Kalendrimuusikat

detsember 26, 2013

Sain mullu muusikavaliku eest kiita ja vihje, et võiksin teinekordki midagi sellist kokku panna. Teie teenistuses.

Mõtlesin, et kompileerin seekord midagi rahvapärasest jõulupärimusest midagi, nii et kõigepealt Süüria traditsioonist: “Baytun Maghara” (laulja on õde Marie Keyrouz).

Kodusema, st euroopalikuma kõlapildiga Itaalia keskaegne folk: “Cristo è nato” Laudario de Cortonast (kahjuks ei tea, kes esitab). Pistan selle siia juba selle mälestuseks, et need Itaalia rahvapärased vagalaulud ajasid mul kunagi vanasti juhtme kokku: keegi mängis Zeffirelli “Fratello Sole, sorella Luna” heliribast üht lugu – vist oli “Sia laudato San Francesco” ja mina kõverdasin huult, et häh, mis sanreemo estraadi Zefirelli oma filmi on pannud. Pärast avastasin, et ehtne keskaja muusika: itaallased on lihtsalt juba sajandite viisi sanreemot teinud.

Veel lähemalt, nimelt Soome allikast ja Rootsi esitajad: Joculatores Upsalienses laulab “Piae Cantionese” laule. See on nii vanamuusika kui ka vana muusika, sest jokulaatorite aktiivne aeg oli vinüüliajastul. Paras retrosaund, ajast, mil vanamuusikat tehti alati korraliku sirgjoonelise neljakandilise trummitümpsuga – või muidu sirgjooneliselt, sobib eriti hästi nostalgiatripiks neile, kes on noorpõlves vanamuusikaga tegelenud – ja on täpselt seda tüüpi muusika, mille pealt ep. ütleb, et vanamuusika on igav, nii et isiklikult talle olgu see hoiatuseks “ära kliki”.

Ja kui juba upsaliensistega asja tuli, siis las tuleb Uppsala cancionerost Mateo Flecha “El Viejo” “Riu riu chiu” (Kalenda Maya versioon, mis on kah selline… vana vanamuusika – kaheksakümnendate oma).

Eelmise jõulu aegu pakkusin Cárcerese ensaladat ja ilma ensaladateta ei saa ka nüüd, kuidas siis muidu, kui need passivad rahvapärasuse teemaga nagu sukk ja saabas. Kuna tänavuseks mitteanonüümseks autoriks tükkis juba eelmise looga Mateo Flecha, siis kõigepealt üks laul tema jõulu-ensaladast (kui keegi tunneb terve ensalada vastu huvi, siis see liigub enamasti “Jubilate” nime all; tänu vikipeediale saab ka teksti lugeda ja CPDL pakub partituuri, kui keegi tahab kaasa laulda). Orphenica Lyra nimeline bänd esitab, hästi kena versioon on.

Sama Orphenica Lyra esituses jõulujupp “La Bomba” nimelisest ensaladast (ikka Flecha; siin on CPDLi armust tekst ja partituur). Kui ma ei eksi, mängib löökriistu Pedro Estevan ja tema näeb juba ise välja peaaegu nagu jõuluvana.

No ja kuidas ma koostan muusikavalikut, kus Hespérion või Capella Reial de Catalunya üldse ei mängi. Ei saa ju nii. Niisiis veel ühest Flecha ensaladast, seekord “La Negrinast” jupid alates reast “Florida estava la rosa”.

(Kui kedagi huvitab, siis siin on terve “La Negrina” nimeline jõuluensalada, esitus (La Colombina) on kõrgel tasemel, aga minu maitse jaoks sedasorti muusika kohta juba natuke liiga “puhas”; see siin meeldib mulle rohkem, aga kahjuks on siin ainult pool salatit – pikkus on umbes sama, aga nad kasutavad instrumente ja annavad sageli vokaalosa ette sama muusika instrumentaalis ja rohkemate kordustega saab muidugi sama aeg täis, ilma et üle poole rehkenduse valmis jõuaks. Selle versiooni “N’Eulalia vol gonella” on hästi äge. Kui võtta kõigepealt see ja seejärel Hespérioni “Florida”-jupp, tuleb muide peaaegu terve ensalada kokku. “La Negrina” teksti näitab vikipeedia.)

Uppsala cancionero juurde naastes – kui ma otsisin tädile-onule n.ö postkaardiks jõululaulu, siis valisin just “Verbum caro factum est”; olgu ta siin nüüd teises versioonis, nimelt instrumentaalis, vihueladega.

Samast kogumikust “Rey aquien reyes adoran”, samuti instrumentaalversioon (ikka Savall ja Capella Reial).

Ja üks lugu, millest mul on küll tunne, et ma mullu seda juba linkisin; aga kuna selles kohas, kus ma omast arust linkisin, on kirjutatud kõigest “midagi rahulikumat” ja lingi alt tuleb kõigest hapu näoga ja koostöötahtmatu juutuubi pilt, siis ma päris kindel enam ei ole; niisiis uuesti midagi rahulikumat ja et ei läheks nii nagu eelmine kord, märgin ära, et loo nimi on “No la devemos dormir”. Cárcerese lugu, jälle Savalli ansamblitega – Capella Reial ja Hespérion.

Ja kuna mul on Ladina-Ameerika barokita heliriba teha sama raske kui ilma Savallita, siis tuleb siit jõulu-jácara Los que fueren de buen gusto (mängib Harp Consort, samuti bänd, ilma milleta mul näikse olevat raske heliribasid kokku panna; olgu siinkohal nende kiituseks öeldud, et lisaks sellele, et nad mängivad väga hästi, oskavad nad tantsumuusikat niimoodi mängida, et arvestavad ka tantsijatega – mängivad enamasti õiges tempos ja piisavalt pikalt; Jane Gingell kiidab ka seda, et kui Andrew Lawrence-Kingiga koos mingit etendust või kontserti kokku panna, siis ei ole ta tantsijate vastu ülbe); ja veel üks kena rahulik veidi minoorne jõululaul “Canten los jilguerillos” – samast albumist.

Ja lõpetan jälle jõulu-cachua-ga, mille nimi on “Niño il mijor”.

Advertisements

Üks vastus to “Kalendrimuusikat”

  1. […] vanad jõulupopurriid on siin: 2012. a, 2013. a jõuludest; 2014 näikse olevat vahele jäänud, aga 2015. aasta oma õiendasin tänavu jaanuaris […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: