Poola on väike: IV osa: lõbustame lapsi, vestleme intelligentselt, kogeme kontraste ja paralleele

detsember 16, 2013

Eriti koges kontraste EV, kui reisitingimuste peale mõelda; küll te näete.

Esimesed lapsed, keda me lõbustasime, olid kohe öömajas – nagu ma ütlesin, ühe natuke suurema järel kaksikud – ja me pakkusime neile huvi, lõbu ja atraktsiooni kohe sellest peale, kui me ennast voodist üles ajasime ja dušisappa võtsime –

– ah, mis puutub dušši, siis see oli omaette tehnikaime, ma uurisin kõik nupud-kangid-käepidemed enne hoolega läbi, kui julgesin midagi näppida, ja lõpuks õnnestus vesi enam-vähem õigest suunast kätte saada. Ühelegi sildile ei olnud kirjutatud, ega seda ei olnud projekteerinud keegi Johnson, nii et ma ei tea. Fakt, et vesi õnnestus lõpus tulema panna õigest suunast, enam-vähem õige temperatuuriga ja ilma orelihelideta, räägib selle kasuks, et vist ei olnud ikka Johnson.

Aga laste lõbustamiseks, jah, polnud suurt muud vaja, kui et me käisime oma kahe jala peal ringi, sõime muna, rääkisime juttu (mis ei pidanud isegi arusaadavas keeles olema) ja olime nõus soovijaid vahepeal sülle võtma. Kaksikuid ajasime segi muidugi ka, aga seda nad vaevalt ise tähele panid, seda võiks rohkem meie lõbustamiseks nimetada.

Reisitingimused, kui me ükskord startisime, olid ikka lapsetoolidega seotud. Võõrustaja ja EV arutasid, kuhu ta seekord mahutada ja otsustasid, et äkki pagasnikus on mugavam kui titetoolide ees põrandal. EV võib ise kommenteerida, kas oli.

*

Nüüd edasi on mul üksikasjad meelest ära läinud. On meeles, et eelmise päeva leitsaku asemel kiskus nüüd viluks ja hakkas lõpuks vihma tibama; kõik riided tulid selga, savi sellest nähtavusest, olgu pealegi tumepruun mantel värviliste hääletamisriiete peal, peaasi, et soe. Eriti alguses oli ka hirmus jupitamine külast külla ja iga jupi vahel omaajagu ootamist; võib-olla oli vihm raskendav asjaolu, muist juhte vaatab: vihm, järelikult on nad märjad; järelikult teevad mu auto märjaks. Õnneks on sellistel puhkudel peale saades ootamisvaeva ja pealesaamisrõõmu vahel pöördvõrdeline suhe: mida hirmsam, pikam ja külmetavam (kõrbevam/vihmasem/tuulisem…) ootamine, seda suurem heameel on lõpuks minema saada.

Sellel päeval hakkas minu jaoks ka alaline närvikõdi: iga kord, kui käisime kuskil bensukas kuumi jooke joomas, et sooja naha vahele saada ja piisavalt kliendi nägu olla, et peldikus käia, oli mul oma kakao eest maksma minnes põnev, kas kaardi peal ikka on veel raha – ma ei olnud sularaha välja võtnud, sest mine tea, mis valuutat mis päeval vaja läheb, aga niisama vaadata, kas arvel raha on, välismaa automaadid ei lase. Niisiis sai iga kord müüjale kaarti andes kivinäo tegemist harjutada – ärge arvake, et ma selle eest maksta ei jõua, ma olen suurilmainimene, mind ei heiduta ühegi kuuma joogi hind! EV, kellel olid oma finantsidest natuke paremad teadmised, oleks saanud mu muidugi koha peal hädast välja aidata, aga mõelda ikkagi, milline piinlik olukord see oleks. Pärast kodus selgus, et olin valesti arvutanud, nii et tagasi jõudes ei vilistanudki arve peal veel tuul, kõik närvikõdi ja hüpoteetiline piinlikkus puha ilmaasjata, oleks võinud kas või iga tunni aja tagant ülbe näoga kakaod juua.

Paar otsa on paremini meelde jäänud kui teised. Üks juht oli ilus hallide juustega vanemas keskeas mees, kes, nagu selgus, oli organist ja tundis huvi, mis ajaloolist tantsu me siis õppisimegi. Hispaania barokki, ahaa, aga mismoodi tants see siis on? Ma lasin käiku kevadel õpitud sõna “dumny” ‘uhke’ ja kursusel kõrva taha pandud “ilma ülbuseta” (oli vist “bez aroganci”, aga oskajamad võivad parandada) ja moodustasin lause: “uhke, aga ilma ülbuseta”. Ahaa. Organistina hakkas ta järgmiseks mõtlema, et teab küll Itaalia, Prantsuse, Saksa, isegi Inglise barokkheliloojaid, aga Hispaania omi ei tule ühtegi meelde. Me siis käisime mõne nime välja, lampi ei löönud põlema ükski, aga ma olin – ja ma usun, et ka lahke sõidutaja oli – rahul, et oleme suutnud keelebarjäärist hoolimata intelligentset vestlust arendada. Aga eks see kipub nii olemagi, et spetsiifilise jutu ajamiseks on võõrast keelt palju vähem vaja osata, kui igapäevaste asjade ajamiseks: ma mäletan juba ülikooliajast, et lingvistikajuttu kannatas saksa keeles täiesti lugeda, kuigi vestlusoskus oleks vist juba poes süüa ostes hätta jäänud.

(Praegu, kus ma tagasi reisi ja poola keele rääkimise peale mõtlesin ja selle vahele “Tšapajevit ja Pustotad” lugesin, tekkis ühtäkki hirmus tahtmine teada, kas ma suudan poola keeles esitada diibi küsimuse: “Kas sa arvad, et sa oled?” – millele järgnes rõõmus avastus, et suudan vist küll. Mis tähendab, et ka diibi panemiseks ei ole suurt keeleoskust vaja.)

Siis on mul meeles, et üks päris tore mees veenis meid ümber: et kuigi me oleme oma järgmise sihtkoha Białystokiga juba peaaegu ühel laiuskraadil (kuskil Mazowieckie põhjaosas, vt jälle kaarti) või õige natuke veel liiga lõunas, oleks meil ometi kasulik veel rohkem lõunasse põigata, Varssavi-Białystoki maanteele. Mu enda mõte oleks muidu olnud minna enam-vähem tuldud teed ja põigata hoopis põhja poole Ostrołękast läbi, et veidi suuremaid kohti, näiteks Ostrówi vältida, rääkimata teistest, mis Varssavist tuleva tee peal ette võivad jääda; aga autojuht kinnitas, et suure maantee peal on palju rohkem sõitjaid ja ta võib meid ise Wyszkówist läbi õige maantee peale viia. No ja kuidas sa siis ära ütled, eriti kui üle tüki aja sai jälle pikema otsa ja nagu öeldud, oli temaga ka päris tore suhelda. Poola keeles, oi-oi, jah poola keeles! Mõtlen praegu Vello Vikekaare tõdemuse peale, et kohaliku keele oskuse eest saab välismaalane kiita seni, kuni ta veel eriti hästi ei oska; kui oskab juba nii hästi, et peaaegu kohaliku inimese mulje jätta, hakatakse tema vigu parandama. Tänu sellele loogikale teenisin komplimente minagi – “te oskate ju väga hästi rääkida!” Ja selle loogika kõrval istub üks teine loogika minu kui kõneleja sees: kui ma keelt praktiliselt ei oska ja eriti, kui ma teda üldse õppinud ei ole, on eriti edev ja äge selles keeles konverseerida; kui ma olen juba tükk aega õppinud ja oskan suhteliselt hästi, märkan ainult seda, et ei suuda ikka veel kohaliku pähe läbi minna ega teha keelenalju või püüda vestlusest mänglemisvõimalusi samas tempos, mis eesti keeles, lühidalt, tunnen, nagu peaks karkudega tantsima. Nii et jah, poola keeles oli mul eriti lõbus ja muretu suhelda.

Maanteel oli tõesti väga palju liiklust, lausa hirmuäratavalt palju ja hirmuäratavalt kiiret; vehkisime oma sildiga ühest puhkeplatsist allavoolu, lootes peamiselt nende peale, kes kohviku juurest välja keeravad, sest kesse meid selle maanteekiiruse pealt üldse näha jõuab. Aga tuli välja, et polegi vaja näha, vähemalt mitte nii detailselt, et mis silt meil on: üks pidas mitmesajameetrise pidurdusteekonnaga kinni, tagurdas vastutulelikult tagasi ja selgus, et ta polnud sildist midagi näha jõudnud, noomis, miks nii väike silt, aga oli õnnekombel ikkagi just nimelt Białystokki minemas, taevake, ja polnud veel hämardumagi hakanud!

See oli – eriti EV – sõidutingimuste kontrasti teine pool: ma ei tea automarkidest midagi, aga tundus, et see on üks Kallis Auto; nii et kui EV sai päevateekonda alustada pagasnikus, siis viimane ots oli pehmeil kreemikail nahkistmeil.

Mees oli ka ise sellist vurhvi – hoolikalt raseeritud, silmatorkamatult maniküüritud, aimamatu habemeajamisveega – ja vastava sõidumaneeriga: sõitis teistest ükskõikselt mööda seal, kus heaks arvas, nähtavasti põhimõttel, et master jedit; korra, kui ta oli vastassuunas rongi juhtiva veoauto veidi pidurdama sundinud, selle nina eest oma sõiduvööndisse lipsanud ja veoautojuht keskmist sõrme näitas, siis tema, kui EV sõnastust kasutada, “viipas isandlikult”. Mina olin ikka vestluskaaslase rollis – päris-päris lõpuks tuli isegi välja, et mees oskab inglise keelt – , EV-l langes aga pilk korra tema kõrval tagaistmel vedelevatele paberitele ja need olnud mingi ministeeriumi logoga. Nii et ka sedapidi kontrast kas või eelmise päeva viimase otsaga – ühel õhtul räämas palgasõdur sassis logiseva autoga, teisel õhtul mõne ministeeriumi asjapulk või pagan teab, järsku minister ise, ega neid Poola poliitikuid nägupidi ju ei tunne.

Oli ta siis, kes ta oli, jagas ta palgasõduriga seda omadust, et ka tema tahtis meid kindlasti võimalikult parajasse kohta ära viia; maandusime uue võõrustaja soovitatud poe ees, ootasime ja rõõmustasime kallavat vihma vaadates, et meil pole täna vaja enam kuhugi hääletada.

(järgneb)

Advertisements

4 kommentaari to “Poola on väike: IV osa: lõbustame lapsi, vestleme intelligentselt, kogeme kontraste ja paralleele”

  1. […] Eelmine osa lõppes mäletatavasti seal, kus me saime ministeeriumihärraga hämmastavalt vara Białystokki. […]

  2. ogalik said

    Wyszkówisse viinud autojuht jäi ka selle toreda asja pärast meelde, et ta tegi meile turistitiiru Pułtuski linnas, näidates Euroopa kõige pikemat turuplatsi (oli vist üle 400 m) koos maakonnamuuseumiga ja keskaegse raekojatorniga, samuti põikas korraks pargist lossiväravate juurest läbi. Kui ma suudaks meenutada, mida ta kõneles – ja ega kõigest saanud aru ka. Aga see tiir oli ekstra vaatamisväärsuste tutvustamiseks, see ei jäänud tal sugugi linnast läbisõidul tee peale.

  3. nodsu said

    jah, kui sa sellest turuplatsist rääkisid, siis tuli ka mul meelde, et ta tegi ekstra meie meeleheaks tiiru.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: