Süsteem

märts 7, 2014

Haigus põhjustab erakordselt jabura narratiiviga unenägusid.

Kõigepealt oli tõsiasi, et kui vastupanuliikuja on lavastanud oma surma, siis ei maksa tal omaenda matustele minna, sest gestapolased on seal just seda passimas. Aga minu tegelane oli just nii rumal, et läks; kohe hakkas üks üleelusuurust Jason Stathami meenutav sakslane teda (mind) taga ajama: üritas õunapuuokstega lüüa ja nuhutas ninaga – isegi kui ma olin nurga taha varju jõudnud, nuhutas õhku ja sai mulle jälile. See mu vastupanuliikuja jooksis nii kiiresti, et sakslane jäi maha ja palkas teda jälitama ühe eriti kiire jooksja. Õpetas, et vaata, et sa tal sinna-ja-sinna metsa äärde ei lase jõuda, kui ta sul seal silmist kaob, on läinud ka, sest seal kaob lõhnajälg ära.

Mina teadsin seda sama hästi kui jälitajad ja kihutasin mööda mereäärt selle koha poole. Vist sinna metsa jõudmiseks tuli õigesti läbida inimese seedeelundkonna simulatsioon.

See ei olnud eriti realistlik, selline maja: kõigepealt jõudsin suurde vestibüüli, see pidi olema suu. Ma teadsin, et järgmisse saali ei tohi pidama jääda, muidu jääks hingekurku kinni. Ülejärgmine saal oli õige kurk, seal vajusin mööda kruusast kaldteed (söögitoru!) sügavikku ja tiirlesin seal tükk aega kruusavoos ringi. See oli magu. Edasi sõitsin mööda pikka valgustatud koridori, mille kahel pool olid värviliste plastmassvasaratega inimesed, kes mind nendega toksisid. Niimoodi käis seedimine. Lõpuks jõudsin vähe laiemasse ooteruumi, kus inimesed ootasid rongi (defekatsioon). Osa neist istus teistest eraldi ja kui ma küsisin, miks, seletas töötaja, et nad on kõik mingi nähtava puudega ja tahavad omaette olla, et teised ei vahiks. Järgmiseks hakkasin norima, miks rongi juba ei tule. Sellepärast ei tule, ütles töötaja, et aju peab kõigepealt tulema vaatama toiduained üle ja välja sortima, mida vaja, mida mitte. See on valesti, protestisin mina. Aju sorteerib seda, mida ma söön, juba siis, kui ma valin, mida ma söön, mitte pärast seedimist. Kas sa tahad tõesti ajuga vaielda, kuigi temal on kõrgem ülevaade, mida sul ei ole? küsis töötaja. Vaatasin üles, meie kohale oli ilmunud suur kõrguses helendav ketas ja vaatas meie peale alla: aju. Protsessisin edasi, kuigi tema oli kõrge aju ja mina kõigest tühine toiduaine.

Umbes selles faasis ajas A. mu üles ja ma arutasin, mida küll SEE peaks tähendama. Haiget kõhtu ilmselt.

Advertisements

3 kommentaari to “Süsteem”

  1. Staarpesumasin said

    Viva la resistance!

  2. teresa said

    Embakumba – kas sõid enne magamajäämist liiga kõvasti kõhu täis või muretsed millegi üle.

  3. nodsu said

    Päeval enne seda und oli mu haigus võtnud just sellise kuju, et söögitoru valutas kogu aeg. Ma olin pmst päev otsa oma seedesüsteemist mõelnud, sellest ajulikust seisukohast, et mida sinna sisse tohib panna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: