Pudemed

jaanuar 7, 2014

Olen juba mitu ööd Arnit unes näinud: ühes unes oli ta korraldanud mitmekäigulise gurmaanilõuna, kuhu meie A.-ga olime kutsutud; kui meid esimesele käigule (miski spagetiroog oli) kutsuti, olime juba hulk aega paari teise külalisega suhelnud, ja siis selgus, et neile lõunakutse ei laiene, nemad peavad nüüd ära minema. Mul oli päris kahju, nad olid mulle meeldima hakanud.

Läinud ööl oli ta tegelane ühe pikema unenäo lõpus; uni ise ei ole korralikult meeles, v.a see, et ma otsisin emale kingitust ega leidnud kuidagi õiget ja iga uus idee ajas eelmised head mõtted meelest ära nagu kingituste otsimisega ikka. Aga unenäo lõpuots toimus kerge pilvealuse päikesega Eesti maastikul: kruusatee ja mingi heinamaa või koristatud põld. Seal oli üks vähepolsterdatud või üldse polsterdamata tugitool, kes hakkas Arnit ründama: sõitis muudkui otsa, vaata et lükkab pikali. Ma passisin peale, millal see tugitool mulle kallale tuleb. Aga järgmiseks hakkas teda ründama hoopis üks suur voodi, kelle tähelepanu nihkuski mulle. Ma hüppasin iga kord täpselt siis, kui voodi mulle otsa tahtis sõita, väga osavalt õhku. Lõpuks olingi juba suurem osa ajast õhus, lendlesin nii meetrikõrgusel ja piidlesin voodit, ega ta järsku ka siin mind rünnata ei saa.

*

A. lt tuli filosoofiakursuse tulemusel selline intertekstuaalne repliik: “Kui ma kuulen sõna “tõde”, haarab mu käsi ahjuroobi järele”. Kuigi perekond …-l on vististi õigus, et seal oleks “tõe” asemel kohasem “moraal”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: