Vahepala murekirjade rubriigist: kuidas suhelda võõraste inimestega; kuidas normaalset koormust välja kannatada

detsember 20, 2013

Ma lõin eile üht võõrast meest ja mõtlen, kas ma oleks saanud selle asemel midagi konstruktiivsemat ette võtta.

Selleks ajaks olin ma mitu korda tema käsi enda küljest konkreetse liigutusega ära harutanud ja öelnud “Jäta” või midagi sarnast, täpselt ei mäleta (vbla tegin üldse artikuleerimata vihaseid häälitsusi), üritades ühtlasi teha nägu, et teda ei ole olemas, lootuses, et ta saab niiviisi ise aru.

Litaka panin kirja siis, kui ma olin otsustanud, et seal ma enam istuda ei saa, lähen parem ära, alustuseks läen välja pöldiku – mispeale ta küsis üllatunult “Kas sa lähed ära?” ja lükkas möödaminnes käe seeliku alla, sest ma ei saanud sealt neetud diivaninurgast kuidagi välja nii, et temast mööda ei oleks läinud.

Ei saa isegi öelda, et ma tunneks suurt kahetsust, sest selleks ajaks olin ma juba liiga vihane; aga ometi oleks hea, kui õnnestuks välja mõelda strateegia, mis aitaks hoida, et ma üldse ei peaks nii kõvasti vihastama ega avalikus kohas nõmeda rusikakangelasena käituma. Pealegi see rusikakangelase stiil ei töötanud, sest kui ma väljast pöldikust tagasi tulin ja kohe päris-päris minema ei saanud, jätkas ta oma kleepumist täiesti häirimatult – ja küsis selle peale, kui ma teda uuesti enda küljest lahti harutasin, üllatusega “Kas sa oled nunn või?” Sest ilmselgelt on see ainus põhjus, miks keegi nii vastupandamatut meest enda küljest lahti harutab – või noh, abielusõrmus loeks ka, aga selle puudumise oli ta oma kleepumise käigus juba tuvastanud (apropoo, mina olin tema lahtiharutamise käigus jõudnud jälle tuvastada, et ta ise on rõngastatud).

Et kas leidub midagi lihtsat ja konkreetset, mida sellisele tegelasele öelda? mul on küll kahtlusi, kas ta verbaalsest infost oli suuteline läbi hammustama, mis tähendab, et töötaks pigem dresseerimis- kui vestlusvõtted. Aga sel juhul, kas on lihtsaid ja konkreetseid dresseerimisvõtteid, mis erineksid märgatavalt kaklusest?

Või ei ole ja kõik taandub valikule, kas olla kuri kakleja või ohverdada ennast iga suvalise jobu mehelikkuse altaril nagu järjekordne Bess McNeil?

Õnneks ei tule mul selliseid asju tihti ette – kui ma sellest üllatavalt sageli kirjutan, siis mitte sellepärast, et ma ahistajate all kogu aeg kannataks, vaid sellepärast, et nad käivad mulle eriliselt palju närvidele. Ja see kutsub maa peale tagasi, kui mul tekib järjekordse postteismelise või varase keskea kriisi sees kiusatus vinguda, miks mul üldse ilusa tüdrukuna elamise kogemust ei ole, miks mina ei saa rääkida seda juttu, mida ilusad tüdrukud eeldatavasti räägivad – kuidas mehed kogu aeg külge löövad ja mida selle probleemiga küll pihta hakata -, miks minu ajaloos on suhteprobleem number üks olnud hoopis see, et selle hooaja eluarmastus ei taha mind – ah, ma pole ikka päris naine, sest päris naisi ajavad ju kõik mehed lakkamatult taga, eks ole? Hah, piisab ainult mõne sellise isendi väljailmumisest, kui tuleb kohe meelde, et “mehed, keda ma üldse ei taha, löövad külge” on võib-olla mugav oma sooliseks identiteediks ette lüüa, aga parajasti selles olukorras olla pole üldse tore.

Rääkimata sellest, et kui ma olen ise tahtja rollis olnud, siis on mul nii keskmiselt ühel korral sajast ju ka õnneks läinud ja vat see on küll päriselt tore – samas kui pageja rollis on parim, mida võimalik saada, see, et “sain tüütusest lahti”. Nii et mine tea, äkki olen ma oma probleemid hoopis kavalasti valinud.

Iseasi, et kui ma olen nende kleepujatega nii harva hädas tõesti just sellepärast, et mul õnnestub oma “ei taha” peaaegu kõigile väga hästi ja arusaadavalt edastada, siis loogiline ju, et need, kes sellest blokist läbi tungivad, on eriti juhmid. Hea signaaliedastuse varjukülg: ma selekteerin endale ebameeldivalt külge lööma kõige nürimad ja kommunikatsioonivõimetumad tegelased. Mnjah.

*

Mu organism on kuidagi veidralt käituma hakanud; ma olin juba valmis kahtlustama mida iganes, olgu külmailma- ja mandariiniviiruseid või erakordselt varast klimakteeriumi, aga enne, kui ma endale interneti abiga kõik tõved diagnoosida jõudsin (sest tänu tehnika arengule pole kõigi surmahaiguste saamiseks enam arstiteaduste entsüklopeediat vaja), tuli ette, et need sümptomid ilmusid just veidi pärast seda, kui ma oma tõlke käsikirja üle andsin. Tähendab, ajal, mil mul ei olnudki enam topeltkoormust, ainult normaalne töömaht. Ja oleks veel, et lihtsalt veidi pärast seda – ka muist sümptomeid on käsikirja lõpetamise stressiga kuidagi hästi vastupidised. Toona võttis trenn tossu päris välja, hea, kui lõpuni jaksas teha, nii et silme eest päris hall ei olnud; praegu tunnen ma ennast kõige normaalsemalt trenni ajal – või sinna kulgedes (daamilikul kõnnakul, mis sarnaneb kahtlasel kombel kapakuga) – või pärast vähemalt kahetunnist trenni. Toona oli tunne, et kogu aeg tahaks hästi toitvaid asju süüa, ja avastasin poest koju tulles, et olen kokku ostnud šokolaadi, pekki ja sefiiri vms maitsekaid kombinatsioone; nüüd on raske end üldse sööma veenda, eriti neidsamuseid toitvaid asju, parem elaks ainult mandariinidest ja kohvist, heal juhul näksiks natuke näkileiba kõrvale – ja niipea, kui ma midagi söön, ilma et enne seda oleks kõva füüsilist koormust olnud, hakkab pööraselt palav. Näeb välja nagu puhas energia ülejääk.

Ja siis tuli meelde, et ep kirjeldas midagi sarnast oma eelmise sessi järelt. Eks ma näitan end kunagi arstile ka, aga ma arvan, et esialgse hüpoteesina on see päris fastsineeriv.

Advertisements

13 kommentaari to “Vahepala murekirjade rubriigist: kuidas suhelda võõraste inimestega; kuidas normaalset koormust välja kannatada”

  1. No sõltub, kui purjus see tegelane on.
    Kui väga, siis mu meelest aitab ainult nö füüsiline märkus.

    Kui mitte väga, siis aitab klassikaline rääkimine. Näiteks tema naisest (kas see blond seal on sinu naine? väga kena inimene tundub. Kaua te juba tuttavad olete, millal te tuttavaks saite?) või lapsest või viimati ilmunud raamatust vms, mis klassikalise mehe jaoks on igav ja täiesti asjakohatu. Kaob kui tuul.

    Aitab vahel ka kui vaadata väga tõsiselt silma:
    nii. nüüd me peame abielluma. Sest sa üritasid mind suudelda. Millised pulmad sulle meeldiksid.
    Üldjuhul peab mees sind seejärel napakaks ja üritab mõne normaalsema leida:)

  2. ep said

    mnjah, mul on olnud see au troppide tõrjumist juba teismeeast peale harjutada… minu kogemuste põhjal aitab selliste puhul ainult väga konkreetne käitumine. ja kohe, juba esimese (või äärmisel juhul teise) ebasoovitava liigutuse peale. paneb käe sinna, kuhu sina ei taha, siis võtad selle käe kohe ära. kui teist-kolmandat korda veel üritab, lähed minema. ja ütled, mida sa sellisest käitumisest arvad, selgelt ja konkreetselt, soovitavalt nii, et ka teised läheduses viibijad kuuleksid. või kui ära minna pole mingil põhjusel võimalik, paigutad mõne tuttava mittekleepuva isase tema ja enda vahele. ja ka siis on kasuks konkreetne selgitus, eelistatult lühikeste lausetega (näiteks “kuule, tule siia meie vahele, see tropp ei oska üldse oma käsi endale hoida”), mitte pikk arutlus eetika ja moraaliküsimuste üle vms. eks see on jah umbes nagu karjalooma (näiteks koera) dresseerimine ignoreerimisega — kui ta viisakalt käituda ei oska, siis temaga lihtsalt ei suhelda.

  3. nodsu said

    Indigoaalane: miimika ja keele pehmuse põhjal otsustades oli ta ikka üsna purjus.

    Ep – ma võtsingi kohe esimese asjana tema käe ära. See oli enam-vähem esimene asi, mida ma temaga üldse tegin – sest esimene asi, millest tema minuga suhtlemist alustas, oli käsi külge. tükk aega käis nagu jonnipunniga – temal käsi külge, mina sikutan selle sealt küljest ära nagu plaastri.

    Äraminekukatse peale juhtus see, mida ma kirjeldasin – ja ma ei tea, kas artikuleeritud väljendumine “mulle ei meeldi, kui sa kätt seeliku alla ajad” oleks paremini pärale jõudnud kui see vops. Eks ma varsti läksin päris ära ka – mis muidugi ongi üks võimalik lahendus, mis ei ole kaklemine ega ahistamisele alistumine. Aga natuke mage on ka see, kui ma peaks muidu meeldivast seltskonnast sellise asja pärast lahkuma, justkui mina oleks midagi valesti teinud. Õnneks oli mul ka positiivsemaid motiive, et jalgu alla võtta – ei pidanud minema ainult millegi eest, vaid oli ka minna millegi suunas.

    Ma üritan meenutada, mida ma hääleliselt väljendasin, aga ei tule täpselt meelde. Võimalik, et lootsin lihtsalt kurja turtsumise ja põrnitsemise peale ja et ta oli selle märkamiseks liiga pehmes olekus. ilmselt tasub kunagi samasse seisu sattudes teadlikult kõvahäälsete lihtlausete peale välja minna. “Paha poiss, ata-ata!”

  4. nodsu said

    ahahaaa, vaatasin Murca video ära… peaks proovima, kuigi pagan teab, kas nii uduse silmavaatega tüübi puhul seegi töötab. selles mõttes, et töötaks, kui ta tähele paneks, aga ta ei pruugi ju tähele panna, eriti kui ta ei vaata näiteks mulle üldse näkku, vaid reproduktiivsemaid kehaosi.

  5. nodsu said

    a põhiline, mis ma praegu tunnen, on see, et kunagi vanasti, kui ma sisustasin oma aega peamiselt raamatute lugemise, sahtli täiskirjutamise, koorilaulu ja joonistamisega, siis ma mõtlesin kerge kahetsusega, et näh, kuskil on mingi erakordselt huvitav-ahvatlev-ihaldusväärne Päris Elu, millest mina oma lugemise-kirjutamise-joonistamise jms korraliku tüdruku elu vahelt ilma jään – ja nüüd, vanemast peast, kus mul tuleb rohkem ette asju, mis võib-olla ongi see Päris Elu, siis tundub, et suur osa sellest Päris Elust on ilge jama ega suuda raamatute lugemisega eriti konkureerida.

  6. Morgie said

    Politsei kutsumise ähvardus (ahistamine on kuritegu) võiks mõjuda, ainult et see ei erine otsesest kaklemisest kuigivõrd. Teiseks, kui reaalseks kutsumiseks läheb, siis võib politsei kõrvad lonti lasta ja teatada, et see on teie omavaheline asi, klaarige ise.
    Ega muud ei aita, et kui jutust aru ei saada, kurjast jutust ka aru ei saada, siis tulebki lahmakas kirja panna ja ise võimalikult kaugele hoiduda.

  7. nodsu said

    Huvitav, kas siin räägib nüüd minu tsiviliseerimata külg, aga konkreetse juhu peale mõeldes tundub küll, et kui juba valida, kas lüüa või politsei kutsuda, siis on löömine kõigile parem – talle, mulle, politseile ja ülejäänud seltskonnale.

  8. Morgie said

    Eee… tegelt ei ole. Tähendab… oleneb ülejäänud seltskonnast muidugi. Kui “omaks” nad seda meest peavad, vms. Kui väga nad tunneksid ennastki politsei poolt kahtlustatavate nimekirja sattuvana sel puhul.
    Aga üldiselt ja tausta teadmata peaks politsei teoreetiliselt suutma ahistaja ära viia või korrale kutsuda nii, et hundid söönud ja lambad terved. Punkt on rohkem selles, et politsei kutsumisega ÄHVARDAMINE peaks olema see relv, millest kangemat loodetavasti ei ole vaja ja mis töötab ka iseenesest, lööb, nagu öeldakse, mõistuse persest pähe, samas paraku ühtki ähvardust ei maksa esitada juhul, kui ähvardaja seda tõsiselt ei mõtle.
    Siis võib abi olla ka sellest, kui ahistajale lihtsalt ära mainida, et see, mida ta teeb, on kriminaalkuritegu. Ilma ähvarduseta, lihtsalt nentida tõika.
    Selline ahistamine on reaalselt lihtsalt nii vastik käitumine, et seda ei pea taluma teiste närvide säästmisekski.

  9. Morgie said

    Pealegi, mõtle sellele, et väike ülereageerimine võib ahistajat niipalju hirmutada, et mõni järgmine ja ülejärgmine ohver pääsevad sellevõrra kergemalt. Egas siis niisugune käperdaja ei piirdu ühega, nii tühmilt järjekindel käitumine näitab ikka pikaajalist praktikat.

  10. nodsu said

    ma arvan, et see, mida ma tegin, oligi juba väike ülereageerimine, nii et võib-olla polegi mul mõtet selle pärast põdeda. kuidagi imelik tundub politseid kutsuda olukorras, mis on lihtsalt tüütu, mitte ohtlik, ja mille ma saaks vajaduse korral oma jõuga lahendada. ta ei olnud minust kindlasti tugevam ja päris kakluses oleks mina ilmselt peale jäänud. selles mõttes oleks see veenev ähvardus, mida ma ise usuksin, olnud “kui järele ei jäta, saad kere peale.”

    kui ma nüüd järele mõtlen, siis tundubki, et ta ei ole mitte tüüp, kes purjus peaga kaklema hakkab, vaid tüüp, kes purjus peaga peksa saab. noh, et teeb eksimatult midagi, mis rusikakangelastele (nagu mina) närvidele käib.

    olukorra tüütuse kohta – ma ei näe tegelikult, et see oleks olnud hullem, kui mõni teine kord, kus hakatakse libedat juttu ajama – ainult et kuna nõme rõve libe jutt on verbaalne, siis lähen ma ka ise verbaalsele rajale ja ütlen midagi kurja või blokeerivat vastu, mitte ei viruta.

    ja mis võimaliku politseikutsumise kasvatuslikku mõjusse puutub – mine tea, kas tal sellest õhtust üldse mingit mälestust jäi. ta oli ikka päris pehme.

  11. […] oli oma veidrate tervisenähtude tõttu hiljuti lühikese vahega kaks naljakat […]

  12. […] I vot tak tšetõrnadtsat raz narjad – kui olen seal, ajab kätt põlve peale ja riidlemisest ega eemalelükkamisest ei lase end häirida; kui otsustan ära minna ja pean temast mööduma, lükkab käe seeliku alla. Annan talle vopsu ja lähen vetsu; tulen vetsust välja ja asutan koju, ujub uuesti külje alla, kleepub edasi ja esitab rumalaid küsimusi. Olen nõutu, põgenen. Kirjutasin sellest tookord pikemalt. […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: