Vaatan seda Pärnu “luksusliku suvekorteri” või lihtsalt “luksuskorteri” pakkumist, mõtlen ja mõtlen ja ega ma muud välja ei mõtle, kui et nähtavasti peab pilt kujutama just seda luksuslikku suvekorterit.

A teab nüüd, pean ma selleks just Ekspressi tellima. Ma arvan, et ma oskan ise ka.

PS: juhuks, kui see reklaam peaks veebist kaduma, siis guugel vast nii ruttu ikka ei kao: nii et kindluse mõttes veel näiteid luksuslikest suvekorteritest, igale maitsele ja igal tasemel teostuses.

Advertisements

Peol rääkis matemaatik, kuidas ta valimas käis:

“Mõtlesin, et viskan täringut: kui tuleb paaritu arv, valin Marju Lauristini. Kui tuleb paaris, valin kõige mõttetuma Keskerakonna kandidaadi. Tuli paaris, valisin Yana Toomi.”

Mis ajendas minu peas kohe lõbusaid hüpoteese.

Aga kui järele mõelda, siis on see lihtsalt väga vana kooli tehnika rakendamine tänapäevasele valimissüsteemile.

Sünnipäevaöösel õnnistas Une-Mati mind sellise unenäoga (ja kui ma nüüd välja mõtleks, mida see ennustab, sest millal siis veel endelisi unenägusid nähakse).

Oli kunagi kahe-kolmekümnendatel olnud üks Eesti soost filmistaar või oli ta nüüd ooperilaulja või mõlemat. Nüüd hiljuti oli aktuaalseks muutunud üks vana foto, kus ta on toona verinoore Putiniga koos pildil. Meie staar oli suurt kasvu naine, Putin teadagi pisike, ja seal pildil vaatas naine talle sõna otseses mõttes ülalt alla. Ajakirjandus noppis selle nüüd mõnuga üles: näete, kuidas Eesti täht vaatas pisikesele Punaarmee mundris Putinile ülalt alla.

Mul oli ühtlasi infot, et selle pildiga ei olnud päris kõik nii. Teadjad rääkisid, et mis Punaarmee ja Punaarmee. See munder on üldse tsaariaegne – ei, hoopis mingi suvaline kodusõja-aegne, Tšapajevi-aegne.

Ja ühtäkki oli talv, tuiskas ja üle hulga aja kohtusin ma jälle Tšapajeviga, kes oli kunagi, kui ma olin päris laps veel, mu elu päästnud. Ta oli endiselt hiiglapikk. Tundis mu ära, kuigi ma olin vahepeal suureks kasvanud, embasime.

Siis nägin – vist – , et kaks last, poiss ja tüdruk, kiusavad mu jänest, ja kõssitasin nad eemale. Kohe järgmiseks hakkas kahju ja mure: et mida kaks väikest last niiviisi talve ajal omapead linnas teevad. Läksin järele, uurisin – ega see kerge olnud, see oli ju Vene kodusõda, lapsed eesti keelt ei oska, pidin oma vene keelega toime tulema! Olid pidanud kokku saama tädi Anjaga, kell kuus seal-ja-seal, aga pole õiget kohta õigeks ajaks üles leidnud. Laste nimed olid Pjotr ja Anna.

Mis nüüd teha. Võtsin nad väliköögi juurde kaasa, et annaks süüa, Tšapajev oli kuhugi kadunud, käisime ringi ümber söövate sõdurite, keegi meile tähelepanu ei pööranud, mul hakkas mure, kust ma lastele süüa saan, kuni üks naissõdur märkas meid ja andis meile ridikülitäie hautist.

Selleks ajaks oli üks lastest jälle kuhugi ajama pannud, mina hädas: lähed üht taga ajama, kaotad teise ära. Jänes jälle seletas, et tema on otsustanud: ta tahab Tšapajeviga magada, mitte midagi muud ei taha. Mina vastu, et mis lolli juttu sa räägid, jänes, sa ei saa inimesega magada, mõtle ometi suuruste vahele. Ja üldse, tund aega tagasi tahtsid sa Tšapajevi koeraga magada ja olid selles sama kindel. Aga räägi temaga või seinaga, eks ole, tema ajab ikka oma joru.

Mõtlesin, et see mulle siin kodusõjas närvidele käibki: kõik teevad kogu aeg põhjapanevaid, elumuutvaid otsuseid. Ja siis tunni aja pärast otsustavad ümber ja mõtlevad, et vaat nüüd on see õige otsus, seda ei muuda enam miski. Ja nii kogu aeg!

Haarasin paar kuud tagasi ühelt allahindluseletilt Świetlicki Meistri-triloogia viimase raamatu, “Üksteist”; õnneks pigem Poola-huvist ja usaldusest Lindepuu vastu kui krimkariiuli täienduseks, sest kriminull on see küll ainult nominaalselt. Usaldus Lindepuu vastu õigustas end selles mõttes, et tõlge on aus. Aga raamat ise tundus ebaühtlane. Lugemise hakul rääkisin teistele, et pole veel otsustanud, kas see raamat mulle meeldib; tundub nagu natuke liiga isane, et olla minu rida; aga kuna ma pole veel nii kaugele lugenud, et kindel olla, kas see isane hääl on autoripositsioon või hoopis hästi veenvalt edasi antud tegelase hääl, siis ootan oma seisukoha kujundamisega veel natuke aega.

Nüüd tagantjärele tunnen kanget kiusatust Kunnust teha ja öelda, et näedsa, mis saab, kui luuletaja romaani kirjutama hakkab: olgu see raamat formaalselt proosa ja romaan ja mis iganes, ikkagi on kohe näha, et kirjutaja on lüürik*; olgu seal kui palju tegelasi tahes, tegelikult on see kõik üks keskealise mehe hingekäristus. Mitte et teistele tegelastele poleks häält antud, aga kõik veenva sisemonoloogiga tegelased – või üldse veenvad tegelased, ka need, kellele ei ole sisemonoloogi antud – on keskealised mehed, sellised kuuekümnendatel sündinud, nagu, oh üllatust, autor isegi.

Ja siit tulebki ebaühtlus – kui ma kange isasusedoosi endale söödavaks tegin, siis pidin tunnistama, et need keskealiste rohkemjoodikute-vähemjoodikute monoloogid olid tugevad. Aga kui mängu tulid naised või noored, läks õhukeseks kätte ära. Naised olid hirmus välispidised (isegi need, kellele oli justkui vaatenurka jagatud) – välja arvatud baarineiu lapsepõlvemälestuse koht, kus muidu lapik neiu inimese jagu mõõtmeid omandas, hmm, äkki tänu sellele, et lapsed on sootud? ja välja arvatud vana poepidaja, kellel oli inimese jagu kolmemõõtmelisust, hmm, äkki tänu sellele, et vanad inimesed hakkavad jälle sootuks tagasi minema? Ja noored mehed, oh taevake. Nende tekstikohad** meenutasid kohati Ivan Orava mälestusi (kusjuures nähtavasti ei olnud eesmärk klišeesid hüperbooliga tühistada). Või ühiskonna häbiplekkide paljastamist seitsme-kaheksakümnendate Pikri stiilis jms “kus ikka paneb”-tüüpi huumorit.

Mitte et ma ei usuks, et noored või ükskõik kes võivad vahel käituda samapalju üle võlli kui Ivan Orava mälestustes, iseenda karikatuuridena. Asi, mida ma ei usu, on see, et ükskõik kellel oleks nii vähe mõõtmeid olemas. Eriti seestpoolt vaadates. Praegu jäi mulje, et tegevuse jagamisega eri tegelaste vaatepunktide vahel oleks justkui tahetud polüfoonilisust tekitada – ainult et osa vaatepunkte on pseudovaatepunktid või metavaatepunktid: mitte see, mida see tegelane parajasti tajub-tunneb-mõtleb, vaid see, mida keegi teine (peategelane? autor?) kujutab ette teda tajuvat-tundvat-mõtlevat. Ja tulemus on pseudopolüfoonia, monoloog, mis teeskleb dialoogi.

Sirvisin*** natuke retseptsiooni, vaatasin, et Paavo Matsin ei pea “Świetlickit väga heaks spetsiifilise maagilise õhustiku loojaks, vaid pigem inimestele ja nende reaktsioonidele keskendujaks” – noh, sellega saan ma omalt poolt nõus olla ainult mööndusega, et ta on hea keskenduja ühele inimesele ja tema reaktsioonidele. Või heake küll, ühele inimtüübile.

Mul oli neid keskealiste meeste kohti kindlasti arendav lugeda, imestan ainult kogu seda muud piinlikuvõitu ballasti. Kas autor ülehindab oma inimtundmist? Või on raamat meelega romaani mängiv luule, peategelase unenägu, kus teised tegelased on tema mina peegeldused ega peagi tingimata päris elusad olema?

Mõtlesin, kes on selle raamatu ideaalne lugeja. Keskealine elus pettunud alkohoolik, kes otsib ja leiab lohutust teadmisest, et ta pole üksi? Või just minusugune, kes saab võimaluse korraks ühe keskealise alkohooliku kingades ringi käia, maailma tema silmaga vaadata? Taolist maailmaavardust otsivale keskeakriisis alkohoolikule ma seda just seepärast ei soovitaks: võib veel uskuma jääda, et kõik muud sorti inimesed ongi karikatuurid või pappnukud; liiga palju kinnitust sellele, mille uskumine on niigi mugav.

——————————————————————————————————————————————————————
* Tunnistan, Świetlicki luulet ma lugenud ei ole, nii et ma ei saa välistada, et luules on ta hoopis vähemlüüriline.

** Paar näidet. Noore põlvkonna esindaja tekst: “Erksavärviliste särkide juurde kannan pastelsetes toonides geomeetrilis-asümmeetrilise mustriga lipse. Mulle meeldivad Amsterdam, Albaania järved ja poolkuiv vein. Ma jumaldan alternatiivset Krakowit. /…/ Aga võib-olla kohtusime mingis maagilises Krakowi klubis? Või mingil feministlikul demonstratsioonil? Või olete teinud midagi Tiibeti vabastamise heaks?”

(Kangesti meenuvad kohad nagu “Ma sõidan Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-bulgaariasse! Ja ostan pee-ee-eersiku-uu!” Selle vahega, et Orava-raamatus annab kõike edasi jutustajafiguur, kelle uskumist keegi ei oota.)

Kusjuures kui sama tüüpi kirjeldatakse sama ühekülgselt peategelase silma läbi (“Isegi siin on need uue aja uued inimesed. Kohe hakkavad nad oma mobiilidega pildistama. Kohe võtavad välja oma läptopid ja ajpodid.”) on see palju veenvam – sest teise silma läbi ei peagi teab kui mitmemõõtmeline paistma, sellisel pilgul on väärtus juba olemas, sest see laseb lugejal näha vaatajast-kirjeldajast tegelase mõõtmeid.

*** Loteriiblogi on kenasti neid linke kogunud.

PS: millegi poolest seostub see jutt mul ühe varasema kirumisega – raamatu üle, kus jälle meestegelased kole ühte väravasse olid, koledasse väravasse pealegi.

Liminaalne loom

mai 15, 2014

On kaks kohta, kus meie kassil – meie hallil kassil, tähendab, õieti A. vanemate kassil – meeldib eriti olla, ja neid ühendab see, et need ei ole siin ega seal, need ei olegi õieti kohad. Mittekohad.

Üks on akna vahel: ei sees ega väljas. Ma vean kihla, et samamoodi meeldiks talle peesitada ukse vahel, aga seda võimalust me talle nii heldelt ei paku. Vaeseke peab leppima sellega, et tal on õnnestunud paar korda peaaegu ukse vahele jääda.

Teist panin tähele täna: et üks ta lemmikolukord on see, kui me oleme A.-ga üksteisele nii lähedal, et ta ei pea otsustama, kumma otsas ta trambib, vaid võib trampida esikäppadega ühe, tagakäppadega teise otsas. Või seista ise ühe otsas ja müksida teist oma peaga – ja siis kohe vahetada (parem muidugi, kui oleks kaks pead, millega müksida). Jagada oma tähelepanu võrdselt, et me kumbki ei solvuks: ühele näkku koon, teisele sabaalune.

Vältida hargnevate teede aias hargnemist, kuni vähegi saab. Minna hoopis keskelt, hoiduda saatusest.