Reis

aprill 1, 2014

Hotellis ventilaator kohises öösel, välja lülitada ei saanud, ja et ma magada saaks, kujutasin ette, et olen Rootsi laeva peal sõitmas, mootorid mürisevad, varsti jään magama, juba homme kõnnin Stockholmis ringi, õpin barokktantsu, käin Örtagårdenis söömas ja suhtlen veel selle tüdrukuga, kellest ma kunagi alguses arvasin, et ta ei salli mind, aga pärast tuli välja, et tal on lihtsalt selline eestlaslik suhtlemismaneer, mida ma rootslaselt ei osanud oodata ja mida ta ise ehku peale põhjendas sellega, et elab Ameerikas.

See laeva-asi teeb mul ikka meele rõõmsaks, ka Lutsu raamatukogus teeb ventilaator ühes vetsukabiinis seda häält ja nii ma käin seal vahel paariks minutiks laevaga sõitmas.

Aga seekord ei hakanud hea ja rahulik, hoopis mure tuli: mis siis, kui laev läheb põhja? Ilm oli just vastikult külmaks ja tuuliseks läinud, sellises külmas vees kaua vastu ei pea.

See oli väga ootamatu hirm. Päris laeva peal sõites pole ma seda kunagi tundnud: vesi on lapsest peale kuidagi kodune ja turvaline element, ei tule nagu selle pealegi, et seal sees midagi juhtuda võiks.

Ega ma õigust öelda niisama vee pärast muretsenudki, kogu see külma vee jutt on üks rumal ratsionaalne jutt puha. Laevaga põhja minnes oleks tegelik mure kuhugi laeva kõhtu lõksu jääda.

Vaatasin laeakent ja selgitasin endale, et mul on aknaga kajut. Siit hüppan kohe välja, enne kui laev külili keerab. ID-kaart tasku, kõik soojad asjad selga ja välja.

Ratsionaalsus segas vahele ja soovitas mõne ujuva mööblitüki kaasa haarata, mille najal puhata. Öökapp? tundus hea mõte, kuni ma hakkasin kahtlustama, et ta läheks vett täis. Kolinal põhja. Vaatasin ringi asjade järele, millel ei oleks selliseid ohtlikke täituvaid õõnsusi. Puust pesukuivatusrest! Lahendus käes.

Jäin mõtlema, miks mulle voodi pähe ei tulnud, kuni taipasin, et voodist ei mõtle ma kui ujuvast puutükist, mille najal rinnutada. Voodi on päris turvaline parv, see suur tükk, mis pooleksmurdunud laevast järele jääb ja kus saab rahumeeli nädalate viisi sõita. See pisiasi muidugi ka, et ta ei mahuks läbi laeakna välja.

Igatahes ei olnud see arutamine rahustavalt ja uinutavalt mõjunud, niisiis otsustasin, et see ventilaator on Kunda jõgi ja asi ants.

Advertisements

4 kommentaari to “Reis”

  1. muhukadri said

    Api! Nodsu! Mul on tglt hoopis Sinu postitusse mittepuutuv kysimus, mille esitan lootuses, et Sina (või mõni muu muusikaterminoloogias pädev isik, kes siin käib) oskab korrektse sõna valikul aidata (ja nii saab muidugi ka tähelepanu koledatelt uppumisunenägudelt kõrvale juhtida 🙂 – kui teksti autor kirjutab, et mingi motiivi esinemine “annab romaanidele yhesuguse noodivõtme”, siis mis sõna seal ‘noodivõtme’ asemel tegelt peaks olema?

  2. nodsu said

    ei ,see polnud unenägu, vaid see materjal, mida ma niisama peas keerutasin, et “äkki jääb magama”.

    aga mis terminisse puutub – mina ütleks “annab helistiku”. või kui tahta väga spetsiifiline olla, siis “võtmemärgid” (see on see pusa, mis noodi alguses on – need dieesid või bemollid, mis kehtivad terve loo jooksul, kui ekstra ära ei muudeta). või kui mõelda pillidele, siis “annab häälestuse”.

    “annab noodivõtme” on tglt kah täiesti huvitav metafoor. aint et tänapäeva muusikainimesi teades ei ole neid võtmeid, mida nad kasutaks, eriti palju – mutku üks ja sama viiuli- ja/või bassivõti. a mõnisada aastat tagasi oli ka do-võti aktiivselt käibel ja kõik need kolm võtit – c-, f- ja g-võti – võisid asuda suvalisel noodijoonel, lähtudes paigutuses sellest, kuidas noodid kõige paremini viiele joonele ära mahuks (noh, et juhul, kui tänapäevase g-võtme ehk viiulivõtme puhul kipuks konkreetne lugu muidu üle alumise ääre valguma, aga üleval oleks veel paari joone jagu ruumi, siis on mõttekam võtit joone või kahe võrra ülespoole liigutada). nii et noodimärk, mis oli kirjutatud näiteks keskmisele joonele, võis eri võtmetes tähistada eri noote. ja sel juhul oleks noodivõti see, mis annab sellele mustale sabaga või sabata täpikesele või rõngakesele tähenduse (kui otsustada, et tähendus = kõrgus).

  3. Teresa said

    Minu meelest sobib ka ‘häälestus’ sinna väga hästi. Une ja ärkveloleku piiril kipuvad kergesti sellised kehast välja kõndimised ja segased kujutlused kallale tulema. Seda nimetati vanasti luupainajaks, kui ta raskena rõhuma hakkas. Mina kipun selles piiriolukorras tihtipeale mingist trepist alla minema-sööstma-kukkuma. Trepp ei näi üldse lõppevat, vaid läheb lõputusse sügavusse.

  4. nodsu said

    need kukkumistunded ja luupainajad pidid vist unehalvatusest tulema? et kui lihaste liigutamine on juba välja lülitatud, aga endal on võimalik seda tähele panna ja ehmuda.

    aga mul ei olnud isegi päris une ja ärkveloleku piir. tegemist oli teadliku pingutusega sellele piirile lähemale jõuda, ma olin liiga ärkvel, arvestades, kui varsti tuli mul jälle üles ärgata. teised unetud ehk teavad, et on mingid standardstsenaariumid, mis aitavad unel peale tulla (antud juhul ka segajaid mittesegajateks mõelda). aga alati nad ei tööta, nagu näha.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: