnum kelle jaoks agressiivsem-invasiivsem.

Vaidluse käigus jõudsin ma ise mainida algpostitajaga sarnast solvumist ühe (eesti) blogiartikli peale ja panin selle vaat et tolle õnnetu fitspirationiga ühte patta; aga hiljem tundsin, et olin ebaõiglane: teise inimese blogisse ei käsi keegi mul lugema ronida, aga kui mul oleks feispuki konto ja ma oleks pahaaimamatult kellegi sellise inimese FB-sõber, kes sedasorti asju jagab, siis lärtsataks need otse mu enda FB-seinale, minu enda netiruumi – ja sõprade blokeerimine toob teatavasti kaasa solvumisi ja muud jama, ühesõnaga, mul oleks end sellise asja kordumise eest palju raskem kaitsta kui võõra blogi lugemise eest.

Aga ma kahtlustan, et suurema osa FB kasutajaid tunneb vastupidi: et blogipostituse kirjutamine oleks nagu kõnepulti ronimine ja autoriteedipositsiooni võtmine, tähendab, kõigi inimeste ellu tikkumine, poliitika; aga millegi šeerimine-laikimine on kõigest suhe šeerija/laikija enda ja selle asja vahel, mis talle nii kangesti meeldib, et ta seda jagada tahab. Järelikult eraelu. Ainult et info liikumise poolest on see viimane tegelikult tunduvalt avalikum ja invasiivsem: see jõuab jagaja sõpradeni ilma, et need selleks ise sellist soovi avaldaksid, samas kui teise inimese blogisse minek juba ongi selline sooviavaldus.

Selline huvitav olukord, kus inimene tunneb, nagu ta nokitseks midagi omaette, aga tegelikult on klaasist majas ja möödakäijad näevad kõike. Eks mõni on juba selle tõttu ka kannatada saanud, isegi Eestis.

Minu taga oli mees, kes lõhnas tundmatu kemikaali järele. Kui ma maksin, sõitis tema kaup mööda linti minu nina ette. Säästu Kange ja kaks pudelit süütevedelikku.

Venitška vaatas seda hindava pilguga ja noogutas.