Poola on väike: III osa ehk räägime keeli; uued uskumatud kokkusattumused; EV reisib ootamatus kohas

detsember 7, 2013

Kogu kursuse vältel tilkus mulle natuke poola sõnu krae vahele; peamiselt andis see julguse abituid lauseid moodustada, millest on hämmastavalt palju abi: teele asudes sai selgeks, et polegi väga tähtis täpselt õigeid küsimusi esitada, peaasi on küsida. Me valisime sedapuhku nimelt uue tee, ei litsunud mitte kirde poole, vaid otse põhja, lootes, et väikesi teid pidi saab paremini minema kui peaaegu-kiirtee ääres kügeledes – et isegi kui seal pole eriti liiklust, on just sellepärast vähem frustreeriv mitu tundi passida. Aga uus tee tähendas, et täpselt ei teadnud, kuidas sinna saab; uurisin oma liiga pisikest linnaplaani, bussi sõiduplaani ja palusin esimese ettejuhtuva tädi käest, et ta näitaks, kuskohal X bussipeatus kaardi peal on (või kas üldse). Tema küsis sellepeale (ja ehk meie rumala välismaalase välimuse peale), kuhu meil üldse vaja minna on, nii et ma sain seletada, et Trzebnica maanteele (vt kaarti, Trzebnica jääb Wrocławist otse põhja), mispeale tema oskas meid linnaliinibussist õigest kohas maha panna ja meid linnalähiliini peale juhatada. Ma ei oleks oma sõnavarudega seda kuidagi ise küsida osanud, aga osavõtliku inimese abistavatele küsimustele vastata on palju kergem.

Mis maantee valikusse puutub, siis ega kokkuvõttes kiiremini ei saanud. St see oli õige, et minema sai paremini ja kiiremini, aga liikumine käis muidugi nõka-nõka ühest külast teise, nagu väikeste teede peal oodatagi, ja pahatihti tuli mõne paarikilomeetrise küla ühest otsast teise jalutada. Üks valikuprintsiip oli olnud ka maantee ilu, see tee läheb nimelt läbi mitme linna, mis olid atlases kolmetärnikohad (legend ütles kolme tärni kohta “väärt eraldi reisi”), aga neid jõudsime vaadata ainult möödaminnes. Üks eriti loodetud vaatamisväärsus oli olnud Toruń, sest alguses pidi üks öömajutaja seal olema, aga startides me juba teadsime, et ta on läinud suvekoju Lipnosse, Toruńist natukene ida poole. Ja selge see, et kui ööseks on vaja Toruńist edasi jõuda, siis pole väga suurt lootust, et linnas endas ringi jõuaks jalutada.

Õnneks oli üks vaatamisväärsus rahvuspark, seda sai vähemalt maanteeltki imetleda; ja selle kõige kõrvalt vaatasime jälle loomi – seekord olid hobused, mära varsaga ja täkk, kes neid vahepeal tülitamas käis ja keda mära kogu aeg minema ajas. “Jälle” tähendab seda, et juba mineku peal olime saanud vaadata kord paabulinde, kord hanesid (kui mu mälu mind ei peta ja hanekesed samuti tagasiteel ei olnud).

Külast külla jupitamise peal tõestas end rännakutarkus, et pole mõtet ennast piinata: kui olime tülpinult ja higiselt (jaa, siis oli palav!) järjekordsest külast välja jalutanud, otsustasime, et vat ei hääleta nüüd tülpinult-higiselt-peavaluga, läheme hoopis teist hommikueinet sööma ja võtame restorani pesemisvõimalustest viimast. Ja tasuski ära: kui olime ära mõnulenud, saime edasi kohe esimese autoga, kes mööda sõitis.

Kuskil Września kandis saime esimese pikema otsa, mille jaoks tuli teha otsus: meil oli olnud plaanis Gniezno pealt Toruńi teele ära keerata (ja eriti hea, kui saaks Gnieznos ringi vaadata, ikkagi vana pealinn), aga kena tütarlaps, kes meid peale noppis, oli minemas Bydgoszczisse välja ja arvas, et sealt oleks meil ju ometi Toruńisse lühem maa. Ja meie, jupitamisest tüdinud, jäime nõussse, eriti kuna päev kiskus õhtusse ka ning vahelduseks oli päris mugav inglise keeles suhelda.

Bydgoszczi jõudsime hämaras ja täiendavaks närvikõdiks selgus, et ega tütarlaps hääletamisest suuremat ei tea ja sõidutas meid oma autosõitja teadmiste järgi (“ma panen teid sellele tänavale, mida mööda kõige rohkem Toruńi sõidetakse”) kuhugi bensiinijaama, mis oli kõigi looduse märkide järgi veel linnas mis linnas – paneelmajad püsti, liinibussid – mis liinibussid, isegi trammid! – sõidavad ja valgusfoorid vilguvad.

Egas midagi, panime sildi püsti ja üritasime hääletada, mina oma süvenevat ja ebatavalist pessimismihoogu halvasti varjates – kottpimedas “kuskil Poolas” või Valmiera-Riia maanteel olid mul pealesaamise peale palju suuremad lootused olnud kui nüüd õhtupoolikul äärelinnas, vahest oli üks tegur ka see, et “kuskil Poolas” saab iga kell maisipõllu vahele magama keerata, aga katsu sa bensiinijaama kõrval asfaldil sedasama teha.

Kui päris pimedaks läks, ei olnud enam mõtet kiirustada, valge oli nagunii möödas, samahästi võis keha kinnitada ja mõelda, mida selga panna, et pimedas paremini välja paistaks. Sõime siis suurepärast Poola bensukatoitu ja uurisime töötajatelt, kas sellisest imekohast üldse on mõtet proovidagi hääletada (trammid-bussid ju käisid veel, ehk oleks kuidagi linna veerde pääsenud). Nood väitsid, et on ikka küll, nad olla oma silmaga näinud, kuidas sealt peale saadakse. Läksime siis täis kõhuga tagasi kõnniteeserva, heledad riided üll ja üritasime edasi, toppides oma Toruńi-silti igale bensukast väljasõitjale näkku – küll oleks teistelegi toppinud, aga tänavalsõitjate nägudele ei pääse ju ligi.

Ühel hetkel jäi jupp maad enne meid, ühe sissesõidu peal üks auto seisma, nagu oleks plaan kohvi jooma minna, aga kui juht välja tuli, hakkas ta hoopis meie poole kõndima, kuigi me polnud jõudnud veel hääletadagi. Vaatasin ebalevalt: need ise seisma jäävad autod on natuke kahtlased. Lähemale jõudes paistab, et juht on kangesti õnneliku näoga ja seletab midagi; kui ta veel lähemale jõudis, selgus, et jutt on “noh, kas te mind ära ei tunnegi?”.

Nii-nii: ilmub taas tegelane eelmise uskumatu kokkusattumuse loost – sedapuhku küll mitte mees tolle põllumajandusmasinaga – hoopis toosama GPSi-sõber Emanuel, kelle pärast me Włocławekissse olime sattunud, tänu millele meil see esimene uskumatu kokkusattumus üldse juhtus.

Oi, ta oli rõõmus. Oi, ta oli rõõmus, nägi selles kõiges kõrgema ettehoolde tööd ja oli hirmus rahul, et ta saab meid Bydgoszczist välja aidata. Meie olime muidugi kah jube rõõmsad, et sellest hirmsast kohast minema saame, aga eelkõige tükkis kangesti naer peale – kas meil kõik käibki mööda narratiiviloogikat? ja arutasime, et kui selline stsenaarium kirjutada, siis publik põlgaks ära: “absoluutselt ebaveenev, selliseid asju ei juhtu, stsenarist oleks võinud ikka mõelda, kuidas päris elus asjad käivad”; läheks läbi ainult maagilise realismi vms tinglikus võtmes.

Sõidu peal läksime stsenaariumi arvustamise vahelt veel rõõmsamaks, sest tuli välja, et oligi, nagu paistis: linna jätkus veel kilomeetrite viisi. On eriline nauding sõita mööda järjekordsest ristmikust – ja järjekordsest kvartalist – ja järjekordsest kaubanduskeskusest – ja mõelda, et nüüd olen ma siit möödas, näe, järgmised sada sammu, mida ma ei pea raske seljakotiga tegema.

Bydgoszczit tundis ta õnneks ka hästi ja oskas meid tõesti parajasse kohta ära viia, jättes meid sinna maha naeru mügistama.

Pärast seda imelugu valitses puhas optimism; oli tunne, et saab siit nüüd edasi või mitte, maailm on igal juhul tore koht elada; ja üleüldse, kui me juba Bydgoszczi keskelt ära saime, siis siit saame ammugi. Ja nii oligi: läks vahest kümme-viisteist minutit, kui üks kena vaikse haritud häälega daam – ja pärast Bydgoszczi tütarlast juba teine hea inglise keelega inimene (see ei ole Poolas tegelikult tavaline, suurrahva asi) – oli valmis meid Toruńi ära tõstma. Õigupoolest lausa Lipno maanteele ära tõstma, mis on muidugi veel parem, kuigi plaan meid öösel kuhugi maanteele viia talle ei meeldinud: ta oleks kangesti tahtnud, et me jääks mõnda Toruńi hostelisse. Meie ei tahtnud üles tunnistada, et oleme rahast lagedad, seletasime, kuidas Lipno inimene kangesti ootab ja muretseb (mis oli vale, ei muretsenud ta midagi: ta oli meie saabumise ebakindlusega juba kursis), ei, me peame ikka Lipnosse minema, ja nii õnnestus teda veenda meid ilusast Toruńist läbi viima.

Siin käis täpselt samamoodi: optimism jne, kümme-viisteist minutit ootamist ja auto jääb seisma. Seekord ei olnud peen daam, hoopis suur karvane maikaga, tätoveeritud käsivartega, higine ja sassis autoga mees. “Kuhu teil vaja on?” “Lipnosse.” “Kurwa, ma lähen hoopis Varssavi!” No mis probleem see nüüd meile peaks olema, Lipno on ju Varssavi tee peal. Peale me läksime; mees asus ühist keelt otsima, küsis saksa ja prantsuse järele, mis pmst sobisid mõlemad, ja mis eriti tore, selgus, et eelistab prantsuse keelt – ta oli palgasõdur ja kui ma ta poola aktsendiga jutust õigesti aru sain, siis vist kunagi Võõrleegionis olnud. Ta oli kangesti õnnelik, et üle hulga aja kellegagi prantsuse keelt rääkida sai – sinna kirjavahemärgi korras kurwa‘sid vahele puistates.

Kui hakkasime kohale jõudma, selgus, et pahameel selle üle, et me Varssavi asemel Lipnosse tahame minna, tuli vist sellepärast, et tal oli kindel nõu meid nii treppi ära viia kui võimalik – tähendab, tal tuli kiirtee pealt ära keerata, kuigi me vastu ajasime, et pole vaja. Mkmm – tahtis, et me nõutaks täpsed juhised, kuhu meid viia. Öömajutaja ei hakanud asja keeruliseks ajama, käskis bussijaama bensukasse tulla ja sinna see heasüdamlik palgasõdur meid viiski.

Ja siis ilmus meid üles korjama lahke võõrustaja, kellel, selgus, oli kogu auto tagaiste lapsetoole täis – tal olid esimese lapse järel kaksikud tulnud; nii mahutati EV pingivahesse põrandale, sest juhi kõrval lobisemine oli muidugi minu töö.

(järgneb)

Advertisements

2 kommentaari to “Poola on väike: III osa ehk räägime keeli; uued uskumatud kokkusattumused; EV reisib ootamatus kohas”

  1. lendav said

    Ma ei tea, kas see ergutab kirjutama, aga ütlemata mõnus lugemine on – ootan järge!

  2. Teresa said

    Ma lugesin ja mügistasin naerda.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: