Sport

Mu kodutänava ots on umbes täpselt kahe bussipeatuse vahel. See peatus, kuhu buss linnast tulles enne jõuab, on õigest tänavanurgast kaugemal. See peatus, kuhu buss jõuab hiljem (tähendab, kodust möödas), on tänavanurgale lähemal.

Ma ei saa korraga maha minna mõlemas. Nende olude ohvrina pean niisiis valima emma-kumma, mis nõuab keerulisi kalkulatsioone, kummal puhul ma rutem koju saan. Siiamaani arvutan ja küllap jäängi arvutama, sest muutujad (valgusfoor! ilm! jalgade jõud!) muutuvad. Hirmus öelda, aga tõsi, et sageli lähen lausa tuju järgi bussi pealt maha.

Iga kord, kui ma lähen linnale-lähemas-kodunt-kaugemas peatuses, tuleb pinev võistlus tolle alternatiivuniversumi iseendaga, kes kauem sõitis ja kodule lähemale sai. Tal on lühem distants (oma kümme-kakskümmend sammu, olen mõõtnud, kuigi, ah, ka seda mõõtmist ei saa usaldada, sest kas mu jalad olid ikka täpselt sama väsinud? kas buss peatub iga kord täpselt samas kohas), aga mul on jälle ajaline edumaa, mis teeb võimalused umbes võrdseks. Ma panen turbokiiruse sisse.

Kui ma lähen linnast-kaugemas-kodule-lähemas peatuses, siis loivan ülbelt ja mugavalt ja mind üldse ei huvita see eelmises peatuses maha läinud lollakas alternatiivmina, kes peab igast asjast võistluse tegema. Ma olen sellest kõigest nii üle. Võib-olla üldse ei lähegi otse koju, vaid põikan poest läbi.

Siiamaani pole rahuldavalt välja selgitanud, kumb võidab.

Ehatäht ja Koidutäht

Millalgi teismelisena või ehk ka tudengina käis mul peal vajadus vaagida, kumb sõna mulle rohkem meeldib, “piisk” või “tilk”. Piserdasin Kunda jões vett ja püüdsin otsustada, kummad mu sõrmede otsast kukuvad.

Praegu jäin mõtlema, et nad ei tähenda ju nii sama asja, et neid peaks meeldimise järgi vaagima. Vihmal on piisad, verel on piisad, merel on piisad. Kraanist ja pipeti otsast tuleb tilk. Piisk on kehaline, kosmiline tilk. Tilk on tehnoloogiline, kultuuriline piisk.

Aga nina otsa tuleb tilk, tuli nüüd järgmine mõte.

Nina on niisiis kõige kultuursem kehaosa.

—————————————————————————————————————————————–
PS
Mis Kunda jõe vette puutub, siis praegu paistab, et need, mis sõrmede otsast kukkusid, olid tilgad, aga mööda nahka jooksid piisad.

Kulinaarias ei ole piiskadel tilkade ees võimalustki, poti põhjas on supitilk, klaasi põhjas veinitilk, kruusi põhjas piimatilk. Ainult mõne köögivilja lõikepinnale pääsevad piisad. Ja isegi need on järsku hoopis pisarad. Pestud salatil on veepiisad, aga ma olen kahevahel, äkki pesemisega on sohk.

Isegi ilma stepptantsuta

Ma käisin muusikaproovi tegemas ja üks muusik rääkis, kuidas ta noorem laps on andekas küll, aga õudne lohe ja kipub (flöödi? või miski muu pillimängu) tunnis lollitama. Aga tema õpetaja on selline hea ja rahulik.

Ükskord lasi laps tunni ajal kõva peeru. Õpetaja ei teinud midagi, aga tunni lõpuks muheles ja lasi ise kõva peeru.

“Ja laps tuli koju ja oli sellises vaimustuses, rääkis, et tead, kui lahe õpetaja mul on.”

Muusik kommenteeris, et näed, kus õpetaja oskab lapse keeles suhelda.

Teine ja antikliimaks

A. meelitas mind teise tuppa: “Ma tahan sulle mitu korda sama nooti lasta, sama nooti eri tugevusega, ja sina ütle, kas on kõvem või vaiksem.” Teadagi, seda painab ta juba tükk aega, et oma eri tugevusega noote lasta.

Aga just nüüd tabas mind taipamine, et ta on teine inimene, ma elan koos teise inimese, mitte iseenda pikendusega: ma ei saa kunagi lõpuni teada, mis tema peas toimub, ma ei saa kunagi päris aru.

Pärast tuli välja, et koolitöö.

Vana tants

Reklaamin Tartu Linnamuusemi tantsuüritust: õpetan seal paari teise Saltatriculi liikme abiga renessansiaja seltskonnatantse. Nende vanem ots on arvatavasti enamiku inimeste arvates “keskaja tants”, hilisem ots jõuab aja poolest barokki välja (mis siis, et stiili poolest on nad üsna renessansipärased). Selline lihtne üritus, nii et kui keegi tahab seda stiili natuke nuusutada, aga pole siiani julgenud, siis see on paras koht proovida – meie põhitrennid on praegu juba üsna tehniliseks kätte ära läinud ja enne uut sügist teist nii lihtsat õppimisevõimalust arvatavasti ei tule.

Võib edasi levitada.

Süsteem

Haigus põhjustab erakordselt jabura narratiiviga unenägusid.

Kõigepealt oli tõsiasi, et kui vastupanuliikuja on lavastanud oma surma, siis ei maksa tal omaenda matustele minna, sest gestapolased on seal just seda passimas. Aga minu tegelane oli just nii rumal, et läks; kohe hakkas üks üleelusuurust Jason Stathami meenutav sakslane teda (mind) taga ajama: üritas õunapuuokstega lüüa ja nuhutas ninaga – isegi kui ma olin nurga taha varju jõudnud, nuhutas õhku ja sai mulle jälile. See mu vastupanuliikuja jooksis nii kiiresti, et sakslane jäi maha ja palkas teda jälitama ühe eriti kiire jooksja. Õpetas, et vaata, et sa tal sinna-ja-sinna metsa äärde ei lase jõuda, kui ta sul seal silmist kaob, on läinud ka, sest seal kaob lõhnajälg ära.

Mina teadsin seda sama hästi kui jälitajad ja kihutasin mööda mereäärt selle koha poole. Vist sinna metsa jõudmiseks tuli õigesti läbida inimese seedeelundkonna simulatsioon.

See ei olnud eriti realistlik, selline maja: kõigepealt jõudsin suurde vestibüüli, see pidi olema suu. Ma teadsin, et järgmisse saali ei tohi pidama jääda, muidu jääks hingekurku kinni. Ülejärgmine saal oli õige kurk, seal vajusin mööda kruusast kaldteed (söögitoru!) sügavikku ja tiirlesin seal tükk aega kruusavoos ringi. See oli magu. Edasi sõitsin mööda pikka valgustatud koridori, mille kahel pool olid värviliste plastmassvasaratega inimesed, kes mind nendega toksisid. Niimoodi käis seedimine. Lõpuks jõudsin vähe laiemasse ooteruumi, kus inimesed ootasid rongi (defekatsioon). Osa neist istus teistest eraldi ja kui ma küsisin, miks, seletas töötaja, et nad on kõik mingi nähtava puudega ja tahavad omaette olla, et teised ei vahiks. Järgmiseks hakkasin norima, miks rongi juba ei tule. Sellepärast ei tule, ütles töötaja, et aju peab kõigepealt tulema vaatama toiduained üle ja välja sortima, mida vaja, mida mitte. See on valesti, protestisin mina. Aju sorteerib seda, mida ma söön, juba siis, kui ma valin, mida ma söön, mitte pärast seedimist. Kas sa tahad tõesti ajuga vaielda, kuigi temal on kõrgem ülevaade, mida sul ei ole? küsis töötaja. Vaatasin üles, meie kohale oli ilmunud suur kõrguses helendav ketas ja vaatas meie peale alla: aju. Protsessisin edasi, kuigi tema oli kõrge aju ja mina kõigest tühine toiduaine.

Umbes selles faasis ajas A. mu üles ja ma arutasin, mida küll SEE peaks tähendama. Haiget kõhtu ilmselt.

Kaval tüpograafia

Ma mäletan, et Mikita kiitis oma “Metsikus lingvistikas” (mis on vähem tuntud ja raskemini kättesaadav kui “Lingvistiline mets”, ma arvan, et iga korralik kultuurihipster tahab olla lugenud “lingvistikat” enne, kui “mets” kuulsaks sai), kuidas inimesed on kirjamärkide kasutamises leidlikud ja väljendavad nendega näiteks kehakeelt. Näituseks nii: =).

Leidsin praegu, et keegi on välja mõelnud, kuidas tekstiredaktoris noote kirjutada. Mitte tähtnotatsiooni, vaid suht-koht konventsionaalset noodigraafikat. Vt siia, lugu paistab olevat pooleli, aga kuna terve see projekt on pooleli, siis küllap kunagi jõuab ka lõpuni.

Igav olmepostitus stiilis “täna pesin silmi ja käisin poes”

Ema helistas ja kaebas, et ma üldse ei blogivat enam, mis ei ole aus, sest ma lasin kõigest nädal aega tagasi üles igavesti pika postituse, millel ei olnud mitte ühtegi kommentaari nagu tavaliselt, kui ma kirjutan eriti huvitavatest asjadest – seevastu niipea, kui ma ajan suvalist pläma, näiteks meikimisest, on kohe sadu lugejaid ja kommenteerijaid. Hämmastav, arvestades, et meikimisest tean ma palju vähem kui heksameetrist; võiks ometi arvata, et inimesed eelistavad kellegi sellise juttu, kes asjast midagi ka teab.

Aga eks ma olen hõredalt kirjutanud tõesti: esiteks tahtsin toda eelmist pikka juttu juba ammu kirjutada, aga polnud aega või jaksu ja midagi magedamat ei tahtnud selle asemele lükata. Teiseks on olnud palju ringitraavimist, näiteks Riia renessanssballil. Kolmandaks tabas mind seljavalude tõttu meditsiin, mis võtab iga päev paar tundi ära, sest Maarjamõisa on kaugel.

Ja nüüd on mul aega mõttetusi blogida, sest ma jäin haigeks ega kappa ringi seal, kus muidu peaks: ei esine, ei treneeri, ei sõida teise linna vahet. Haigeks jäin muidugi meditsiini tõttu, sest kust mujalt viirusi üles korjatakse kui kliinikust. Pealegi röövisid need paaritunnised käigud mu uneaja ära, sest kui mul on päevas vaja paar tundi millelelgi ebatavalisele eraldada, siis ma kipun selle aja ALATI une arvelt võtma. Uni on asi, mis ennast ise kõige vähem meelde tuletab, välja arvatud siis, kui magamine ei tule üldse kõne alla, sest kohe on trenn, või kui ma olen just trennist tulnud ja “täna peaks veel tööd kaa natuke tegema, sest ma pole täna üldse midagi teha jõudnud”. Üks põhjus on selles, et ka siis, kui ma olen järjest mitu ööpäeva nelja-viie unetunniga läbi ajanud, ei kuku ma kunagi õhtul-öösel niisama lihtsalt ära, vastupidi, kuna vedru on jõhkramalt käima tõmmatud (sest muidu ei saaks küllalt ruttu ärgatud), on selle mahakäimiseks kauem lõõgastumist vaja. Mis tähendab, et magamaminek on oma kahetunnine töö, tund aega sihikindlat uimerdamist, et tekiks motivatsioon pikali heita, tund aega voodis lakke vahtimist. Ja see on siis, kui ma parajasti unetuse all ei kannata.

Aga et blogida millestki muust kui sellest, miks ma ei blogi, panen kirja kaks asja, mis mind viimase nädala sees kõva häälega naerma ajasid.

Üks: telekavas on “Taevase kuningriigi” tutvustuses öeldud, et Orlando Bloomi tegelane kaitseb Jeruusalemma elanikke ülekaaluliste vägede eest.

Kaks: kui sattusin raamatusse süvenemise vahelt järsku kuulma, kuidas A. mingi majapidamistöö kõrvale uuemat rahvalaulu kontamineerib: “härradel olid kellad kaelas, väga ilusad. Ja-jaa, nii väga ilusad… pistsid nahka püksitraksid, väga ilusad. Ja-jaa, nii väga ilusad.”

—————————————————————————————————————————-
PS: selline universumi nali oli vahepeal kah, et lugesin artiklit, kuidas matemaatikahirm pärsib võimet terviseinfost aru saada – ja just samal päeval olin suhelnud inimestega, kes väljendasid, kuidas neile matemaatika ei meeldi, ja rääkisid tervishoiust… mnjah, igasguseid asju, näiteks et vähist saab õige mõtlemisega– valesti mäletasin, hoopis puhastuskuuriga (või kuidas seda detoxi nüüd õieti eesti keeli nimetataksegi) terveks.

Tglt on meditsiinifoobiaga raske midagi pihta hakata, eriti kui samas tahaks vaielda ka teistpidi meditsiinivõhikutega, kelle seisukoht on “mida kangem, seda parem,” ja on arsti peale kurjad, kui see neile kohe küsimise peale suvalist antibiootikumi välja ei kirjuta. Mõlemate hulgas on inimesi, kes on muudes asjades täiesti arukad ja erudeeritud.