Poola on väike: V osa, kus me jätkame mõne seaduspäraga, rikume mitut teist ja esindame riietumise peent kunsti

detsember 31, 2013

Et ma ei peaks vana aasta lugusid uude aastasse mitte oma peas kaasa vedama, vaid saaks selle blogi kanda jätta, võtan ennast kokku ja kirjutan järjejutu sabaotsa ära.

Eelmine osa lõppes mäletatavasti seal, kus me saime ministeeriumihärraga hämmastavalt vara Białystokki.

*

Olime kohal ja oli ikka veel valge! Võõrustaja juhtis meid läbi paduvihma ilusate äärelinnaaedade vahelt läbi; pakkus meile imehead leiba, mida ta oli ise tegema hakanud, sest poest ei saanud nii head, kui ta oleks tahtnud. Ta meenutas mulle millegi poolest mu nimekaimu, ühe mu eluetapi parimat sõbrannat; ja kõik oligi sama sundimatu, nagu oleks vana sõbra pool külas.

Seaduspära, millega me jätkasime, oli “pakume lastele vaatamisväärsust”, kuigi noorem oli veel nii titt, et suurt midagi ega kedagi ei vaadanud, ja suurem võõrastas kangesti; aga piilus sellegipoolest iga natukese aja tagant, kui arvas, et keegi ei näe. Kui arvas, et näeme, kasutas ta vana head jaanalinnutaktikat, pani käed näo ette ja silmad kinni. Hommikuks oli ta siiski nii julgeks läinud, et juba väikest viisi esines meile.

Teine korduv element oli imenuppude ja -kangidega dušš, nii et ma hakkasin juba mõtlema, kas tegemist on rahvusliku eripäraga. Seda läksin ma veel kõigepealt rumalast peast, riided seljas, katsetama, kuigi oleks juba eelmisest võinud teada, et vesi võib tulla iga nurga alt. “Nüüd te saite üleni märjaks,” ütles projekteerija vaim masinast.

Võõrustaja mees oli valmis meid hommikul vara-vara maantee peale ära viima; hästi ilus hommik oli ja vähemalt mina tundsin selle maantee peal juba kodulõhna, ikkagi Ida-Poola: metsad on seal samasugused kodused suured kuusemetsad nagu Augustówi ja Suwałki kandis ja no need kohad on ju sama hästi kui Baltimaad ja Baltimaad on sama hästi kui kodus (maikuus olime J.-ga Augustówist üheainsa otsaga Tartu saanud, hoolimata kõigest sellest, mida räägitakse, et Augustów olla hääletaja jaoks mülgas). Teiseks oli tunda, et nüüd oleme n.ö suure tee peal väljas: alatasa sõitis mööda suuri masinaid, välismaised numbrimärgid küljes. Senimaani olid kõik otseteed läinud Varssavisse ja igale poole mujale tuli jõnka-jõnka jupitada; nagu EV ütleb, “Poola teedevõrk on just nimelt võrkjas,” ja enamasti saab hääletades korraga ühest võrguniitide sõlmest teiseni, mitte rohkem. Aga Białystokist läheb läbi üks põhja-lõuna suunaline magistraal, kus saab päris kiiresti edasi (kõrvalepõige: 1997. aastal hääletasin just sedakaudu ja päris hea tempoga Ungarisse, et Varssavisse takerdumist vältida; pärast selgus, et olin õndsas teadmatuses valinud vist ainsa suurema tee, mis ei olnud üle ujutatud. Suuremas osas Poolas ja üldse Kesk-Euroopas olevat uputanud, aga mina jõudsin suurvett näha alles Budapestis, kui kaldapealsed hakkasid juba uuesti välja ilmuma), sama hea liiklusega tee nagu nn “Põhja puiestee”.

Koduigatsus oli kangesti suureks läinud, pealegi tahtis EV järgmisel päeval tööl olla, niisiis otsustasime, et vahet pole, et veoautojuhid ei taha või ei tohi kaht inimest peale võtta, meie tõstame käe püsti kõigile: isegi kui üks rekka ei saa kaht inimest võtta, sõidavad nad vahel paarikaupa või lausa rongina ja saavad meid omavahel ära jagada (nagu kaks ingellikku valgevenelast olid maikuus minu ja J.-ga teinud). Ja piisas, kui olime tülikatest hargnemistest mööda ja ühest suurest sillast üle kõndinud, kui ennäe-ennäe, üks veoauto korjaski meid peale. Nüüd andiski tunda, et oleme suure maantee peal: kohe esimese otsaga Suwałkisse! tähendab, Augustówist mööda, mis – maikuine vedamine maikuiseks vedamiseks – on tõesti hääletaja jaoks parasjagu tülika kujuga. Nii hakkasime rikkuma üht üldisemat seaduspära, nimelt seda, et veoautod üle ühe inimese peale ei võta, ja algas meie Suur Veoautopäev.

Napilt enne Suwałkit selgus küll, et ta ei lähe ei linna sisse ega linnast läbi, vaid kuhugi eeslinna ladudesse; see on veoautodega sõitmise varjupool, liikumine on kiire, kindel ja mugav, aga enamasti ei ole neil kuigi palju valida, kui heas kohas nad hääletaja maha panna saavad. Niisiis poetas ta meid enne linna ühe risti peal maha. Tavaliselt oleks linna eel hääletamine õudne ikaldus, kõik lähevad nagunii linna ega võta hääletajat tõsiselt; aga ma ei muretsenud, me olime juba Poola ja Leedu vahelises pudelikaelas ja võis arvestada, et suurem osa liiklejaid läheb linnast sirgelt läbi. Pealegi oli meil ilus Kaunase silt.

Jõudsime bensukas järjekordse kakao juua (mis mul oli muidugi adrenaliinilisandiga), sobiva väljanägemisega kohta kõndida… seljakotte maha võtta vist enam ei jõudnudki, juba pidas järgmine veoauto kinni. Türgi numbrimärgiga, ohoo, päris Türgi türklane! Türgitürklane ei osanud erinevalt tavalisest saksatürklasest ühtegi võõrkeelt, aga ei lasknud end sellest põrmugi häirida, lobises reipalt türgi keeles, kuhu põimis igaks juhuks sisse suvalise muu keele sõnu, mis olid talle miskipärast mälusoppi jäänud. Mis kõige huvitavam, sellisel makaroonilisel moel õnnestus päris mugavalt vestelda. Veetsime aega türgi sõnu õppides ja EV koostas hääletamissildi taha mikrovestmiku, aga makroformaadis, mis sa hing ikka teed, kui kõige käepärasem kirjutusvahend on jäme marker. Mul on praegu meeles küll ainult “yumurta”, mille ma türgi maiustuse paki pealt õppisin ja mis tähendab muna; selle õppimisel ilmnesid huvitavad erinevused, mine tea, kas individuaalsed või kultuurilised: kui ma tahtsin pakkuda, mida see tähendab, lehvitasin ma tiibu ja kaagutasin. Türklane kontrollis, kas me mõtleme sama asja, lüües nähtamatu muna krõksti pannile, ja hüüdis “Yumurta!”. Teineteisemõistmine oli saavutatud, genees ja telos keskpõrandal kokku saanud.

Veidi hiljem tekkis teineteisemõistmises küll tõrge, kui türklane ilmutas soovi mul iga natukese aja tagant kätt hoida, hüüdes “Friends!” Ma olin segaduses: ühest küljest tundus, et ma olen talle natuke liiga huvitavaks muutunud, teisest küljest – ega teise kultuuriga kokku puutudes ei oska kehakeelt alati lugeda, see, et lõunapoolsed rahvad on füüsilise kontakti peale julgemad, on ju teada asi ja kuidas ma kisun käe ära, kui teine järsku mõtleb lihtsalt rahvaste sõprust. Segane ja seetõttu pingeline. Kui me jõudsime Kaunase külje alla, seletasin talle seega erilise veenmisjõuga, et me parem läheme kohe edasi hääletama, mitte ei tule temaga koos sööma (kuigi ta üritas meid mõne innuka “yumurtaga” ümber veenda); no ja lahkumisel tahtis ta juba ühemõtteliselt musi, mis tegi kõik palju kergemaks, sest siis sain mina sama ühemõtteliselt selgitada, et peale põsemusi (mis läheb Vahemere kandis minu teada normaalse tervitamise kilda) ei saa siin midagi.

Me ei saanud tegelikult üldse halvas kohas maha, sest me ei olnud Kaunases sees, vaid selles kiirteede pusas, mis seal ümber on. Tegime ainult rumalasti, et üritasime oma Riia sildiga kohe sealsamas hääletada – oleks võinud jõudu kokku hoida ja rahulikult tuttava memoriaali suunas litsuda, sest ilm oli palav ja seljakotiga on raske kätt asja eest, teist taga, püsti hoida.

Seal teedepuntras sipeldes tekkis tunne, et liigume kole aeglaselt ja hea õnn on otsa saanud, aga pärast järele mõeldes tuli välja, et kui olime juba tuttavasse statokasse jõudnud, keha ja vaimu kinnitanud ja Riia maantee peale ukerdanud, siis ei oodanud me vist poolt tundigi. Pealegi oli meil osa ajast segaja peal: inimesed ootasid bussi ja sealsamas tee veeres üks veoauto juba seisis. Aga niipea, kui inimesed olid bussi peale läinud ja veoauto, millel oli vist midagi remontida vaja, minema sõitnud, võeti meid peale. Seekord ei olnud küll mitte veoauto, aga muidu ebatüüpiline – ma alguses juba mainisin, et tavaliselt usutakse, et naised eriti peale ei võta, aga seal ta oli, peen keskealine seatud soenguga daam, punase täpilise kleidiga nagu viiekümnendate moeajakirjast välja astunud, kes kahjatses, et saab meid ainult Panevėžyseni viia. Tegelikult ei piirdunud ta sellega, vaid viis meid tükk maad teisele poole linna Riia maanteele välja.

Sestsaadik olid juhid üldse hästi hoolitsevad. Järgmiseks korjas meid üles üks lätivenelane, kes üritas kogu tee lällari kaudu mõnd Eesti juhti kätte saada, et meid üle anda nagu postipakki, aga ei õnnestunud. Ta jättis meid kuhugi enne Riia ringi, kust tema jutu järgi pidi olema parem peale saada kui päris ringi pealt. Ma jäin natuke murelikuks, sest Riia ring võib paras nuhtlus olla, aga ega ta meie heaks rohkem teha ei saanud, ta ise pidi minema küll ringile, aga mitte enam meie suunas, võib-olla läks üldse Riiga sisse.

Tegelikult läks meil “ringi võtmisega” väga hästi: üks noormees – kes tuli EV-le nii tuttav ette, et too mõistatas veel pärastki, ega tegu ei ole mõne Läti rokkstaariga – tõstis meid teisele poole veehoidlat; seejärel üritas ta meid õpetada, et sõitku me sealt hoopis Riia suunas edasi, mitte Tallinna maanteed pidi, sest mingid sildid näidanud, et tee olla remondis; aga me vaatasime, et Tallinna maanteele läheb siiski päris palju liiklust, äkki asi nii hull ei ole, ootasime taktitundeliselt, kuni noormees oli vaateulatusest läinud, ja kõndisime ikka oma aruga maanteele. Meil oli õigus. Jõudsime jälle vaevalt kümme minutit oodata, kui meid korjas üles üks – üllatus-üllatus – veoauto, millega me saima kogu ülejäänud ringist üle, nii et seekord ei pidanudki jupitama, nagu J.-ga aastake varem. Poolakas, mis on veidi irooniline: meil oli Tartu silt püsti, Eesti autosid sõidab sealkandis juba pidevalt mööda, aga kes on see, kes Tartu sildiga hääletaja peale võtab? ikkagi poolakas.

Pärast hommikupoolikut, kus oli tulnud suhelda türklase ja leedulasega, oli poola keelt kuuldes tunne, nagu, ee, oleks tegemist keelega, mida ma oskan, niisiis ma sädistasin rõõmsalt suhelda. Poolakas tahtis jälle meie eest kangesti hoolitseda. Ta oli ise Tallinna minemas ja teoreetiliselt oleks ta meid muidugi võinud kas või Pärnusse ära viia, aga see oleks tähendanud, et Pärnust edasi Tartu poole tulnuks üritada pimedas saada, mis ei tundunud hea mõte. Aga ta teadis, et üks kompanjon on temast paar tundi tagapool ja Tartusse minemas, otsis selle eetrist üles ja andis juhised: kui näed kahte sellist-ja-sellist tegelast kuskil siin- või sealpool Valmierat tee ääres, siis korjad nad üles. Juhiste andmise käigus selgus lausa, et kompanjon on vahepeal vahemaad tasa teinud ja nüüd juba kõigest tunni jagu maas. Nii et siitsaadik oli meil turvavõrk: ükskõik, kus me toppama jääme, tunni jooksul tuleb ikkagi prints valgel hobusel.

Ainult et me ei jõudnud teda kuskil ära oodata: niipea, kui olime Sigulda maanteel käe püsti tõstnud, olid ühed lätlased meid kohe valmis Valmiera teeotsani viima. See on nüüd see koht, kus tuleb mängu riietumise peen kunst: kui poola-armeenlane oli meid nädal-poolteist tagasi peale võtnud, sest me nägime välja nagu välismaalased, siis need noored võtsid meid peale, “sest te olete väga õigesti riides. Me kohe vaatasime, et need on ikka tõsiselt reisimise peal väljas, mitte ei lähe naaberlinna kaubanduskeskusesse.”

Valmiera teeotsas juhtus selline naljakas lugu, et me eksisime natuke ära: Läti noored panid meid maha paralleelteel, sest nad ei tahtnud enam oma koduteest rohkem kõrvale sõita, ja näitasid kätte, kus Valmiera liiklus käib. See oli tõesti sealsamas. Ainult et kui me olime õigele maanteele välja roninud, kaotasin mina äkisti kogu suunataju ega saanud enam aru, kummale poole me minema peame; lootsin kangesti EV peale, ikkagi bioloog, no ja bioloog on peaaegu sama, mis geograaf, aga EV kuulas parajasti kodust uudiseid oma pere kohta ega saanud seal telefoni otsas orienteerumismuresse õieti süveneda. Õnneks tuli kuskilt poolt üks auto, hästi aeglaselt, nii et ma pidasin ta kinni, et küsida, kuhupoole see Valmiera õieti jääb. Mispeale juht leidis, et ta peab sellised jobud veidi paremasse kohta edasi viima. Võiks öelda, et selle retke pealesaamisrekord: saada peale enne, kui oleme hääletama hakanudki, sest ma tahtsin ju ausalt ainult teed küsida. Ega see juht niisama ei oleks vist võtnudki, tal oli hiljaaaegu laps sündinud ja ta häbenes, et tal vedeleb kasutatud mähe autos.

Ma ei tea enam päris hästi, kus see koht on, ütleme niisiis, et “kuskil Lätis”. Hakkas hämarduma ja liiklust peaaegu ei olnud, aga selle päeva uskumatu vedamine oli meid optimistlikuks teinud, nii et me eriti ei muretsenud. Pealegi olime juba nii kodu ligi, et hämardus aeglaselt; see oli julgustav ja mitte ainult sellepärast, et päris pimedat ei pidanud veel kohe kartma, vaid oli üldse nagu kodutervitus.

Kuna liiklust ei olnud, näksisime ajaviiteks-kõhutäiteks natuke leiba ja ma tõmbasin jälle heleda särgi peale, et hämaras paremini paistaks. Ei jõudnud viit minutitki mööduda, kui lähenes üks mikrobuss, jalgrattad katusel. EV ütles, et seda jalgratastega autot oleme juba näinud; et see on Poolas meist paar korda mööda sõitnud; äkki nüüd tunnevad ära ja võtavad juba selle rõõmu pärast peale. Ja ennäe, pidasidki kinni. Autos sees ootas meid küll üllatus: see oli hoopis Eesti auto (mis taastas meie usu eestlastesse kui küüdipakkujatesse), mis ei saanud kuidagi olla meist mööda sõitnud, sest nad olid küll tulnud läbi Poola, aga mitte samas rütmis ja sama teed, järelikult ei saanud kinnipidamise motiiv olla äratundmine. Õige motiiv oli hoopistükkis jälle riietumise peen kunst: juht oli meid eemalt vaadanud, et näe, Eesti rahvariided. Sest pikad seelikud ja valge särk, noh. Kesse seda jõuab tähele panna, et pikk seelik on rohkem vanaaegse mustlase või hipi vurhvi.

Niisiis jõudsid samad riided eri inimestele anda signaalid: 1) “välismaalased”; 2) “pikk reis”; 3) “eestlased”. Kusjuures tegemist oli üsna samasuguste kirjude lipilapiliste hipiriietega, mis olid kevadel aidanud J.-l ja mul tolle pika otsa Poolast Tartusse saada – ühe erakordselt jumalakartliku eestivenelasega, kes tegelikult pidi üldse Pärnu kaudu Tallinna minema, aga mõtles Riia ringil ümber, et “mis ma sinna Tallinna öösel ikka lähen – pere juba magab ja hommikul tuleb nagunii Narva vanemate juurde sõita – palju parem on kohe Tartu kaudu Narva minna!” ja oli umbes viis minutit hiljem ennast juba veennud, et Tartu kaudu minek ongi puha tema enda huvides. Temale olid selle moega riided andnud sõnumi “kunstiinimesed”.

Aga tagasi augustikuusse – meie pealevõtjad olid kaks noort triatleeti ja nende treener, kes tulid… vist Horvaatiast triatlonilaagrist tagasi ja leidsid, et vajavad pärast pikka ninapidi koosolemist autosse natuke värsket verd. Nendega oli kindel, et saab Elvani välja, ja sealt võis ju loota, et mõni buss ikka sõidab – või läheme mu tädi-onu poole, kui enam edasi ei saa. Vahetasime siis muljeid; treener katsetas meie peal paari mälumänguküsimust ja tõi mind õpilastele eeskujuks, kui ma kavalasti vastust tuletasin, seda alguses tegelikult teadmata. Ise oli ta hästi intelligentne; oma jutu järgi ei olnud ta kitsas mõttes kultuuriga teab mis süstemaatiliselt kokku puutnud või tegelenud, aga näiteks oli ta enda jaoks hiljuti teatri avastanud ja kõik, mida ta sellest rääkis – ja mida selle juures hindas – andis tunnistust arukusest ja heast maitsest. Kuna nemad on esimesed tippsportlase moodi tegelased, kellega ma nii palju lobisenud olen, siis nüüd on mul mulje, et kõik sportlased on hästi targad ja laia silmaringiga. Vajugu põrmu kõik USA noortekomöödiate klišeed.

Tee peal jõudis läbisaamine nii heaks saada, et üks neist noortest, kes elas Tartus, jõudis vaikselt oma vanemad ära rääkida, et need ka meid Tartusse ära viskaks. Ja nii jõudis see uus turvavõrk meid enne koju toimetada (peaaegu koduukseni välja), kui poolakate turvavõrku üldse vaja oleks läinud.

Ja kodus ootas mind uue kassi näol ees uus asukas, aga see on juba teine jutt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: