Liminaalne loom

mai 15, 2014

On kaks kohta, kus meie kassil – meie hallil kassil, tähendab, õieti A. vanemate kassil – meeldib eriti olla, ja neid ühendab see, et need ei ole siin ega seal, need ei olegi õieti kohad. Mittekohad.

Üks on akna vahel: ei sees ega väljas. Ma vean kihla, et samamoodi meeldiks talle peesitada ukse vahel, aga seda võimalust me talle nii heldelt ei paku. Vaeseke peab leppima sellega, et tal on õnnestunud paar korda peaaegu ukse vahele jääda.

Teist panin tähele täna: et üks ta lemmikolukord on see, kui me oleme A.-ga üksteisele nii lähedal, et ta ei pea otsustama, kumma otsas ta trambib, vaid võib trampida esikäppadega ühe, tagakäppadega teise otsas. Või seista ise ühe otsas ja müksida teist oma peaga – ja siis kohe vahetada (parem muidugi, kui oleks kaks pead, millega müksida). Jagada oma tähelepanu võrdselt, et me kumbki ei solvuks: ühele näkku koon, teisele sabaalune.

Vältida hargnevate teede aias hargnemist, kuni vähegi saab. Minna hoopis keskelt, hoiduda saatusest.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: