Liminaalne loom

mai 15, 2014

On kaks kohta, kus meie kassil – meie hallil kassil, tähendab, õieti A. vanemate kassil – meeldib eriti olla, ja neid ühendab see, et need ei ole siin ega seal, need ei olegi õieti kohad. Mittekohad.

Üks on akna vahel: ei sees ega väljas. Ma vean kihla, et samamoodi meeldiks talle peesitada ukse vahel, aga seda võimalust me talle nii heldelt ei paku. Vaeseke peab leppima sellega, et tal on õnnestunud paar korda peaaegu ukse vahele jääda.

Teist panin tähele täna: et üks ta lemmikolukord on see, kui me oleme A.-ga üksteisele nii lähedal, et ta ei pea otsustama, kumma otsas ta trambib, vaid võib trampida esikäppadega ühe, tagakäppadega teise otsas. Või seista ise ühe otsas ja müksida teist oma peaga – ja siis kohe vahetada (parem muidugi, kui oleks kaks pead, millega müksida). Jagada oma tähelepanu võrdselt, et me kumbki ei solvuks: ühele näkku koon, teisele sabaalune.

Vältida hargnevate teede aias hargnemist, kuni vähegi saab. Minna hoopis keskelt, hoiduda saatusest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: