Olmetan

jaanuar 21, 2014

Mul oli oma veidrate tervisenähtude tõttu hiljuti lühikese vahega kaks naljakat meditsiinielamust.

Üks: lähen vereproovi andma ja hoiatan igaks juhuks…eee… arstitädi? laboranti? õde? ühesõnaga, meditsiinitöötajat, et ma võin kartma hakata ja/või ära minestada. (Sellega on veider lugu: vanasti ma ei kartnud vereproovi sugugi, vaatasin huviga, kuidas veri torus voolab, aga ükskord oleks ilma igasuguse kartmiseta peaaegu pildi tasku pannud – pagan teab, mis põhjusel, vbla olin liiga vähe maganud või liiga ammu söönud näiteks – ja sestsaadik hakkasin kartma, sest minestamistunne ei ole kuigi julgustav.)

Tema hõiskab võltsimatu reipusega: “Aga vaadake, kui ilusasti päike paistab!”

Mina muigan iseenda üle: näh, nagu väike laps; täheldan laua peal mängutiigrit ja kõristit ja märgin: “Näe, mänguasjad on teil siin ka.”

Tema: “Jah! Näete, lilla krabi!” (Lükkab kõristit minu poole.) “Mis krabi teeb? Mis krabi teeb, kui nupule vajutada?” (Mina vajutan nupule, ei juhtu midagi.) “Kas teeb piiks-piiks?” (Vajutab ise nupule ja kõristi piiksub. “Kas teeb piiks-piiks?” (Vajutab veel.) “Teeb piiks-piiks!”

Veri oli enne purgis, kui ma jõudsin naermise lõpetada. Vat on eelarvamustevaba professionaalsus, ei mingit ealist diskrimineerimist.

*

Teine: läksin vereproovi tulemuste järele, veri oli väga ilus nagu alati ja arst nõustus, et küllap jah mu veidrad sümptomid tulid pingelangusest – “teil ju doktoritöö sai valmis ja.”

See, mis ma talle varem rääkinud olin, oli lihtsalt see, et üks töö sai valmis ega olnud enam vaja mitut asja korraga teha. Aga ju mul on siis selline nägu peas, et mis tööd selline ikka teeb kui doktoritööd.

*

Kurtsin täna lõunauinakust üles tõustes, et hirmus külm on, ei tea, miks mul küll nii külm on, ja A. seletas, et väga lihtne, ammu pole kütnud (tähendab, viimati sai rohkem kui 12 tundi tagasi). Mõtlesin süngelt, et täitsa lõpp, niipea kui korralikult kaks korda päevas ei küta, kukub 17 kraadi peale. Ja siis läksin lugesin internetist, mismoodi inimesed kaks korda päevas küttes rõõmustavad, kui 15 kraadi tuppa saavad, ja sain aru, et põle häda kedagist.

Advertisements

5 kommentaari to “Olmetan”

  1. teresa said

    Huvitav, kas sa Nõmme korterit ei mäleta, kui selliste külmadega, nagu veel eile oli, sai suurte raskustega 16 sisse. Siis tuli ka aknad tekkidega katta.

  2. nodsu said

    Mäletan. Aga minu mäletamist mööda ei tähendanud need suured raskused siiski seda, et mitu korda päevas oleks ahju kütnud. Ja kõik aknad nüüd küll tekkidega kinni ei olnud. Pealegi ei käinud suure ahju siiber kinni.

    Üks kord päevas küttes ja ilma siibrita ahjuga 16 kraadi sisse saada polegi paha tulemus, eriti sellises suvemaja tüüpi elamises. Inimesed kirjutavad tänavu, kuidas neil on 12 kraadi, vahel isegi mitu korda päevas küttes. Vt Eliisabeti või Morgie blogist.

  3. teresa said

    Nõmme maja oli lihtsalt nii vajunud, et täidist polnud ollaga ja kui ma sügisel topeltaknaid ette panema hakkasin, siis läks mõnesse prakki ikka lausa sukkpükse, ribadest ei aidanud.

  4. teresa said

    Mis vereproovi puutub, siis kardan ma veenist vere võtmist hullupööra. Olen lugenud Sayersi krimkat, ku ohver tapetakse talle veeni õhku süstides. Enne on ta loomulikult teadvusetuks löödud. Samuti kardan hambaarsti süsti, sest ühes Christi Poirot loos süstitakse patsiendile hobuseannus novokaiini, mille kätte ta loomulikult sureb. Sellest järeldub, et liigne lugemus ja fantaasia võib tekitada foobiaid.

  5. nodsu said

    noh, sellise vajunud ja n aknaga maja kohta siis ju kohe eriti hästi. et tervelt 16 kraadi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: