Kunstiuniversumi veider loodus

Vahtisin tükk aega ühe oma lemmikkoomiks-seebi viimast osa ja üritasin välja nuputada, miks neil aluspüksid jalas on. Esiteks – miks peaks keegi üldse aluspükstega magama? Aga olgu peale, igasuguseid harjumusi on olemas, mõni on puritaan, kes ei tohi kuskil ilma pesuta olla, mõnel näiteks põis kardab külma (kuigi sel juhul võiks juba põhjalikum pidžaama olla) ja mõnel pole ehk lihtsalt vahet – ja vahel on inimene pealegi lihtsalt nii väsinud, et kukub voodisse, üldse mõtlemata, mis tal seljas, peas või jalas on – ma olen ka ise magama jäänud mitte ainult kõigi riiete, vaid ka prillide ja juukseklambriga.

Aga kui ärkajad on inimesed, kes on öösel omavahel voodis muude voodirõõmudega tegelenud kui magamisega – mis topoloogilise ime läbi nad ennast pärast une pealt kogemata pükstesse vingerdasid?

Või on see samasugune loodusnähtus nagu krimkakangelased (ütleme… Tommy Beresford), kes seotakse kaheks päevaks tuppa kinni ja kelle probleemide hulgas pissihäda absoluutselt ei figureeri?

Ma olen vist lootusetult proosaline.

(Vt ka vana lugu, kuidas ma raamatut lugedes mahakukkunud marjadesse kinni jäin.)

——————————————————————————————————————————-

PS: veel üks komistuskivi tuli meelde. Philip K. Dickil on selline alternatiivajalooline raamat nagu “Mees kõrges lossis”. Ja mind kraapis seal hirmsasti see koht, kus üks kangelanna teeb ennast võrgutavaks ja kammib juukseid, nii et “need hakkasid sädemeid pilduma”. (Vabandust, täpset tsitaati ei mäleta.) Enivei, teeb ennast võrgutavaks ja kammib juukseid, nii et need pilluvad sädemeid, justkui see oleks juuste juures mingi hea asi.

Minu teada võtaks iga pikkade juustega inimene selle koha peal midagi ette, et need neetud juuksed korralikult käituks. Sest kui nad juba sädemeid pilluvad, üritavad nad ka kogu pikkuses püsti seista ja teevad muid nõmedusi. Jumalukene, selleks, et nad sädemeid ei pilluks, on inimesed nõus möginate eest raha maksma.

Kahtlustan, et Dickil pole endal pikki juukseid olnud.

Olmetan

Mul oli oma veidrate tervisenähtude tõttu hiljuti lühikese vahega kaks naljakat meditsiinielamust.

Üks: lähen vereproovi andma ja hoiatan igaks juhuks…eee… arstitädi? laboranti? õde? ühesõnaga, meditsiinitöötajat, et ma võin kartma hakata ja/või ära minestada. (Sellega on veider lugu: vanasti ma ei kartnud vereproovi sugugi, vaatasin huviga, kuidas veri torus voolab, aga ükskord oleks ilma igasuguse kartmiseta peaaegu pildi tasku pannud – pagan teab, mis põhjusel, vbla olin liiga vähe maganud või liiga ammu söönud näiteks – ja sestsaadik hakkasin kartma, sest minestamistunne ei ole kuigi julgustav.)

Tema hõiskab võltsimatu reipusega: “Aga vaadake, kui ilusasti päike paistab!”

Mina muigan iseenda üle: näh, nagu väike laps; täheldan laua peal mängutiigrit ja kõristit ja märgin: “Näe, mänguasjad on teil siin ka.”

Tema: “Jah! Näete, lilla krabi!” (Lükkab kõristit minu poole.) “Mis krabi teeb? Mis krabi teeb, kui nupule vajutada?” (Mina vajutan nupule, ei juhtu midagi.) “Kas teeb piiks-piiks?” (Vajutab ise nupule ja kõristi piiksub. “Kas teeb piiks-piiks?” (Vajutab veel.) “Teeb piiks-piiks!”

Veri oli enne purgis, kui ma jõudsin naermise lõpetada. Vat on eelarvamustevaba professionaalsus, ei mingit ealist diskrimineerimist.

*

Teine: läksin vereproovi tulemuste järele, veri oli väga ilus nagu alati ja arst nõustus, et küllap jah mu veidrad sümptomid tulid pingelangusest – “teil ju doktoritöö sai valmis ja.”

See, mis ma talle varem rääkinud olin, oli lihtsalt see, et üks töö sai valmis ega olnud enam vaja mitut asja korraga teha. Aga ju mul on siis selline nägu peas, et mis tööd selline ikka teeb kui doktoritööd.

*

Kurtsin täna lõunauinakust üles tõustes, et hirmus külm on, ei tea, miks mul küll nii külm on, ja A. seletas, et väga lihtne, ammu pole kütnud (tähendab, viimati sai rohkem kui 12 tundi tagasi). Mõtlesin süngelt, et täitsa lõpp, niipea kui korralikult kaks korda päevas ei küta, kukub 17 kraadi peale. Ja siis läksin lugesin internetist, mismoodi inimesed kaks korda päevas küttes rõõmustavad, kui 15 kraadi tuppa saavad, ja sain aru, et põle häda kedagist.

Ajutrustile: aurud, miasmid, hüsteeria?

Raamatus, mis ma tõlkisin (üks neist ägedatest töödest) oli juttu sellisest vanaaegsest haigusest nagu vapeurs – noh, et siseorganitest (eriti emakast) tekkivad aurud tõusevad pähe ja tekitavad probleeme (eriti hüsteeriat).

Nonii. Raamat on praegu toimetamisel ja toimetaja – koodnimega Pirgit – leidis, et “aurud” ei sobi (kuigi mu mäletamist mööda olid “aurud” ka Foucault hullumeelsuseraamatu tõlkes sees – a pead ma ei julge praegu enne järelekontrollimist anda), tuli veikene arutelu, ma küsisin, kas võib seda avalikustada, ja tundub, et keegi vastu ei ole. Nimed (sh mu enda oma) toimetan kindluse mõttes nendeks, millega kirjutajad on ka siin blogis esinenud. Palun ettepanekuid, kui kellelgi midagi väärikat ja õiget pähe tuleb. Õigekirja kallal mitte vinguda, sest see on meilboksist kleebitud jutt ja seal käime me õigekirjaga loomingulisemalt ringi kui ametlikumas keskkonnas. St sealne loominguline õigekiri raamatusse nagunii ei jõua.

Niisiis, kõigepealt Pirgiti jutt.

hüstra ehk aurud

ehk toimetamise abi… notsu tõlge, niiet äkki sul on vahepeal mõni veike idee tuld mida ma saan sisse surada? üldse. aga eriti selles asjas:

http://en.wikipedia.org/wiki/Vapors_%28disease%29

aurud, olgu kursiivis või kursiivita, ikka ei kõla nagu tõbi. gaasid küll, aga see pole päris see.

🙂
(kuigi, kui … siin ei sobi, aga mõneljuhul kui on ainult vaja et oleks haiguse nimi, ja selle kliiniline kirjeldus ei ole oluline, siis sobiks. noh nagu ‘piles’ pro ‘pilots’ oli ‘lendvad’; kanoonilist kirjakohta loodetavasti teate. spirol olid need tüliks. ja mrs. durrell arvas et haigus aga hoopis lendurid.)

siia oleks vaja miskit arhailist tõvenimetust. kui paremaid ideid ei tule, paneks kasvõi hüsteeria, sest see on sarnane.

aga ma olen suht kindel et kuskil kõrges rohus kükitab 1 väga hea sisuline tõlkevaste sellele ja kui hästi tasa olla siis ta tuleb välja ja vaja kinni krabada. just selliste etno vms sõnavara hulgas. nagu tiisikus, spliin, melanhoolia, halltõbi, luupainaja, külmtõbi, püha Antoniuse tuli, jne jne. (miasmid. deemonid. tönnsabad.)

midagi, mis maakeeli kõlab nagu arhailine haigusenimetus. jane austeni tõlgetes ei olnud midagi?

närvid lihtsalt? ei, see on see mis hiljem tuli.

1760. aasta paiku saavutas doktor DUBOIS erakordselt suurt edu, ravides aurusid, toonast moehaigust, mis oli sama sage kui selle välja vahetanud närvihood.

Mina vastasin:

tead, ma ragistasin selle kallal kõvasti ajusid. ja lugesin kirjandust, kus millestki taolisest on ka juttu. Foucault’ hullumeelsuse raamat oli üks; “Prantsuse leitnandi tüdruk” oli teine ja midagi oli vist veel. ja kui ma õigesti mäletan, siis emmas-kummas neist räägitigi “aurudest”.

sellel oli ju sisuline tagapõhi ka – et aurud tõusevad pähe.

“Uhkuses ja eelarvamuses” olid “närvihood”, aga selle kasutasin ma sealsamas lauses maux de nerfsi vastena ära. muud sarnast mul silma ei hakanud.

vaatasin praegu huvi pärast saksa tõlget (mis on minu alandlikul hinnangul päris hea, 19. sajandi oma, toredate 19. sajandi kommentaaridega (paarkümmend aastat hilisem, nii et teaduse uuemaid andmeid on vaja lisada, nt seedimise kohta – aga vahel lihtsalt takka kiita, et “täitsa õige”.)), ja mida ma vaimu pealetulekuks lugesin, sest saksa keeles kümblemine annab eesti keelele 19. saj. pärasema maigu). seal on “Behandlung des Vapeurs” (ja see teine on “Nervenkrankheiten”.
kui huvitab, siis link:
http://books.google.ee/books?id=_I4-AAAAIAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false

“miasmid” tuli ka mulle praegu pähe, enne kui ma seda su lõiku lugedagi jõudsin. pmst aurude peenutsevam sünonüüm. ma kartsin, et vanemas eesti keeles ei olegi selle kohta sõna, sest talurahval ei käinud selliseid haigusi. a praegu vaatasin Wiedemannist “tõve” alt liitsõnu  ja leidsin sellise sõna: “Ematõbi – Mutterbeschwerde, Hysteria”. aint ma ei tea nüüd, kas see on lugejale arusaadavam. “emahaigus” on üks sünonüüm, teised “emawiga” ja “ema tõuzeb üles”. “ema” on seal muidugi emaka tähenduses, nii et peagu hüsteeria otsetõlge.

Vahepeal tuli aga TR-ilt (née M.) täpsustav küsimus:

Mis need aurud sisuliselt pidid olema? Mingi organ ajas aurusid/vedelikku keha mööda laiali?

Ma vastasin:

pigem tõusid ise. seda peeti ikka haiguslikuks seisundiks, tähendab, töökorras organid neid laiali ei ajanud.

Diderot entsüklopeedia süüdistab naiste “aurudes” peamiselt emakat, kuigi märgib ära, et _tegelikult_ ei käi see mehhanism kellelgi mingite aurudega, vaid hoopis närvikiudude kaudu – “need väidetavad aurud pole midagi muud, kui alakõhus asuvate siseelundite närvikiudude ärritus” ja selle vastu aitavat mõõdukas söömine; arusaamine oma võimete tegelikust väiksusest ja sellest tulenev üleüldine tänumeel kõige osakslangeva eest; ning head kombed.

(see on üldse üks väga lõbus lugemine, pr keeles)

http://portail.atilf.fr/cgi-bin/getobject_?a.126:483:2./var/artfla/encyclopedie/textdata/image/

TR:

Kas see võib kuidagi humoraalsest meditsiinist olla välja kasvanud?

Mina:

otsapidi vbla jah.

TR:

Kreepsu saamine on tänapäeval kasutuses justkui mingi emotsionaalse “hoo” kohta, aga vanasti vist tähendas pigem vähki..

Mina:

jah, Wiedemannis on kreeps (või kreep) veel vähk.

Ja sinnapaika vestlus jäigi, ilma et peale “ematõve” midagi arhailist oleks ilmunud. Ideid?

Ahjaa, Kanni pakkus lisalugemiseks kroitsvaltti:

Haakuvat kirjandust:
K. E. von Baer “Eestlaste endeemilistest haigustest” (e.k. 2013)
Kreutzwald “Kodutohter”,
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=37&page_start=&table=Books

aga ma kardan, et sealt otseselt seda ei saa (kui ma kabedamasse-käbedamasse arvutti pääsen, siis sirvin seda rohkem).

Ääremärkused “Intouchables’i” kohta

(Eesti levisse jõudis film inglise pealkirjaversiooniga “1+1”, kuigi “Puutumatud” oleks ka eesti keeli täiesti töötav pealkiri.)

Esiteks ei pääsenud ma kuidagi mõtlemisest, et Driss oli paljuski selline haruldane tegelasetüüp nagu Manic Pixie Dream Girli meessoost vorm. Küll vähem klišeeline, mitmemõõtmelisem, oma siseelu ja vaatenurgaga – ei tea, kas sellepärast, et filmitegijad olid lihtsalt paremad kui keskmise hollivuudi omad või sellepärast, et tegelastel olid päriselus prototüübid olemas, ikkagi tõestisündinud loo järgi tehtud.

Hmm, ausus või põhjalikkus või teab mis sundis järele vaatama ja loomulikult ei olnud ma esimene, kes seda märkas.

Teiseks tegi mulle lõbu mõte, et kogu lugu võiks kirjeldada ka töötuameti eduloona: ennäe, mis kasu sündis sellest, et nemad ajavad töötuid tööintervjuudele.

Kolmandaks jäi silma, kuidas terve film sai hakkama praktiliselt ilma konfliktideta – midagi oli, aga mitte keskse looga seotut. Armastuslugu ilma armastajate tülita, võiks öelda, kui tegemist oleks romantilise komöödia žanriga (mida ta ei ole, ärge kartke). Rääkisime A.-ga, ta märkis, et ta kartis film otsa, et tuleb mingi mõttetu tüli – ja kui seda juba tükimat aega ei tulnud, hoidis ta pöialt, et nad jumala eest saaks töösuhte kuidagi ilma sellise tülita ära lõpetatud. Ja saidki. Mis tähendab, et haarava loo saamiseks ei ole vaja vägisi konflikte sisse pookida.

—————————————————————————————————————————-
PS: näh, Rents kiitis kunagi ka ja mainis sama asja, et ekstra pingeline ei olnud, aga kogu aeg huvitav vaadata.

Filmigurmaani arvustus kiidab ka.

Mart Raun heidab draama puudumist aga (muidu üsna kiitvas arvustuses) hoopis ette.

Imeline paranemine

Päev algas pahuralt: enne, kui ma jõudsin oma uimerdamisega poolele maale, tähendab, duši alla minna*, alustas A. aktsiooniga “installeerime sisepeldiku”. Sest ilmateade lubab külmakraade, noh.

Mis tähendas, et kõigepealt ei mahtunud ma vannituppa ja siis, kui mahtusin, oli installeerimine ikka veel pooleli ja minus ärkas täiesti tarbetult südametunnistus ja ma asusin A.-le appi, mis tähendas, et kui mul kõht tühjaks läks, ei olnud ma ikka veel duši alla jõudnud ja varsti tuli välja minna, ees seisis ripsmete värvimine, ühesõnaga, paanika.

Kusjuures pärast selgus, et A. poolest olekski võinud natuke aega pooleli olla, käinud ma duši all rahulikult ära, peaasi, et tal ei tuleks näljase minuga asju ajada**.

Kui tal oligi lõpuks õnnestunud mind duši alla ajada ja ma olin jõudnud isegi midagi süüa, üritasin arvutist seda aadressi vaadata, kuhu ma enne esinemist pidin proovi minema. Arvuti jauras, ei tahtnud monitoriga suhelda; seda juhtub, eriti kui arvesse võtta, et eile oli elektrikatkestus, toite alatu äravõtmine talle eriti ei meeldi; sellisel puhul tuleb ta nuppu tükka aega all hoides välja lülitada ja uuesti proovida. Ainult et seekord klõpsatas ta välja pelgalt nupu puudutamisest ja keeldus edasi nupule üldse reageerimast.

Paanika. Ma ei saa oma arvutit tööle, kuidas ma niiviisi pärast esinemist tööd saan teha? ja kust ma saan teada aadressi, kuhu minna? ja ma ei saa hakata silmi värvima, sest pisarad jooksevad!

Sain kuidagi kraani kinni, värvisin silmad ära, torkasin selle käigus ripsmeharjaga silma nagu alati, mäkerdasin pool nägu ripsmetušiga kokku nagu alati ja koostasin näo pealt sodi kokku kraapides oma praeguse elu sünge kokkvõtte: mu selg on seletamatult haige, mu arvuti ei hakka tööle ja ma ei saa isegi nutma hakata, sest ripsmed on värvitud.

Sain telefoni teel tolle aadressi kätte, jõudsin kohale, proovi tegemine oli kergendus: vähemalt ei pidanud oma raske elu peale mõtlema.

Esinemine oli veel suurem kergendus, nüüd ei olnud mul rasket elu enam meeles, sest ma pidin värskelt päheõpitud laulusõnu meeles pidama, ega kõik korraga pähe ei mahu.

Üks trupikaaslane viis pärast autoga koju ära, mul šampus peas, kommid kõhus, tuju hea, tee peal vaatan telefoni ja A. on saatnud sõnumi “Arvut töötab”.

Millest kõigest võib järeldada, et probleemidega tegelemiseks on parim moodus nende eest minema joosta.

————————————————————————————————————————-
* Uimerdamise vajalikud etapid: pikutan voodis, kuni tundub, et võin jalad alla võtta. Teen boilerile tule alla. Otsin hommikumantli üles, kammin juukseid ja kitkun vahepeal harja juustest tühjaks. Selle ajaga on vesi tavaliselt soojaks küdenud, võib hügieeni juurde asuda. Siis esimene kohv ja söök. Teine kohv, mille ajal ma olen juba natuke inimese moodi, ei turtsu nende peale, kes minuga suhelda üritavad, ja võib-olla hakkan isegi otsast asjalikuks.

Kui ma laps olin, olid etapid veidi teised, aga võtsid ikka umbes sama kaua aega. mis tähendas, et seitsmesele rongile jõudmiseks pidi vähemalt kolmveerand kuus ärkama. Mis omakorda tähendas, et hommikune vahetus = pidev unevõlg. Ja tegelikult jäi ka kolmveerand kuus ärgates ajast puudu, nii et ega ma esimeste tundide ajal veel päris ärkvel ei olnud.

** Siin on üks blogeering, mis kirjeldab sama fenomeni. Just nagu minust oleks juttu.

A. rääkis, et kui ta kunagi Saksamaal vanadekodus töötas, oli neil seal olnud üks tädi, kes muutus siis, kui ta veresuhkur ära vajus, hästi tigedaks. Kõik töötajad ja vist üldse kõik juba teadsid, mis värk on, ega pööranud sellele muud tähelepanu, kui soovitasid: “Ursula, nimm die Banane!” A. harrastas seda lauset kunagi ka minu peal ja üks kümmekond aastat tagasi lekkis see minu enda süül ka väljapoole, millele järgnes periood, kus oli õige mitu inimest, kelle suust ma võisin karta järjekordset Ursula, nimm die Banane‘t.

Karjäärivõimalused

Hiljaaegu hakkasin jälle kaaluma, ega ma järsku nähtamatu ei ole. Ei, valetan: tegelikult ikka äratundmatu, kui ma just pärast seda, kui üks varasem äratundmatusjuhtum meelde oli tulnud, nägin bussi peal üht neist noormeestest, kes oli mul täitsa valesti suhelda lasknud, ise nii rõõmsa ja huvitatud olemisega, nagu oleks maailma kõige põnevam asi, kui ma iseendast räägin. Nii. Niipea kui ma teda näen, jookseb mul plaks-plaks-plaks info kätte: nimi on see-ja-see, suhtlesime seal-ja-seal (ja mina – jumala valesti), eelistab sellist-ja-sellist toitu, meil on need-ja-need ühised tuttavad. Ja tema vaatab minust läbi… või noh, korra ehk vaatas ka kergelt segaduses pilguga otsa. Nagu võõrast inimest ikka, kes korraks liiga tuttavliku moega otsa vaatab.

Mis pani mõtlema, et huvitav, kas mul on erakordselt kergesti unustatav välimus?

Hüva; varasem äratundmatusjuhtum oli pärast üht segasaunapidu ja ma sain hiljuti insaidinfi, et mõnel mehel võib paljas naisekeha tähelepanu nii ära tõmmata, et näo ega muu peale enam midagi ei jätku. Niisiis on üks võimalik diagnoos hoopis vaatajas kunstlikult ja kerge vaevaga esile kutsutav prosopagnoosia. Ja see praegune juhtum oli sarnane, mäletate – mul oli esinemiskostüüm ja pesukarumeik ja seda, et kostüümiga olen ma ise tegelikult nähtamatu (nähakse kostüümi, mitte mind), olen ma varemgi kahtlustanud. Vt ka silmatorkavad valehabemed jms kavala kurjategija atribuutika.

Aga ühtäkki tulid meelde varasemad juhtumid, kus ei saa süüdistada tähelepanuröövleid, mis mu nägu näha ei lase, ega isegi apelleerida sellele, et “mehed ei pane midagi tähele”. Mitu korda olen ma näiteks tuttava pool külas kohtunud ka naisterahvastega, kes paar kuud hiljem minu tere peale segaduses silmi punnitavad (või pärast räägivad, et keski imelik võõras tülitas). Ja minul – plaks-plaks-plaks, tean, kus kohtusime, kes on ühised tuttavad, mida ta õppinud on, ja muud sarnast.

See tegi mind natuke nukraks, eriti kui mõni piinlik olukord meelde tuli, aga milleks mõelda ainult negatiivsele – meenutagem isa Browni, kes ütles: “Kartke meest, keda te tähele ei pane. Tal on teie ees tohutud eelised,” ja seda kavalat varast, kes saigi niiviisi oma kullast kaladega minema.

Ühesõnaga, mul oleks head eeldused kuritegevuse ja/või spionaaži peale (nagu naistel üldse, kui neid klippe uskuda), kui mul pole tingimata isegi maskeeringut vaja, et pärast puhtalt pääseda.

Või kui mõelda malbemas võtmes – ühest küljest on mul sellisesse veidituttavasse seltskonda ilmudes alati oht, et küsitakse: “Kes teie niisugune olete ja kas teil on üldse lubatäht?”, aga teisest küljest võin ma niiviisi võhivõõraste peole sisse jalutada, vaadata imestajatele nördinult otsa, küsida manipulatiivselt: “Kas te TÕESTI üldse ei mäleta?”, vangutada etteheitvalt pead ja süüa edasi. Pensioniplaan olemas.

Ja siis on muidugi see aspekt, et äkki on mul endal lihtsalt ebanormaalselt hea nägudemälu; normaalne olukord oleks selline, kus ka mina vaataks inimesele piinlikus segaduses otsa ja mõtleks, kust pagan ta mulle tuttav ette tuleb. (“Te olete üks vana kole naine, ma olen teid vist kusagil näinud.”) Hmm, ega spiooni- või kelmiametis seegi mööda külgi maha ei jookse. Ainult veel natuke treenida, kuidas teeselda, et ma inimesi, keda ma ära tunnen, ära ei tunne.

Aga nähtamatu olen ma ikka ka, Konsumi ukseoptikale jään ma ikka ja jälle tabamatuks nagu vari öös.

——————————————————————————————————————–
PS: näh, vaatan, et ma olen oma visuaalse identiteedi pidetuse üle juba varemgi imestanud.

Pudemed

Olen juba mitu ööd Arnit unes näinud: ühes unes oli ta korraldanud mitmekäigulise gurmaanilõuna, kuhu meie A.-ga olime kutsutud; kui meid esimesele käigule (miski spagetiroog oli) kutsuti, olime juba hulk aega paari teise külalisega suhelnud, ja siis selgus, et neile lõunakutse ei laiene, nemad peavad nüüd ära minema. Mul oli päris kahju, nad olid mulle meeldima hakanud.

Läinud ööl oli ta tegelane ühe pikema unenäo lõpus; uni ise ei ole korralikult meeles, v.a see, et ma otsisin emale kingitust ega leidnud kuidagi õiget ja iga uus idee ajas eelmised head mõtted meelest ära nagu kingituste otsimisega ikka. Aga unenäo lõpuots toimus kerge pilvealuse päikesega Eesti maastikul: kruusatee ja mingi heinamaa või koristatud põld. Seal oli üks vähepolsterdatud või üldse polsterdamata tugitool, kes hakkas Arnit ründama: sõitis muudkui otsa, vaata et lükkab pikali. Ma passisin peale, millal see tugitool mulle kallale tuleb. Aga järgmiseks hakkas teda ründama hoopis üks suur voodi, kelle tähelepanu nihkuski mulle. Ma hüppasin iga kord täpselt siis, kui voodi mulle otsa tahtis sõita, väga osavalt õhku. Lõpuks olingi juba suurem osa ajast õhus, lendlesin nii meetrikõrgusel ja piidlesin voodit, ega ta järsku ka siin mind rünnata ei saa.

*

A. lt tuli filosoofiakursuse tulemusel selline intertekstuaalne repliik: “Kui ma kuulen sõna “tõde”, haarab mu käsi ahjuroobi järele”. Kuigi perekond …-l on vististi õigus, et seal oleks “tõe” asemel kohasem “moraal”.

Mõõdu järgi

Mul õnnestus mitu uusaastalubadust täita.

Sain ep. käest (nagu ma oletan) uusaastaööl kingiks sudokudega lauakalendri, hakkasin kohe innukalt uue mänguasjaga mängima ja kirjutasin endale 1. jaanuari peale kolm ülesannet või minu arust võiks neid sama hästi ka lubadusteks hüüda. Kuna 1. jaanuar on vaieldamatult uuel aastal, on tegemist täieõiguslike uusaastalubadustega.

1. Nõusid pesta.
2. Pead pesta.
3. Punane mantel ära panna.

Eriti rahul olin esimese punkti sõnastusega: oleks ma kirjutanud “nõud ära pesta”, oleks olnud algusest peale kõhe tunne: kas ma ikka jaksan? kuigi A. oli öösel äkilises töökushoos pooled nõud juba ära pesnud. Ebamäärane “nõusid pesta” jätab taganemisruumi: kui tahan, võin pesta kas või ainult ühe taldriku ja võib-olla pool kahvlit veel juurde. Nii ei ole hirmus ülesande kallale asuda.

Ja töötas väga tõhusalt. Punase mantli (selle, millega näärivana käis) panin kohe pärast kirjutamist ära; üles ärgates tegin boilerile tule alla ja kui inimesed hakkasid tagasi sööma tilkuma, olin nõudega juba poole peal ja pesingi lobisemise vahele kõik ära, nagu mul ikka läheb, kui ma millegagi hoo sisse saan; EV veel pakkus, et peseb ise, a ma ei lubanud, minu mänguasjad, tahan ise mängida ja midagi peab inimene pealegi ju tegema, enne kui pärast ärkamist söögiisu tuleb. Peapesu – samuti tehtud.

Ma arvan, et inimesed, kes uusaastalubaduste täitmisega hädas on, valivad endale vale suuruse. Tuleb ikka võtta jõukohased ülesanded ja saavutusrõõm kasvab mis mühiseb.

Pärast pesin veel suure hooga pesu ka, aga seda mu nimekirjas ei olnud, nii et täidetud uusaastalubaduste hulka seda kahjuks arvesse võtta ei saa.

Ma võiks vist veel uusaastalubadusi anda.

Nii. Homme lähen postkontorisse, trenni ja teen õige natuke tööd, ainult nii palju, kui viitsin. Kolm lubadust.

—————————————————————————————————————————
PS: mu reisikirja viimane ots peaks olema nüüd üleval ja õiges kohas, st praegusest eelmine postitus (ja öelge, kui mingi paranähtuse tõttu teile ei paista). Sellega oli vahepeal jama: kui ma IV osa redigeerisin, otsustasin sealt jupi välja jätta ja järgmisse peatükki tõsta, aga kogemata vajutasin “Publish” just sellele postitusele, kus oli sel hetkel ainult see ümbertõstetud jupike. Ja kuna ma ei leidnud kohta, kustkaudu seda sürdavaldada, tegin postituse lihtsalt privaatseks seniks, kuni ta valmis saab. Sai valmis, avaldasin ära, aga esimese hooga jäi talle külge vana, st jupikese kleepimise kuupäev, nii et järjejutu viies peatükk nägi ikka välja, nagu oleks ta ilmunud enne neljandat. Muutsin kuupäeva käsitsi ära. Loodan, et nüüd on ka teistele näha, et V osa on 2013. aasta viimane jutt.