Sport

Mu kodutänava ots on umbes täpselt kahe bussipeatuse vahel. See peatus, kuhu buss linnast tulles enne jõuab, on õigest tänavanurgast kaugemal. See peatus, kuhu buss jõuab hiljem (tähendab, kodust möödas), on tänavanurgale lähemal.

Ma ei saa korraga maha minna mõlemas. Nende olude ohvrina pean niisiis valima emma-kumma, mis nõuab keerulisi kalkulatsioone, kummal puhul ma rutem koju saan. Siiamaani arvutan ja küllap jäängi arvutama, sest muutujad (valgusfoor! ilm! jalgade jõud!) muutuvad. Hirmus öelda, aga tõsi, et sageli lähen lausa tuju järgi bussi pealt maha.

Iga kord, kui ma lähen linnale-lähemas-kodunt-kaugemas peatuses, tuleb pinev võistlus tolle alternatiivuniversumi iseendaga, kes kauem sõitis ja kodule lähemale sai. Tal on lühem distants (oma kümme-kakskümmend sammu, olen mõõtnud, kuigi, ah, ka seda mõõtmist ei saa usaldada, sest kas mu jalad olid ikka täpselt sama väsinud? kas buss peatub iga kord täpselt samas kohas), aga mul on jälle ajaline edumaa, mis teeb võimalused umbes võrdseks. Ma panen turbokiiruse sisse.

Kui ma lähen linnast-kaugemas-kodule-lähemas peatuses, siis loivan ülbelt ja mugavalt ja mind üldse ei huvita see eelmises peatuses maha läinud lollakas alternatiivmina, kes peab igast asjast võistluse tegema. Ma olen sellest kõigest nii üle. Võib-olla üldse ei lähegi otse koju, vaid põikan poest läbi.

Siiamaani pole rahuldavalt välja selgitanud, kumb võidab.