Pudemed

jaanuar 7, 2014

Olen juba mitu ööd Arnit unes näinud: ühes unes oli ta korraldanud mitmekäigulise gurmaanilõuna, kuhu meie A.-ga olime kutsutud; kui meid esimesele käigule (miski spagetiroog oli) kutsuti, olime juba hulk aega paari teise külalisega suhelnud, ja siis selgus, et neile lõunakutse ei laiene, nemad peavad nüüd ära minema. Mul oli päris kahju, nad olid mulle meeldima hakanud.

Läinud ööl oli ta tegelane ühe pikema unenäo lõpus; uni ise ei ole korralikult meeles, v.a see, et ma otsisin emale kingitust ega leidnud kuidagi õiget ja iga uus idee ajas eelmised head mõtted meelest ära nagu kingituste otsimisega ikka. Aga unenäo lõpuots toimus kerge pilvealuse päikesega Eesti maastikul: kruusatee ja mingi heinamaa või koristatud põld. Seal oli üks vähepolsterdatud või üldse polsterdamata tugitool, kes hakkas Arnit ründama: sõitis muudkui otsa, vaata et lükkab pikali. Ma passisin peale, millal see tugitool mulle kallale tuleb. Aga järgmiseks hakkas teda ründama hoopis üks suur voodi, kelle tähelepanu nihkuski mulle. Ma hüppasin iga kord täpselt siis, kui voodi mulle otsa tahtis sõita, väga osavalt õhku. Lõpuks olingi juba suurem osa ajast õhus, lendlesin nii meetrikõrgusel ja piidlesin voodit, ega ta järsku ka siin mind rünnata ei saa.

*

A. lt tuli filosoofiakursuse tulemusel selline intertekstuaalne repliik: “Kui ma kuulen sõna “tõde”, haarab mu käsi ahjuroobi järele”. Kuigi perekond …-l on vististi õigus, et seal oleks “tõe” asemel kohasem “moraal”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: