Poola on väike: V osa, kus me jätkame mõne seaduspäraga, rikume mitut teist ja esindame riietumise peent kunsti

Et ma ei peaks vana aasta lugusid uude aastasse mitte oma peas kaasa vedama, vaid saaks selle blogi kanda jätta, võtan ennast kokku ja kirjutan järjejutu sabaotsa ära.

Eelmine osa lõppes mäletatavasti seal, kus me saime ministeeriumihärraga hämmastavalt vara Białystokki.

*

Olime kohal ja oli ikka veel valge! Võõrustaja juhtis meid läbi paduvihma ilusate äärelinnaaedade vahelt läbi; pakkus meile imehead leiba, mida ta oli ise tegema hakanud, sest poest ei saanud nii head, kui ta oleks tahtnud. Ta meenutas mulle millegi poolest mu nimekaimu, ühe mu eluetapi parimat sõbrannat; ja kõik oligi sama sundimatu, nagu oleks vana sõbra pool külas.

Seaduspära, millega me jätkasime, oli “pakume lastele vaatamisväärsust”, kuigi noorem oli veel nii titt, et suurt midagi ega kedagi ei vaadanud, ja suurem võõrastas kangesti; aga piilus sellegipoolest iga natukese aja tagant, kui arvas, et keegi ei näe. Kui arvas, et näeme, kasutas ta vana head jaanalinnutaktikat, pani käed näo ette ja silmad kinni. Hommikuks oli ta siiski nii julgeks läinud, et juba väikest viisi esines meile.

Teine korduv element oli imenuppude ja -kangidega dušš, nii et ma hakkasin juba mõtlema, kas tegemist on rahvusliku eripäraga. Seda läksin ma veel kõigepealt rumalast peast, riided seljas, katsetama, kuigi oleks juba eelmisest võinud teada, et vesi võib tulla iga nurga alt. “Nüüd te saite üleni märjaks,” ütles projekteerija vaim masinast.

Võõrustaja mees oli valmis meid hommikul vara-vara maantee peale ära viima; hästi ilus hommik oli ja vähemalt mina tundsin selle maantee peal juba kodulõhna, ikkagi Ida-Poola: metsad on seal samasugused kodused suured kuusemetsad nagu Augustówi ja Suwałki kandis ja no need kohad on ju sama hästi kui Baltimaad ja Baltimaad on sama hästi kui kodus (maikuus olime J.-ga Augustówist üheainsa otsaga Tartu saanud, hoolimata kõigest sellest, mida räägitakse, et Augustów olla hääletaja jaoks mülgas). Teiseks oli tunda, et nüüd oleme n.ö suure tee peal väljas: alatasa sõitis mööda suuri masinaid, välismaised numbrimärgid küljes. Senimaani olid kõik otseteed läinud Varssavisse ja igale poole mujale tuli jõnka-jõnka jupitada; nagu EV ütleb, “Poola teedevõrk on just nimelt võrkjas,” ja enamasti saab hääletades korraga ühest võrguniitide sõlmest teiseni, mitte rohkem. Aga Białystokist läheb läbi üks põhja-lõuna suunaline magistraal, kus saab päris kiiresti edasi (kõrvalepõige: 1997. aastal hääletasin just sedakaudu ja päris hea tempoga Ungarisse, et Varssavisse takerdumist vältida; pärast selgus, et olin õndsas teadmatuses valinud vist ainsa suurema tee, mis ei olnud üle ujutatud. Suuremas osas Poolas ja üldse Kesk-Euroopas olevat uputanud, aga mina jõudsin suurvett näha alles Budapestis, kui kaldapealsed hakkasid juba uuesti välja ilmuma), sama hea liiklusega tee nagu nn “Põhja puiestee”.

Koduigatsus oli kangesti suureks läinud, pealegi tahtis EV järgmisel päeval tööl olla, niisiis otsustasime, et vahet pole, et veoautojuhid ei taha või ei tohi kaht inimest peale võtta, meie tõstame käe püsti kõigile: isegi kui üks rekka ei saa kaht inimest võtta, sõidavad nad vahel paarikaupa või lausa rongina ja saavad meid omavahel ära jagada (nagu kaks ingellikku valgevenelast olid maikuus minu ja J.-ga teinud). Ja piisas, kui olime tülikatest hargnemistest mööda ja ühest suurest sillast üle kõndinud, kui ennäe-ennäe, üks veoauto korjaski meid peale. Nüüd andiski tunda, et oleme suure maantee peal: kohe esimese otsaga Suwałkisse! tähendab, Augustówist mööda, mis – maikuine vedamine maikuiseks vedamiseks – on tõesti hääletaja jaoks parasjagu tülika kujuga. Nii hakkasime rikkuma üht üldisemat seaduspära, nimelt seda, et veoautod üle ühe inimese peale ei võta, ja algas meie Suur Veoautopäev.

Napilt enne Suwałkit selgus küll, et ta ei lähe ei linna sisse ega linnast läbi, vaid kuhugi eeslinna ladudesse; see on veoautodega sõitmise varjupool, liikumine on kiire, kindel ja mugav, aga enamasti ei ole neil kuigi palju valida, kui heas kohas nad hääletaja maha panna saavad. Niisiis poetas ta meid enne linna ühe risti peal maha. Tavaliselt oleks linna eel hääletamine õudne ikaldus, kõik lähevad nagunii linna ega võta hääletajat tõsiselt; aga ma ei muretsenud, me olime juba Poola ja Leedu vahelises pudelikaelas ja võis arvestada, et suurem osa liiklejaid läheb linnast sirgelt läbi. Pealegi oli meil ilus Kaunase silt.

Jõudsime bensukas järjekordse kakao juua (mis mul oli muidugi adrenaliinilisandiga), sobiva väljanägemisega kohta kõndida… seljakotte maha võtta vist enam ei jõudnudki, juba pidas järgmine veoauto kinni. Türgi numbrimärgiga, ohoo, päris Türgi türklane! Türgitürklane ei osanud erinevalt tavalisest saksatürklasest ühtegi võõrkeelt, aga ei lasknud end sellest põrmugi häirida, lobises reipalt türgi keeles, kuhu põimis igaks juhuks sisse suvalise muu keele sõnu, mis olid talle miskipärast mälusoppi jäänud. Mis kõige huvitavam, sellisel makaroonilisel moel õnnestus päris mugavalt vestelda. Veetsime aega türgi sõnu õppides ja EV koostas hääletamissildi taha mikrovestmiku, aga makroformaadis, mis sa hing ikka teed, kui kõige käepärasem kirjutusvahend on jäme marker. Mul on praegu meeles küll ainult “yumurta”, mille ma türgi maiustuse paki pealt õppisin ja mis tähendab muna; selle õppimisel ilmnesid huvitavad erinevused, mine tea, kas individuaalsed või kultuurilised: kui ma tahtsin pakkuda, mida see tähendab, lehvitasin ma tiibu ja kaagutasin. Türklane kontrollis, kas me mõtleme sama asja, lüües nähtamatu muna krõksti pannile, ja hüüdis “Yumurta!”. Teineteisemõistmine oli saavutatud, genees ja telos keskpõrandal kokku saanud.

Veidi hiljem tekkis teineteisemõistmises küll tõrge, kui türklane ilmutas soovi mul iga natukese aja tagant kätt hoida, hüüdes “Friends!” Ma olin segaduses: ühest küljest tundus, et ma olen talle natuke liiga huvitavaks muutunud, teisest küljest – ega teise kultuuriga kokku puutudes ei oska kehakeelt alati lugeda, see, et lõunapoolsed rahvad on füüsilise kontakti peale julgemad, on ju teada asi ja kuidas ma kisun käe ära, kui teine järsku mõtleb lihtsalt rahvaste sõprust. Segane ja seetõttu pingeline. Kui me jõudsime Kaunase külje alla, seletasin talle seega erilise veenmisjõuga, et me parem läheme kohe edasi hääletama, mitte ei tule temaga koos sööma (kuigi ta üritas meid mõne innuka “yumurtaga” ümber veenda); no ja lahkumisel tahtis ta juba ühemõtteliselt musi, mis tegi kõik palju kergemaks, sest siis sain mina sama ühemõtteliselt selgitada, et peale põsemusi (mis läheb Vahemere kandis minu teada normaalse tervitamise kilda) ei saa siin midagi.

Me ei saanud tegelikult üldse halvas kohas maha, sest me ei olnud Kaunases sees, vaid selles kiirteede pusas, mis seal ümber on. Tegime ainult rumalasti, et üritasime oma Riia sildiga kohe sealsamas hääletada – oleks võinud jõudu kokku hoida ja rahulikult tuttava memoriaali suunas litsuda, sest ilm oli palav ja seljakotiga on raske kätt asja eest, teist taga, püsti hoida.

Seal teedepuntras sipeldes tekkis tunne, et liigume kole aeglaselt ja hea õnn on otsa saanud, aga pärast järele mõeldes tuli välja, et kui olime juba tuttavasse statokasse jõudnud, keha ja vaimu kinnitanud ja Riia maantee peale ukerdanud, siis ei oodanud me vist poolt tundigi. Pealegi oli meil osa ajast segaja peal: inimesed ootasid bussi ja sealsamas tee veeres üks veoauto juba seisis. Aga niipea, kui inimesed olid bussi peale läinud ja veoauto, millel oli vist midagi remontida vaja, minema sõitnud, võeti meid peale. Seekord ei olnud küll mitte veoauto, aga muidu ebatüüpiline – ma alguses juba mainisin, et tavaliselt usutakse, et naised eriti peale ei võta, aga seal ta oli, peen keskealine seatud soenguga daam, punase täpilise kleidiga nagu viiekümnendate moeajakirjast välja astunud, kes kahjatses, et saab meid ainult Panevėžyseni viia. Tegelikult ei piirdunud ta sellega, vaid viis meid tükk maad teisele poole linna Riia maanteele välja.

Sestsaadik olid juhid üldse hästi hoolitsevad. Järgmiseks korjas meid üles üks lätivenelane, kes üritas kogu tee lällari kaudu mõnd Eesti juhti kätte saada, et meid üle anda nagu postipakki, aga ei õnnestunud. Ta jättis meid kuhugi enne Riia ringi, kust tema jutu järgi pidi olema parem peale saada kui päris ringi pealt. Ma jäin natuke murelikuks, sest Riia ring võib paras nuhtlus olla, aga ega ta meie heaks rohkem teha ei saanud, ta ise pidi minema küll ringile, aga mitte enam meie suunas, võib-olla läks üldse Riiga sisse.

Tegelikult läks meil “ringi võtmisega” väga hästi: üks noormees – kes tuli EV-le nii tuttav ette, et too mõistatas veel pärastki, ega tegu ei ole mõne Läti rokkstaariga – tõstis meid teisele poole veehoidlat; seejärel üritas ta meid õpetada, et sõitku me sealt hoopis Riia suunas edasi, mitte Tallinna maanteed pidi, sest mingid sildid näidanud, et tee olla remondis; aga me vaatasime, et Tallinna maanteele läheb siiski päris palju liiklust, äkki asi nii hull ei ole, ootasime taktitundeliselt, kuni noormees oli vaateulatusest läinud, ja kõndisime ikka oma aruga maanteele. Meil oli õigus. Jõudsime jälle vaevalt kümme minutit oodata, kui meid korjas üles üks – üllatus-üllatus – veoauto, millega me saima kogu ülejäänud ringist üle, nii et seekord ei pidanudki jupitama, nagu J.-ga aastake varem. Poolakas, mis on veidi irooniline: meil oli Tartu silt püsti, Eesti autosid sõidab sealkandis juba pidevalt mööda, aga kes on see, kes Tartu sildiga hääletaja peale võtab? ikkagi poolakas.

Pärast hommikupoolikut, kus oli tulnud suhelda türklase ja leedulasega, oli poola keelt kuuldes tunne, nagu, ee, oleks tegemist keelega, mida ma oskan, niisiis ma sädistasin rõõmsalt suhelda. Poolakas tahtis jälle meie eest kangesti hoolitseda. Ta oli ise Tallinna minemas ja teoreetiliselt oleks ta meid muidugi võinud kas või Pärnusse ära viia, aga see oleks tähendanud, et Pärnust edasi Tartu poole tulnuks üritada pimedas saada, mis ei tundunud hea mõte. Aga ta teadis, et üks kompanjon on temast paar tundi tagapool ja Tartusse minemas, otsis selle eetrist üles ja andis juhised: kui näed kahte sellist-ja-sellist tegelast kuskil siin- või sealpool Valmierat tee ääres, siis korjad nad üles. Juhiste andmise käigus selgus lausa, et kompanjon on vahepeal vahemaad tasa teinud ja nüüd juba kõigest tunni jagu maas. Nii et siitsaadik oli meil turvavõrk: ükskõik, kus me toppama jääme, tunni jooksul tuleb ikkagi prints valgel hobusel.

Ainult et me ei jõudnud teda kuskil ära oodata: niipea, kui olime Sigulda maanteel käe püsti tõstnud, olid ühed lätlased meid kohe valmis Valmiera teeotsani viima. See on nüüd see koht, kus tuleb mängu riietumise peen kunst: kui poola-armeenlane oli meid nädal-poolteist tagasi peale võtnud, sest me nägime välja nagu välismaalased, siis need noored võtsid meid peale, “sest te olete väga õigesti riides. Me kohe vaatasime, et need on ikka tõsiselt reisimise peal väljas, mitte ei lähe naaberlinna kaubanduskeskusesse.”

Valmiera teeotsas juhtus selline naljakas lugu, et me eksisime natuke ära: Läti noored panid meid maha paralleelteel, sest nad ei tahtnud enam oma koduteest rohkem kõrvale sõita, ja näitasid kätte, kus Valmiera liiklus käib. See oli tõesti sealsamas. Ainult et kui me olime õigele maanteele välja roninud, kaotasin mina äkisti kogu suunataju ega saanud enam aru, kummale poole me minema peame; lootsin kangesti EV peale, ikkagi bioloog, no ja bioloog on peaaegu sama, mis geograaf, aga EV kuulas parajasti kodust uudiseid oma pere kohta ega saanud seal telefoni otsas orienteerumismuresse õieti süveneda. Õnneks tuli kuskilt poolt üks auto, hästi aeglaselt, nii et ma pidasin ta kinni, et küsida, kuhupoole see Valmiera õieti jääb. Mispeale juht leidis, et ta peab sellised jobud veidi paremasse kohta edasi viima. Võiks öelda, et selle retke pealesaamisrekord: saada peale enne, kui oleme hääletama hakanudki, sest ma tahtsin ju ausalt ainult teed küsida. Ega see juht niisama ei oleks vist võtnudki, tal oli hiljaaaegu laps sündinud ja ta häbenes, et tal vedeleb kasutatud mähe autos.

Ma ei tea enam päris hästi, kus see koht on, ütleme niisiis, et “kuskil Lätis”. Hakkas hämarduma ja liiklust peaaegu ei olnud, aga selle päeva uskumatu vedamine oli meid optimistlikuks teinud, nii et me eriti ei muretsenud. Pealegi olime juba nii kodu ligi, et hämardus aeglaselt; see oli julgustav ja mitte ainult sellepärast, et päris pimedat ei pidanud veel kohe kartma, vaid oli üldse nagu kodutervitus.

Kuna liiklust ei olnud, näksisime ajaviiteks-kõhutäiteks natuke leiba ja ma tõmbasin jälle heleda särgi peale, et hämaras paremini paistaks. Ei jõudnud viit minutitki mööduda, kui lähenes üks mikrobuss, jalgrattad katusel. EV ütles, et seda jalgratastega autot oleme juba näinud; et see on Poolas meist paar korda mööda sõitnud; äkki nüüd tunnevad ära ja võtavad juba selle rõõmu pärast peale. Ja ennäe, pidasidki kinni. Autos sees ootas meid küll üllatus: see oli hoopis Eesti auto (mis taastas meie usu eestlastesse kui küüdipakkujatesse), mis ei saanud kuidagi olla meist mööda sõitnud, sest nad olid küll tulnud läbi Poola, aga mitte samas rütmis ja sama teed, järelikult ei saanud kinnipidamise motiiv olla äratundmine. Õige motiiv oli hoopistükkis jälle riietumise peen kunst: juht oli meid eemalt vaadanud, et näe, Eesti rahvariided. Sest pikad seelikud ja valge särk, noh. Kesse seda jõuab tähele panna, et pikk seelik on rohkem vanaaegse mustlase või hipi vurhvi.

Niisiis jõudsid samad riided eri inimestele anda signaalid: 1) “välismaalased”; 2) “pikk reis”; 3) “eestlased”. Kusjuures tegemist oli üsna samasuguste kirjude lipilapiliste hipiriietega, mis olid kevadel aidanud J.-l ja mul tolle pika otsa Poolast Tartusse saada – ühe erakordselt jumalakartliku eestivenelasega, kes tegelikult pidi üldse Pärnu kaudu Tallinna minema, aga mõtles Riia ringil ümber, et “mis ma sinna Tallinna öösel ikka lähen – pere juba magab ja hommikul tuleb nagunii Narva vanemate juurde sõita – palju parem on kohe Tartu kaudu Narva minna!” ja oli umbes viis minutit hiljem ennast juba veennud, et Tartu kaudu minek ongi puha tema enda huvides. Temale olid selle moega riided andnud sõnumi “kunstiinimesed”.

Aga tagasi augustikuusse – meie pealevõtjad olid kaks noort triatleeti ja nende treener, kes tulid… vist Horvaatiast triatlonilaagrist tagasi ja leidsid, et vajavad pärast pikka ninapidi koosolemist autosse natuke värsket verd. Nendega oli kindel, et saab Elvani välja, ja sealt võis ju loota, et mõni buss ikka sõidab – või läheme mu tädi-onu poole, kui enam edasi ei saa. Vahetasime siis muljeid; treener katsetas meie peal paari mälumänguküsimust ja tõi mind õpilastele eeskujuks, kui ma kavalasti vastust tuletasin, seda alguses tegelikult teadmata. Ise oli ta hästi intelligentne; oma jutu järgi ei olnud ta kitsas mõttes kultuuriga teab mis süstemaatiliselt kokku puutnud või tegelenud, aga näiteks oli ta enda jaoks hiljuti teatri avastanud ja kõik, mida ta sellest rääkis – ja mida selle juures hindas – andis tunnistust arukusest ja heast maitsest. Kuna nemad on esimesed tippsportlase moodi tegelased, kellega ma nii palju lobisenud olen, siis nüüd on mul mulje, et kõik sportlased on hästi targad ja laia silmaringiga. Vajugu põrmu kõik USA noortekomöödiate klišeed.

Tee peal jõudis läbisaamine nii heaks saada, et üks neist noortest, kes elas Tartus, jõudis vaikselt oma vanemad ära rääkida, et need ka meid Tartusse ära viskaks. Ja nii jõudis see uus turvavõrk meid enne koju toimetada (peaaegu koduukseni välja), kui poolakate turvavõrku üldse vaja oleks läinud.

Ja kodus ootas mind uue kassi näol ees uus asukas, aga see on juba teine jutt.

Kalendrimuusikat

Sain mullu muusikavaliku eest kiita ja vihje, et võiksin teinekordki midagi sellist kokku panna. Teie teenistuses.

Mõtlesin, et kompileerin seekord midagi rahvapärasest jõulupärimusest midagi, nii et kõigepealt Süüria traditsioonist: “Baytun Maghara” (laulja on õde Marie Keyrouz).

Kodusema, st euroopalikuma kõlapildiga Itaalia keskaegne folk: “Cristo è nato” Laudario de Cortonast (kahjuks ei tea, kes esitab). Pistan selle siia juba selle mälestuseks, et need Itaalia rahvapärased vagalaulud ajasid mul kunagi vanasti juhtme kokku: keegi mängis Zeffirelli “Fratello Sole, sorella Luna” heliribast üht lugu – vist oli “Sia laudato San Francesco” ja mina kõverdasin huult, et häh, mis sanreemo estraadi Zefirelli oma filmi on pannud. Pärast avastasin, et ehtne keskaja muusika: itaallased on lihtsalt juba sajandite viisi sanreemot teinud.

Veel lähemalt, nimelt Soome allikast ja Rootsi esitajad: Joculatores Upsalienses laulab “Piae Cantionese” laule. See on nii vanamuusika kui ka vana muusika, sest jokulaatorite aktiivne aeg oli vinüüliajastul. Paras retrosaund, ajast, mil vanamuusikat tehti alati korraliku sirgjoonelise neljakandilise trummitümpsuga – või muidu sirgjooneliselt, sobib eriti hästi nostalgiatripiks neile, kes on noorpõlves vanamuusikaga tegelenud – ja on täpselt seda tüüpi muusika, mille pealt ep. ütleb, et vanamuusika on igav, nii et isiklikult talle olgu see hoiatuseks “ära kliki”.

Ja kui juba upsaliensistega asja tuli, siis las tuleb Uppsala cancionerost Mateo Flecha “El Viejo” “Riu riu chiu” (Kalenda Maya versioon, mis on kah selline… vana vanamuusika – kaheksakümnendate oma).

Eelmise jõulu aegu pakkusin Cárcerese ensaladat ja ilma ensaladateta ei saa ka nüüd, kuidas siis muidu, kui need passivad rahvapärasuse teemaga nagu sukk ja saabas. Kuna tänavuseks mitteanonüümseks autoriks tükkis juba eelmise looga Mateo Flecha, siis kõigepealt üks laul tema jõulu-ensaladast (kui keegi tunneb terve ensalada vastu huvi, siis see liigub enamasti “Jubilate” nime all; tänu vikipeediale saab ka teksti lugeda ja CPDL pakub partituuri, kui keegi tahab kaasa laulda). Orphenica Lyra nimeline bänd esitab, hästi kena versioon on.

Sama Orphenica Lyra esituses jõulujupp “La Bomba” nimelisest ensaladast (ikka Flecha; siin on CPDLi armust tekst ja partituur). Kui ma ei eksi, mängib löökriistu Pedro Estevan ja tema näeb juba ise välja peaaegu nagu jõuluvana.

No ja kuidas ma koostan muusikavalikut, kus Hespérion või Capella Reial de Catalunya üldse ei mängi. Ei saa ju nii. Niisiis veel ühest Flecha ensaladast, seekord “La Negrinast” jupid alates reast “Florida estava la rosa”.

(Kui kedagi huvitab, siis siin on terve “La Negrina” nimeline jõuluensalada, esitus (La Colombina) on kõrgel tasemel, aga minu maitse jaoks sedasorti muusika kohta juba natuke liiga “puhas”; see siin meeldib mulle rohkem, aga kahjuks on siin ainult pool salatit – pikkus on umbes sama, aga nad kasutavad instrumente ja annavad sageli vokaalosa ette sama muusika instrumentaalis ja rohkemate kordustega saab muidugi sama aeg täis, ilma et üle poole rehkenduse valmis jõuaks. Selle versiooni “N’Eulalia vol gonella” on hästi äge. Kui võtta kõigepealt see ja seejärel Hespérioni “Florida”-jupp, tuleb muide peaaegu terve ensalada kokku. “La Negrina” teksti näitab vikipeedia.)

Uppsala cancionero juurde naastes – kui ma otsisin tädile-onule n.ö postkaardiks jõululaulu, siis valisin just “Verbum caro factum est”; olgu ta siin nüüd teises versioonis, nimelt instrumentaalis, vihueladega.

Samast kogumikust “Rey aquien reyes adoran”, samuti instrumentaalversioon (ikka Savall ja Capella Reial).

Ja üks lugu, millest mul on küll tunne, et ma mullu seda juba linkisin; aga kuna selles kohas, kus ma omast arust linkisin, on kirjutatud kõigest “midagi rahulikumat” ja lingi alt tuleb kõigest hapu näoga ja koostöötahtmatu juutuubi pilt, siis ma päris kindel enam ei ole; niisiis uuesti midagi rahulikumat ja et ei läheks nii nagu eelmine kord, märgin ära, et loo nimi on “No la devemos dormir”. Cárcerese lugu, jälle Savalli ansamblitega – Capella Reial ja Hespérion.

Ja kuna mul on Ladina-Ameerika barokita heliriba teha sama raske kui ilma Savallita, siis tuleb siit jõulu-jácara Los que fueren de buen gusto (mängib Harp Consort, samuti bänd, ilma milleta mul näikse olevat raske heliribasid kokku panna; olgu siinkohal nende kiituseks öeldud, et lisaks sellele, et nad mängivad väga hästi, oskavad nad tantsumuusikat niimoodi mängida, et arvestavad ka tantsijatega – mängivad enamasti õiges tempos ja piisavalt pikalt; Jane Gingell kiidab ka seda, et kui Andrew Lawrence-Kingiga koos mingit etendust või kontserti kokku panna, siis ei ole ta tantsijate vastu ülbe); ja veel üks kena rahulik veidi minoorne jõululaul “Canten los jilguerillos” – samast albumist.

Ja lõpetan jälle jõulu-cachua-ga, mille nimi on “Niño il mijor”.

Kaks korda kaks tilka vett

Lugesin üht oma igapäevast koomiksiseepi – ja mis ma näen, täpselt nagu mina.

Meenus, kuidas ma vanasti Sophoklese kohvikus (oo, Sophokles! siia võiks lisada pika joru sellest, kuidas tänapäeval ei ole enam ülikooli ümbruses ega sees odavaid kohvikuid ja maailm läheb hukka) tellisin vahel jooke, mis mulle ei maitsenud – iga kord, kui müüjad olid hakanud ilmutama häirivalt suuri teadmisi sellest, mis jooke ma tahan. Tõsijutt.

Ma ei oska seletada, miks see mind häiris.

*

Loen, kuidas Serial K kirjutab Rada7-s:

võiks teha muide graafiku, et kontrollida, kas jürgen ligi ja neinar seli kehamassiindeksi vahel on pöördvõrdeline seos

“Tšapajev ja Pustota”:

Brjussoviga ühes lauas istus Aleksei Tolstoi, lipsu asemel suur lehv kaelas, ta oli märgatavalt paksemaks läinud sestsaadik, kui ma teda viimati nägin. Näis, nagu oleks talle selga ladestunud rasv välja pumbatud luukerega sarnanevast Brjussovist. Kõrvuti nägid nad jubedad välja.

Vahepala murekirjade rubriigist: kuidas suhelda võõraste inimestega; kuidas normaalset koormust välja kannatada

Ma lõin eile üht võõrast meest ja mõtlen, kas ma oleks saanud selle asemel midagi konstruktiivsemat ette võtta.

Selleks ajaks olin ma mitu korda tema käsi enda küljest konkreetse liigutusega ära harutanud ja öelnud “Jäta” või midagi sarnast, täpselt ei mäleta (vbla tegin üldse artikuleerimata vihaseid häälitsusi), üritades ühtlasi teha nägu, et teda ei ole olemas, lootuses, et ta saab niiviisi ise aru.

Litaka panin kirja siis, kui ma olin otsustanud, et seal ma enam istuda ei saa, lähen parem ära, alustuseks läen välja pöldiku – mispeale ta küsis üllatunult “Kas sa lähed ära?” ja lükkas möödaminnes käe seeliku alla, sest ma ei saanud sealt neetud diivaninurgast kuidagi välja nii, et temast mööda ei oleks läinud.

Ei saa isegi öelda, et ma tunneks suurt kahetsust, sest selleks ajaks olin ma juba liiga vihane; aga ometi oleks hea, kui õnnestuks välja mõelda strateegia, mis aitaks hoida, et ma üldse ei peaks nii kõvasti vihastama ega avalikus kohas nõmeda rusikakangelasena käituma. Pealegi see rusikakangelase stiil ei töötanud, sest kui ma väljast pöldikust tagasi tulin ja kohe päris-päris minema ei saanud, jätkas ta oma kleepumist täiesti häirimatult – ja küsis selle peale, kui ma teda uuesti enda küljest lahti harutasin, üllatusega “Kas sa oled nunn või?” Sest ilmselgelt on see ainus põhjus, miks keegi nii vastupandamatut meest enda küljest lahti harutab – või noh, abielusõrmus loeks ka, aga selle puudumise oli ta oma kleepumise käigus juba tuvastanud (apropoo, mina olin tema lahtiharutamise käigus jõudnud jälle tuvastada, et ta ise on rõngastatud).

Et kas leidub midagi lihtsat ja konkreetset, mida sellisele tegelasele öelda? mul on küll kahtlusi, kas ta verbaalsest infost oli suuteline läbi hammustama, mis tähendab, et töötaks pigem dresseerimis- kui vestlusvõtted. Aga sel juhul, kas on lihtsaid ja konkreetseid dresseerimisvõtteid, mis erineksid märgatavalt kaklusest?

Või ei ole ja kõik taandub valikule, kas olla kuri kakleja või ohverdada ennast iga suvalise jobu mehelikkuse altaril nagu järjekordne Bess McNeil?

Õnneks ei tule mul selliseid asju tihti ette – kui ma sellest üllatavalt sageli kirjutan, siis mitte sellepärast, et ma ahistajate all kogu aeg kannataks, vaid sellepärast, et nad käivad mulle eriliselt palju närvidele. Ja see kutsub maa peale tagasi, kui mul tekib järjekordse postteismelise või varase keskea kriisi sees kiusatus vinguda, miks mul üldse ilusa tüdrukuna elamise kogemust ei ole, miks mina ei saa rääkida seda juttu, mida ilusad tüdrukud eeldatavasti räägivad – kuidas mehed kogu aeg külge löövad ja mida selle probleemiga küll pihta hakata -, miks minu ajaloos on suhteprobleem number üks olnud hoopis see, et selle hooaja eluarmastus ei taha mind – ah, ma pole ikka päris naine, sest päris naisi ajavad ju kõik mehed lakkamatult taga, eks ole? Hah, piisab ainult mõne sellise isendi väljailmumisest, kui tuleb kohe meelde, et “mehed, keda ma üldse ei taha, löövad külge” on võib-olla mugav oma sooliseks identiteediks ette lüüa, aga parajasti selles olukorras olla pole üldse tore.

Rääkimata sellest, et kui ma olen ise tahtja rollis olnud, siis on mul nii keskmiselt ühel korral sajast ju ka õnneks läinud ja vat see on küll päriselt tore – samas kui pageja rollis on parim, mida võimalik saada, see, et “sain tüütusest lahti”. Nii et mine tea, äkki olen ma oma probleemid hoopis kavalasti valinud.

Iseasi, et kui ma olen nende kleepujatega nii harva hädas tõesti just sellepärast, et mul õnnestub oma “ei taha” peaaegu kõigile väga hästi ja arusaadavalt edastada, siis loogiline ju, et need, kes sellest blokist läbi tungivad, on eriti juhmid. Hea signaaliedastuse varjukülg: ma selekteerin endale ebameeldivalt külge lööma kõige nürimad ja kommunikatsioonivõimetumad tegelased. Mnjah.

*

Mu organism on kuidagi veidralt käituma hakanud; ma olin juba valmis kahtlustama mida iganes, olgu külmailma- ja mandariiniviiruseid või erakordselt varast klimakteeriumi, aga enne, kui ma endale interneti abiga kõik tõved diagnoosida jõudsin (sest tänu tehnika arengule pole kõigi surmahaiguste saamiseks enam arstiteaduste entsüklopeediat vaja), tuli ette, et need sümptomid ilmusid just veidi pärast seda, kui ma oma tõlke käsikirja üle andsin. Tähendab, ajal, mil mul ei olnudki enam topeltkoormust, ainult normaalne töömaht. Ja oleks veel, et lihtsalt veidi pärast seda – ka muist sümptomeid on käsikirja lõpetamise stressiga kuidagi hästi vastupidised. Toona võttis trenn tossu päris välja, hea, kui lõpuni jaksas teha, nii et silme eest päris hall ei olnud; praegu tunnen ma ennast kõige normaalsemalt trenni ajal – või sinna kulgedes (daamilikul kõnnakul, mis sarnaneb kahtlasel kombel kapakuga) – või pärast vähemalt kahetunnist trenni. Toona oli tunne, et kogu aeg tahaks hästi toitvaid asju süüa, ja avastasin poest koju tulles, et olen kokku ostnud šokolaadi, pekki ja sefiiri vms maitsekaid kombinatsioone; nüüd on raske end üldse sööma veenda, eriti neidsamuseid toitvaid asju, parem elaks ainult mandariinidest ja kohvist, heal juhul näksiks natuke näkileiba kõrvale – ja niipea, kui ma midagi söön, ilma et enne seda oleks kõva füüsilist koormust olnud, hakkab pööraselt palav. Näeb välja nagu puhas energia ülejääk.

Ja siis tuli meelde, et ep kirjeldas midagi sarnast oma eelmise sessi järelt. Eks ma näitan end kunagi arstile ka, aga ma arvan, et esialgse hüpoteesina on see päris fastsineeriv.

Poola on väike: IV osa: lõbustame lapsi, vestleme intelligentselt, kogeme kontraste ja paralleele

Eriti koges kontraste EV, kui reisitingimuste peale mõelda; küll te näete.

Esimesed lapsed, keda me lõbustasime, olid kohe öömajas – nagu ma ütlesin, ühe natuke suurema järel kaksikud – ja me pakkusime neile huvi, lõbu ja atraktsiooni kohe sellest peale, kui me ennast voodist üles ajasime ja dušisappa võtsime –

– ah, mis puutub dušši, siis see oli omaette tehnikaime, ma uurisin kõik nupud-kangid-käepidemed enne hoolega läbi, kui julgesin midagi näppida, ja lõpuks õnnestus vesi enam-vähem õigest suunast kätte saada. Ühelegi sildile ei olnud kirjutatud, ega seda ei olnud projekteerinud keegi Johnson, nii et ma ei tea. Fakt, et vesi õnnestus lõpus tulema panna õigest suunast, enam-vähem õige temperatuuriga ja ilma orelihelideta, räägib selle kasuks, et vist ei olnud ikka Johnson.

Aga laste lõbustamiseks, jah, polnud suurt muud vaja, kui et me käisime oma kahe jala peal ringi, sõime muna, rääkisime juttu (mis ei pidanud isegi arusaadavas keeles olema) ja olime nõus soovijaid vahepeal sülle võtma. Kaksikuid ajasime segi muidugi ka, aga seda nad vaevalt ise tähele panid, seda võiks rohkem meie lõbustamiseks nimetada.

Reisitingimused, kui me ükskord startisime, olid ikka lapsetoolidega seotud. Võõrustaja ja EV arutasid, kuhu ta seekord mahutada ja otsustasid, et äkki pagasnikus on mugavam kui titetoolide ees põrandal. EV võib ise kommenteerida, kas oli.

*

Nüüd edasi on mul üksikasjad meelest ära läinud. On meeles, et eelmise päeva leitsaku asemel kiskus nüüd viluks ja hakkas lõpuks vihma tibama; kõik riided tulid selga, savi sellest nähtavusest, olgu pealegi tumepruun mantel värviliste hääletamisriiete peal, peaasi, et soe. Eriti alguses oli ka hirmus jupitamine külast külla ja iga jupi vahel omaajagu ootamist; võib-olla oli vihm raskendav asjaolu, muist juhte vaatab: vihm, järelikult on nad märjad; järelikult teevad mu auto märjaks. Õnneks on sellistel puhkudel peale saades ootamisvaeva ja pealesaamisrõõmu vahel pöördvõrdeline suhe: mida hirmsam, pikam ja külmetavam (kõrbevam/vihmasem/tuulisem…) ootamine, seda suurem heameel on lõpuks minema saada.

Sellel päeval hakkas minu jaoks ka alaline närvikõdi: iga kord, kui käisime kuskil bensukas kuumi jooke joomas, et sooja naha vahele saada ja piisavalt kliendi nägu olla, et peldikus käia, oli mul oma kakao eest maksma minnes põnev, kas kaardi peal ikka on veel raha – ma ei olnud sularaha välja võtnud, sest mine tea, mis valuutat mis päeval vaja läheb, aga niisama vaadata, kas arvel raha on, välismaa automaadid ei lase. Niisiis sai iga kord müüjale kaarti andes kivinäo tegemist harjutada – ärge arvake, et ma selle eest maksta ei jõua, ma olen suurilmainimene, mind ei heiduta ühegi kuuma joogi hind! EV, kellel olid oma finantsidest natuke paremad teadmised, oleks saanud mu muidugi koha peal hädast välja aidata, aga mõelda ikkagi, milline piinlik olukord see oleks. Pärast kodus selgus, et olin valesti arvutanud, nii et tagasi jõudes ei vilistanudki arve peal veel tuul, kõik närvikõdi ja hüpoteetiline piinlikkus puha ilmaasjata, oleks võinud kas või iga tunni aja tagant ülbe näoga kakaod juua.

Paar otsa on paremini meelde jäänud kui teised. Üks juht oli ilus hallide juustega vanemas keskeas mees, kes, nagu selgus, oli organist ja tundis huvi, mis ajaloolist tantsu me siis õppisimegi. Hispaania barokki, ahaa, aga mismoodi tants see siis on? Ma lasin käiku kevadel õpitud sõna “dumny” ‘uhke’ ja kursusel kõrva taha pandud “ilma ülbuseta” (oli vist “bez aroganci”, aga oskajamad võivad parandada) ja moodustasin lause: “uhke, aga ilma ülbuseta”. Ahaa. Organistina hakkas ta järgmiseks mõtlema, et teab küll Itaalia, Prantsuse, Saksa, isegi Inglise barokkheliloojaid, aga Hispaania omi ei tule ühtegi meelde. Me siis käisime mõne nime välja, lampi ei löönud põlema ükski, aga ma olin – ja ma usun, et ka lahke sõidutaja oli – rahul, et oleme suutnud keelebarjäärist hoolimata intelligentset vestlust arendada. Aga eks see kipub nii olemagi, et spetsiifilise jutu ajamiseks on võõrast keelt palju vähem vaja osata, kui igapäevaste asjade ajamiseks: ma mäletan juba ülikooliajast, et lingvistikajuttu kannatas saksa keeles täiesti lugeda, kuigi vestlusoskus oleks vist juba poes süüa ostes hätta jäänud.

(Praegu, kus ma tagasi reisi ja poola keele rääkimise peale mõtlesin ja selle vahele “Tšapajevit ja Pustotad” lugesin, tekkis ühtäkki hirmus tahtmine teada, kas ma suudan poola keeles esitada diibi küsimuse: “Kas sa arvad, et sa oled?” – millele järgnes rõõmus avastus, et suudan vist küll. Mis tähendab, et ka diibi panemiseks ei ole suurt keeleoskust vaja.)

Siis on mul meeles, et üks päris tore mees veenis meid ümber: et kuigi me oleme oma järgmise sihtkoha Białystokiga juba peaaegu ühel laiuskraadil (kuskil Mazowieckie põhjaosas, vt jälle kaarti) või õige natuke veel liiga lõunas, oleks meil ometi kasulik veel rohkem lõunasse põigata, Varssavi-Białystoki maanteele. Mu enda mõte oleks muidu olnud minna enam-vähem tuldud teed ja põigata hoopis põhja poole Ostrołękast läbi, et veidi suuremaid kohti, näiteks Ostrówi vältida, rääkimata teistest, mis Varssavist tuleva tee peal ette võivad jääda; aga autojuht kinnitas, et suure maantee peal on palju rohkem sõitjaid ja ta võib meid ise Wyszkówist läbi õige maantee peale viia. No ja kuidas sa siis ära ütled, eriti kui üle tüki aja sai jälle pikema otsa ja nagu öeldud, oli temaga ka päris tore suhelda. Poola keeles, oi-oi, jah poola keeles! Mõtlen praegu Vello Vikekaare tõdemuse peale, et kohaliku keele oskuse eest saab välismaalane kiita seni, kuni ta veel eriti hästi ei oska; kui oskab juba nii hästi, et peaaegu kohaliku inimese mulje jätta, hakatakse tema vigu parandama. Tänu sellele loogikale teenisin komplimente minagi – “te oskate ju väga hästi rääkida!” Ja selle loogika kõrval istub üks teine loogika minu kui kõneleja sees: kui ma keelt praktiliselt ei oska ja eriti, kui ma teda üldse õppinud ei ole, on eriti edev ja äge selles keeles konverseerida; kui ma olen juba tükk aega õppinud ja oskan suhteliselt hästi, märkan ainult seda, et ei suuda ikka veel kohaliku pähe läbi minna ega teha keelenalju või püüda vestlusest mänglemisvõimalusi samas tempos, mis eesti keeles, lühidalt, tunnen, nagu peaks karkudega tantsima. Nii et jah, poola keeles oli mul eriti lõbus ja muretu suhelda.

Maanteel oli tõesti väga palju liiklust, lausa hirmuäratavalt palju ja hirmuäratavalt kiiret; vehkisime oma sildiga ühest puhkeplatsist allavoolu, lootes peamiselt nende peale, kes kohviku juurest välja keeravad, sest kesse meid selle maanteekiiruse pealt üldse näha jõuab. Aga tuli välja, et polegi vaja näha, vähemalt mitte nii detailselt, et mis silt meil on: üks pidas mitmesajameetrise pidurdusteekonnaga kinni, tagurdas vastutulelikult tagasi ja selgus, et ta polnud sildist midagi näha jõudnud, noomis, miks nii väike silt, aga oli õnnekombel ikkagi just nimelt Białystokki minemas, taevake, ja polnud veel hämardumagi hakanud!

See oli – eriti EV – sõidutingimuste kontrasti teine pool: ma ei tea automarkidest midagi, aga tundus, et see on üks Kallis Auto; nii et kui EV sai päevateekonda alustada pagasnikus, siis viimane ots oli pehmeil kreemikail nahkistmeil.

Mees oli ka ise sellist vurhvi – hoolikalt raseeritud, silmatorkamatult maniküüritud, aimamatu habemeajamisveega – ja vastava sõidumaneeriga: sõitis teistest ükskõikselt mööda seal, kus heaks arvas, nähtavasti põhimõttel, et master jedit; korra, kui ta oli vastassuunas rongi juhtiva veoauto veidi pidurdama sundinud, selle nina eest oma sõiduvööndisse lipsanud ja veoautojuht keskmist sõrme näitas, siis tema, kui EV sõnastust kasutada, “viipas isandlikult”. Mina olin ikka vestluskaaslase rollis – päris-päris lõpuks tuli isegi välja, et mees oskab inglise keelt – , EV-l langes aga pilk korra tema kõrval tagaistmel vedelevatele paberitele ja need olnud mingi ministeeriumi logoga. Nii et ka sedapidi kontrast kas või eelmise päeva viimase otsaga – ühel õhtul räämas palgasõdur sassis logiseva autoga, teisel õhtul mõne ministeeriumi asjapulk või pagan teab, järsku minister ise, ega neid Poola poliitikuid nägupidi ju ei tunne.

Oli ta siis, kes ta oli, jagas ta palgasõduriga seda omadust, et ka tema tahtis meid kindlasti võimalikult parajasse kohta ära viia; maandusime uue võõrustaja soovitatud poe ees, ootasime ja rõõmustasime kallavat vihma vaadates, et meil pole täna vaja enam kuhugi hääletada.

(järgneb)

Vahepala: eriti veider unezooloogia

Paar ööd tagasi oli minu une naispeategelasel (kes vahepeal olin mina, aga mitte alati, sest vahepeal olin ma justkui jumalikult kõiketeadva kehatu kõrvaltvaataja positsioonis) elu armastus meisterlüpsjaga (kes vahepeal olin samuti mina, aga kui parajasti ei olnud mina, nii et ma teda kõrvalt vaadata sain, siis nägi välja umbes selline).

Meisterlüpsja oli eriti edukalt esinedes pääsenud lüpsmise finaalturniirile Indias; hakkas seal lehma lüpsma ja mõtles: näe, siin ma nüüd olen, Indias väljas, mõtle, mida see minu kui lüpsja jaoks tähendab. Ühest nisast tuli piima, aga kasinalt; teisest nisast tuli vett; kolmandast ja neljandast nisast piima, aga imelikku, kuidagi halvaks läinud. Ta hakkas murelikult uurima ja avastas kurva loo: vasikas oli nisasse kinni jäänud. Sest lehmade paljunemistsükkel käis sedasi, et enne sündimist pidi vasikas udaras piima käima imemas, aga sellega läks vahel pahasti, nisasse imema pääses, aga tagasi enam mitte.

See oli lüpsja jaoks väga traagiline kogemus ja ohustas suurt armastust: sest kui üks on nii traagilise loo läbi elanud, kas teine suudab teda siis veel mõista, kas see ei jää arusaamatuse seinana nende vahele? Aga ega päris kindel ei olnud ka, et armastus sellest lõhki läheb, õhus oli ikka ka võimalus, et teine pool saab aru.

Et sellele kurvale loole enda jaoks mingi lõpetus anda, tegi lüpsja surnud vasikast endale toakaunistuse. Ka see oli üks neid asju, millest võis karta, et teine ei mõista.

Poola on väike: III osa ehk räägime keeli; uued uskumatud kokkusattumused; EV reisib ootamatus kohas

Kogu kursuse vältel tilkus mulle natuke poola sõnu krae vahele; peamiselt andis see julguse abituid lauseid moodustada, millest on hämmastavalt palju abi: teele asudes sai selgeks, et polegi väga tähtis täpselt õigeid küsimusi esitada, peaasi on küsida. Me valisime sedapuhku nimelt uue tee, ei litsunud mitte kirde poole, vaid otse põhja, lootes, et väikesi teid pidi saab paremini minema kui peaaegu-kiirtee ääres kügeledes – et isegi kui seal pole eriti liiklust, on just sellepärast vähem frustreeriv mitu tundi passida. Aga uus tee tähendas, et täpselt ei teadnud, kuidas sinna saab; uurisin oma liiga pisikest linnaplaani, bussi sõiduplaani ja palusin esimese ettejuhtuva tädi käest, et ta näitaks, kuskohal X bussipeatus kaardi peal on (või kas üldse). Tema küsis sellepeale (ja ehk meie rumala välismaalase välimuse peale), kuhu meil üldse vaja minna on, nii et ma sain seletada, et Trzebnica maanteele (vt kaarti, Trzebnica jääb Wrocławist otse põhja), mispeale tema oskas meid linnaliinibussist õigest kohas maha panna ja meid linnalähiliini peale juhatada. Ma ei oleks oma sõnavarudega seda kuidagi ise küsida osanud, aga osavõtliku inimese abistavatele küsimustele vastata on palju kergem.

Mis maantee valikusse puutub, siis ega kokkuvõttes kiiremini ei saanud. St see oli õige, et minema sai paremini ja kiiremini, aga liikumine käis muidugi nõka-nõka ühest külast teise, nagu väikeste teede peal oodatagi, ja pahatihti tuli mõne paarikilomeetrise küla ühest otsast teise jalutada. Üks valikuprintsiip oli olnud ka maantee ilu, see tee läheb nimelt läbi mitme linna, mis olid atlases kolmetärnikohad (legend ütles kolme tärni kohta “väärt eraldi reisi”), aga neid jõudsime vaadata ainult möödaminnes. Üks eriti loodetud vaatamisväärsus oli olnud Toruń, sest alguses pidi üks öömajutaja seal olema, aga startides me juba teadsime, et ta on läinud suvekoju Lipnosse, Toruńist natukene ida poole. Ja selge see, et kui ööseks on vaja Toruńist edasi jõuda, siis pole väga suurt lootust, et linnas endas ringi jõuaks jalutada.

Õnneks oli üks vaatamisväärsus rahvuspark, seda sai vähemalt maanteeltki imetleda; ja selle kõige kõrvalt vaatasime jälle loomi – seekord olid hobused, mära varsaga ja täkk, kes neid vahepeal tülitamas käis ja keda mära kogu aeg minema ajas. “Jälle” tähendab seda, et juba mineku peal olime saanud vaadata kord paabulinde, kord hanesid (kui mu mälu mind ei peta ja hanekesed samuti tagasiteel ei olnud).

Külast külla jupitamise peal tõestas end rännakutarkus, et pole mõtet ennast piinata: kui olime tülpinult ja higiselt (jaa, siis oli palav!) järjekordsest külast välja jalutanud, otsustasime, et vat ei hääleta nüüd tülpinult-higiselt-peavaluga, läheme hoopis teist hommikueinet sööma ja võtame restorani pesemisvõimalustest viimast. Ja tasuski ära: kui olime ära mõnulenud, saime edasi kohe esimese autoga, kes mööda sõitis.

Kuskil Września kandis saime esimese pikema otsa, mille jaoks tuli teha otsus: meil oli olnud plaanis Gniezno pealt Toruńi teele ära keerata (ja eriti hea, kui saaks Gnieznos ringi vaadata, ikkagi vana pealinn), aga kena tütarlaps, kes meid peale noppis, oli minemas Bydgoszczisse välja ja arvas, et sealt oleks meil ju ometi Toruńisse lühem maa. Ja meie, jupitamisest tüdinud, jäime nõussse, eriti kuna päev kiskus õhtusse ka ning vahelduseks oli päris mugav inglise keeles suhelda.

Bydgoszczi jõudsime hämaras ja täiendavaks närvikõdiks selgus, et ega tütarlaps hääletamisest suuremat ei tea ja sõidutas meid oma autosõitja teadmiste järgi (“ma panen teid sellele tänavale, mida mööda kõige rohkem Toruńi sõidetakse”) kuhugi bensiinijaama, mis oli kõigi looduse märkide järgi veel linnas mis linnas – paneelmajad püsti, liinibussid – mis liinibussid, isegi trammid! – sõidavad ja valgusfoorid vilguvad.

Egas midagi, panime sildi püsti ja üritasime hääletada, mina oma süvenevat ja ebatavalist pessimismihoogu halvasti varjates – kottpimedas “kuskil Poolas” või Valmiera-Riia maanteel olid mul pealesaamise peale palju suuremad lootused olnud kui nüüd õhtupoolikul äärelinnas, vahest oli üks tegur ka see, et “kuskil Poolas” saab iga kell maisipõllu vahele magama keerata, aga katsu sa bensiinijaama kõrval asfaldil sedasama teha.

Kui päris pimedaks läks, ei olnud enam mõtet kiirustada, valge oli nagunii möödas, samahästi võis keha kinnitada ja mõelda, mida selga panna, et pimedas paremini välja paistaks. Sõime siis suurepärast Poola bensukatoitu ja uurisime töötajatelt, kas sellisest imekohast üldse on mõtet proovidagi hääletada (trammid-bussid ju käisid veel, ehk oleks kuidagi linna veerde pääsenud). Nood väitsid, et on ikka küll, nad olla oma silmaga näinud, kuidas sealt peale saadakse. Läksime siis täis kõhuga tagasi kõnniteeserva, heledad riided üll ja üritasime edasi, toppides oma Toruńi-silti igale bensukast väljasõitjale näkku – küll oleks teistelegi toppinud, aga tänavalsõitjate nägudele ei pääse ju ligi.

Ühel hetkel jäi jupp maad enne meid, ühe sissesõidu peal üks auto seisma, nagu oleks plaan kohvi jooma minna, aga kui juht välja tuli, hakkas ta hoopis meie poole kõndima, kuigi me polnud jõudnud veel hääletadagi. Vaatasin ebalevalt: need ise seisma jäävad autod on natuke kahtlased. Lähemale jõudes paistab, et juht on kangesti õnneliku näoga ja seletab midagi; kui ta veel lähemale jõudis, selgus, et jutt on “noh, kas te mind ära ei tunnegi?”.

Nii-nii: ilmub taas tegelane eelmise uskumatu kokkusattumuse loost – sedapuhku küll mitte mees tolle põllumajandusmasinaga – hoopis toosama GPSi-sõber Emanuel, kelle pärast me Włocławekissse olime sattunud, tänu millele meil see esimene uskumatu kokkusattumus üldse juhtus.

Oi, ta oli rõõmus. Oi, ta oli rõõmus, nägi selles kõiges kõrgema ettehoolde tööd ja oli hirmus rahul, et ta saab meid Bydgoszczist välja aidata. Meie olime muidugi kah jube rõõmsad, et sellest hirmsast kohast minema saame, aga eelkõige tükkis kangesti naer peale – kas meil kõik käibki mööda narratiiviloogikat? ja arutasime, et kui selline stsenaarium kirjutada, siis publik põlgaks ära: “absoluutselt ebaveenev, selliseid asju ei juhtu, stsenarist oleks võinud ikka mõelda, kuidas päris elus asjad käivad”; läheks läbi ainult maagilise realismi vms tinglikus võtmes.

Sõidu peal läksime stsenaariumi arvustamise vahelt veel rõõmsamaks, sest tuli välja, et oligi, nagu paistis: linna jätkus veel kilomeetrite viisi. On eriline nauding sõita mööda järjekordsest ristmikust – ja järjekordsest kvartalist – ja järjekordsest kaubanduskeskusest – ja mõelda, et nüüd olen ma siit möödas, näe, järgmised sada sammu, mida ma ei pea raske seljakotiga tegema.

Bydgoszczit tundis ta õnneks ka hästi ja oskas meid tõesti parajasse kohta ära viia, jättes meid sinna maha naeru mügistama.

Pärast seda imelugu valitses puhas optimism; oli tunne, et saab siit nüüd edasi või mitte, maailm on igal juhul tore koht elada; ja üleüldse, kui me juba Bydgoszczi keskelt ära saime, siis siit saame ammugi. Ja nii oligi: läks vahest kümme-viisteist minutit, kui üks kena vaikse haritud häälega daam – ja pärast Bydgoszczi tütarlast juba teine hea inglise keelega inimene (see ei ole Poolas tegelikult tavaline, suurrahva asi) – oli valmis meid Toruńi ära tõstma. Õigupoolest lausa Lipno maanteele ära tõstma, mis on muidugi veel parem, kuigi plaan meid öösel kuhugi maanteele viia talle ei meeldinud: ta oleks kangesti tahtnud, et me jääks mõnda Toruńi hostelisse. Meie ei tahtnud üles tunnistada, et oleme rahast lagedad, seletasime, kuidas Lipno inimene kangesti ootab ja muretseb (mis oli vale, ei muretsenud ta midagi: ta oli meie saabumise ebakindlusega juba kursis), ei, me peame ikka Lipnosse minema, ja nii õnnestus teda veenda meid ilusast Toruńist läbi viima.

Siin käis täpselt samamoodi: optimism jne, kümme-viisteist minutit ootamist ja auto jääb seisma. Seekord ei olnud peen daam, hoopis suur karvane maikaga, tätoveeritud käsivartega, higine ja sassis autoga mees. “Kuhu teil vaja on?” “Lipnosse.” “Kurwa, ma lähen hoopis Varssavi!” No mis probleem see nüüd meile peaks olema, Lipno on ju Varssavi tee peal. Peale me läksime; mees asus ühist keelt otsima, küsis saksa ja prantsuse järele, mis pmst sobisid mõlemad, ja mis eriti tore, selgus, et eelistab prantsuse keelt – ta oli palgasõdur ja kui ma ta poola aktsendiga jutust õigesti aru sain, siis vist kunagi Võõrleegionis olnud. Ta oli kangesti õnnelik, et üle hulga aja kellegagi prantsuse keelt rääkida sai – sinna kirjavahemärgi korras kurwa‘sid vahele puistates.

Kui hakkasime kohale jõudma, selgus, et pahameel selle üle, et me Varssavi asemel Lipnosse tahame minna, tuli vist sellepärast, et tal oli kindel nõu meid nii treppi ära viia kui võimalik – tähendab, tal tuli kiirtee pealt ära keerata, kuigi me vastu ajasime, et pole vaja. Mkmm – tahtis, et me nõutaks täpsed juhised, kuhu meid viia. Öömajutaja ei hakanud asja keeruliseks ajama, käskis bussijaama bensukasse tulla ja sinna see heasüdamlik palgasõdur meid viiski.

Ja siis ilmus meid üles korjama lahke võõrustaja, kellel, selgus, oli kogu auto tagaiste lapsetoole täis – tal olid esimese lapse järel kaksikud tulnud; nii mahutati EV pingivahesse põrandale, sest juhi kõrval lobisemine oli muidugi minu töö.

(järgneb)

Poola on väike: II osa ehk geograafia järeltöö meeldivas keskkonnas

Nii, käsikiri üle antud, nüüd on aega oi-kui-kaua ootamas olnud järjejuttu edasi kirjutada – viimane aeg, asjad hakkavad juba ära unuma; ja paras aeg meenutada, et oli kord selline aastaaeg, mil oli ka palav ja mil kuskile maisipõllu vahele ööbima jäämine ei olekski eriti ebamugav olnud, kui oleks tarvis läinud.

(Kes enam ei mäleta, vaadake kõigepealt esimest osa.)

Wrocławis oli mul juba kangesti tuttavlik: jälle kuumalaine (“we are having a wet T-shirt class,” ütles Jane, kui meie jahutusmeetodeid tähele pani); jälle igapäevane Kalaczakra kohvikus tiksumine (seal on natuke Tartu Geni moodi, ainult palju värvilisema sisustusega, kohe hästi-hästi värvilise sisustusega), kus meid ära tunti ja kus ma oma kõige kirjumate riietega (tähendab, ideaalse hääletamisülikonnaga) jälle märkamatult taustaga ühte sulasin –

ah jaa, see toob sisse uue teema: “rahvused, kelleks meid on peetud”, sest sealsamas Kalaczakras ei pidanud kohalikud lõpuks vastu, ei jaksanud enam mõistatada ja küsisid: “Kust te olete? Kas Hollandist?” Ütlesime, kust, ja uurisime, miks just Hollandist. “Keele pärast – see on selline (hääldab kuskil kolju tagaosas lühikesi lahtisi silpe) takatakataka.”

Teine juhus oli turu peal – ma olin just üritanud saiamüüjale poola keeles seletada, mida me tahame, mispeale tema küsib hirmus kavala näoga vastu: “Due?” ja mina vastan osalt mugavusest, osalt tahtmatusest tema illusioone rikkuda: “Si!”, mispeale tal oli veel rohkem hea meel, et näe, õigesti mõistatas, ja ütles äritegemise lõpuks veel kavalama näoga “Grazie!”

Armeenlasest, kes määras meid umbmäärasesse rahvusesse “ei ole poolakad”, ma esimeses osas juba rääkisin, see läheb otsapidi rubriiki “riietumise peen kunst” ja sellest tuleb edaspidi veel juttu.

Muidu, jah – hispaania barokk, mis on minu jaoks üks kõige ägedamaid asju maailmas; nüüd oli ka natuke kergem, me olime seal EV-ga ühed kogenumad, Riia-kursus ikkagi juba naha vahel ja kodus iga nädal juurde harjutatud, mis tähendab, et meil ei olnud enam ainult suur eneseületusrõõm, vaid puhast tantsumõnu ka – ja tähendas ka seda, et meid pandi mitu korda teistele ette näitama. Minu suureks ehmatuseks pandi mind ette näitama ka kastanjettidega tantsimist, mis on mu kõige nõrgem koht – kastanjettidest kõrina kättesaamine on vist kõige raskem motoorikaülesanne, mida ma olen pidanud lahendama. Aga ega midagi teha ei ole, kui juba ette lükatakse (ja jälle muudkui filmitakse), siis peab tegema näo, et tuleb välja küll, ja äkki selle võrra õnnestus isegi rohkem kui muidu olekski – enam-vähem õige liigutuse sai õigete sammude peale, kuigi enamasti ei olnud hääl, mis õigest liigutusest tuli, kahjuks mitte “rrrr”, vaid kõigest “rrk” või “rh” või lihtsalt üks hale klõps. See oli küll eneseületamismoment, aga õnneks oli ilma kastanjettideta tantsu vähemalt sama palju, sai mõtted koordinatsiooni pealt ära ja päriselt tantsida.

EV uuris vahepeal muudkui seda atlast, mille me soetanud olime, ja mõtles lõpuks Płocki mõistatuse lahenduse välja (kuidas me ilma maanteelt ära keeramata ometi ärakeerava tee peale sattusime).

Ma panen siia arusaadavuse mõttes uuesti kaardilingi. Nagu näete, läheb üle Visla kaks silda, mis jätkuvad lõuna pool jõge maanteedega; need maanteed jooksevad lõpuks kokku nagu helihargi harud varre juures kokku saavad; varre nimi on tee nr 60 ja see läheb Konini peale, mida meil oleks just vaja olnud; helihargi vasakult, läänepoolselt harult keerab aga peaaegu kohe pärast jõge üks maantee loodesse Włocławeki peale ja see on tee nr 62, kuhu me lõpuks arusaamatul kombel sattusime, ilma et me oleks pärast jõge kuhugi märgatavalt pööranud.

Teine mõistatus oli see, miks kaardi järgi maksimaalselt paarikilomeetrine sild oli nii pikk, aga selle olime esialgu pannud lihtsalt halvastiloetava kaardi ja/või kehva jaksu arvele, nii et ei osanud seda õieti mõistatuseks pidadagi.

Aga kui EV lahenduse leidis, siis mõlemale mõistatusele korraga. Me olime Płockis kaarti uurides arvanud, et sild, mis bensukast vaata et ümber nurga on, on hargi vasakpoolsel harul, see väiksem sild, mis on kaardil valget värvi. Muidugi ootasime me, et kohe pärast jõge saame tülikast Włocławeki-liiklusest lahti, ja passisime, millal sellest teeristist ometi mööda saab – aga teeristi ei tulnudki.

Sest päriselt olime me üle jõe tulnud hoopis helihargi parempoolset haru pidi – mööda teed, mis hakkab sillaks ammu enne jõge ja tegutseb ka teisel pool tükk aega sillana edasi, endal puha luhad ja heinamaad kõhu all, natuke nagu Tartu Sõpruse sild, aga palju-palju pikem. Sealt ei pidanudki Włocławeki-tee järsult ära keerama – me olime tegelikult väga õigel teel, natuke veel kõmpimist ja me oleks lausa helihargi varre peal väljas olnud. Aga häda on selles, et inimeste jaoks, kes Płocki kaudu Włocławekisse sõidavad, on just see sild ja see tee põhitrass, arvatavasti linnaliikluse ja väikestel tänavatel tuterdamise vältimiseks. Nii et kui Emanuel meile tollel parempoolsel harul ütles, et see on Włocławeki maantee, siis oli ta täiesti siiras. Włocławekisse sõitja jaoks ongi see Włocławeki maantee – eriti inimesele, kes armastab GPSi järgi sõita ja küsib tolle käest teed number 62 (vaadake ise kaardi pealt, kuidas see põhja pool jõge kagu poolt tuleb ja teeb siis täisnurkse jõnksu üle jõe ja sõidab kaarega ühelt helihargi harult teisele). Selline pisiasi, et ühtlasi on see Konini maantee, ei tulnud talle ette.

No ja kahvli vale haru peale sattusime arvatavasti omaenda uskmatusest – kui too tore põllumajandusmasinaga mees meid maha pani ja ütles, et on meid Płocki maanteele nii lähedale toonud, kui ta praegu saab, mõtlesime, et vaevalt see nüüd jalakäija perspektiivist päriselt lähedal on – näh, praktiliselt kesklinn ju. Aga too õige, väiksema sillaga haru hakkabki praktiliselt kesklinnast. Teinekord targemad.

(järgneb)