Keskealise mehe lüürika

mai 22, 2014

Haarasin paar kuud tagasi ühelt allahindluseletilt Świetlicki Meistri-triloogia viimase raamatu, “Üksteist”; õnneks pigem Poola-huvist ja usaldusest Lindepuu vastu kui krimkariiuli täienduseks, sest kriminull on see küll ainult nominaalselt. Usaldus Lindepuu vastu õigustas end selles mõttes, et tõlge on aus. Aga raamat ise tundus ebaühtlane. Lugemise hakul rääkisin teistele, et pole veel otsustanud, kas see raamat mulle meeldib; tundub nagu natuke liiga isane, et olla minu rida; aga kuna ma pole veel nii kaugele lugenud, et kindel olla, kas see isane hääl on autoripositsioon või hoopis hästi veenvalt edasi antud tegelase hääl, siis ootan oma seisukoha kujundamisega veel natuke aega.

Nüüd tagantjärele tunnen kanget kiusatust Kunnust teha ja öelda, et näedsa, mis saab, kui luuletaja romaani kirjutama hakkab: olgu see raamat formaalselt proosa ja romaan ja mis iganes, ikkagi on kohe näha, et kirjutaja on lüürik*; olgu seal kui palju tegelasi tahes, tegelikult on see kõik üks keskealise mehe hingekäristus. Mitte et teistele tegelastele poleks häält antud, aga kõik veenva sisemonoloogiga tegelased – või üldse veenvad tegelased, ka need, kellele ei ole sisemonoloogi antud – on keskealised mehed, sellised kuuekümnendatel sündinud, nagu, oh üllatust, autor isegi.

Ja siit tulebki ebaühtlus – kui ma kange isasusedoosi endale söödavaks tegin, siis pidin tunnistama, et need keskealiste rohkemjoodikute-vähemjoodikute monoloogid olid tugevad. Aga kui mängu tulid naised või noored, läks õhukeseks kätte ära. Naised olid hirmus välispidised (isegi need, kellele oli justkui vaatenurka jagatud) – välja arvatud baarineiu lapsepõlvemälestuse koht, kus muidu lapik neiu inimese jagu mõõtmeid omandas, hmm, äkki tänu sellele, et lapsed on sootud? ja välja arvatud vana poepidaja, kellel oli inimese jagu kolmemõõtmelisust, hmm, äkki tänu sellele, et vanad inimesed hakkavad jälle sootuks tagasi minema? Ja noored mehed, oh taevake. Nende tekstikohad** meenutasid kohati Ivan Orava mälestusi (kusjuures nähtavasti ei olnud eesmärk klišeesid hüperbooliga tühistada). Või ühiskonna häbiplekkide paljastamist seitsme-kaheksakümnendate Pikri stiilis jms “kus ikka paneb”-tüüpi huumorit.

Mitte et ma ei usuks, et noored või ükskõik kes võivad vahel käituda samapalju üle võlli kui Ivan Orava mälestustes, iseenda karikatuuridena. Asi, mida ma ei usu, on see, et ükskõik kellel oleks nii vähe mõõtmeid olemas. Eriti seestpoolt vaadates. Praegu jäi mulje, et tegevuse jagamisega eri tegelaste vaatepunktide vahel oleks justkui tahetud polüfoonilisust tekitada – ainult et osa vaatepunkte on pseudovaatepunktid või metavaatepunktid: mitte see, mida see tegelane parajasti tajub-tunneb-mõtleb, vaid see, mida keegi teine (peategelane? autor?) kujutab ette teda tajuvat-tundvat-mõtlevat. Ja tulemus on pseudopolüfoonia, monoloog, mis teeskleb dialoogi.

Sirvisin*** natuke retseptsiooni, vaatasin, et Paavo Matsin ei pea “Świetlickit väga heaks spetsiifilise maagilise õhustiku loojaks, vaid pigem inimestele ja nende reaktsioonidele keskendujaks” – noh, sellega saan ma omalt poolt nõus olla ainult mööndusega, et ta on hea keskenduja ühele inimesele ja tema reaktsioonidele. Või heake küll, ühele inimtüübile.

Mul oli neid keskealiste meeste kohti kindlasti arendav lugeda, imestan ainult kogu seda muud piinlikuvõitu ballasti. Kas autor ülehindab oma inimtundmist? Või on raamat meelega romaani mängiv luule, peategelase unenägu, kus teised tegelased on tema mina peegeldused ega peagi tingimata päris elusad olema?

Mõtlesin, kes on selle raamatu ideaalne lugeja. Keskealine elus pettunud alkohoolik, kes otsib ja leiab lohutust teadmisest, et ta pole üksi? Või just minusugune, kes saab võimaluse korraks ühe keskealise alkohooliku kingades ringi käia, maailma tema silmaga vaadata? Taolist maailmaavardust otsivale keskeakriisis alkohoolikule ma seda just seepärast ei soovitaks: võib veel uskuma jääda, et kõik muud sorti inimesed ongi karikatuurid või pappnukud; liiga palju kinnitust sellele, mille uskumine on niigi mugav.

——————————————————————————————————————————————————————
* Tunnistan, Świetlicki luulet ma lugenud ei ole, nii et ma ei saa välistada, et luules on ta hoopis vähemlüüriline.

** Paar näidet. Noore põlvkonna esindaja tekst: “Erksavärviliste särkide juurde kannan pastelsetes toonides geomeetrilis-asümmeetrilise mustriga lipse. Mulle meeldivad Amsterdam, Albaania järved ja poolkuiv vein. Ma jumaldan alternatiivset Krakowit. /…/ Aga võib-olla kohtusime mingis maagilises Krakowi klubis? Või mingil feministlikul demonstratsioonil? Või olete teinud midagi Tiibeti vabastamise heaks?”

(Kangesti meenuvad kohad nagu “Ma sõidan Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-bulgaariasse! Ja ostan pee-ee-eersiku-uu!” Selle vahega, et Orava-raamatus annab kõike edasi jutustajafiguur, kelle uskumist keegi ei oota.)

Kusjuures kui sama tüüpi kirjeldatakse sama ühekülgselt peategelase silma läbi (“Isegi siin on need uue aja uued inimesed. Kohe hakkavad nad oma mobiilidega pildistama. Kohe võtavad välja oma läptopid ja ajpodid.”) on see palju veenvam – sest teise silma läbi ei peagi teab kui mitmemõõtmeline paistma, sellisel pilgul on väärtus juba olemas, sest see laseb lugejal näha vaatajast-kirjeldajast tegelase mõõtmeid.

*** Loteriiblogi on kenasti neid linke kogunud.

PS: millegi poolest seostub see jutt mul ühe varasema kirumisega – raamatu üle, kus jälle meestegelased kole ühte väravasse olid, koledasse väravasse pealegi.

3 kommentaari Kellele: “Keskealise mehe lüürika”

  1. […] see oli, kui ma kirusin Świetlicki karikatuurset tegelasekujutust. Nüüd tunnen kiusatust ise karikatuur maalida, ma saan […]

    Meeldib

  2. ep said

    ma hakkasin mõtlema, et Bolanjo Metsikud detektiivid on tegelikult formaalsete kriteeriumite poolest üsna sarnane: keskealise luuletaja kirjutatud romaan, kergelt krimiteemaga flirtiv, jutustatud eri tegelaste sisemonoloogidena. aga usutavuse probleemi mul Bolanjoga nagu ei tekkinud, isegi tema ülevõlli tegelastega mitte. ma vist pigem nautisin just neile kõige värvikamatele ja karikatuursematele tegelastele kaasaelamist, mitte ei otsinud realismi ja usutavust. no ma olin siis parajasti haige ka ja sealt sai suurepärast materjali palavikuhallukateks. aga vbolla on ta ka parem kirjanik.

    Meeldib

  3. nodsu said

    peaks ise ka lugema. ma olen kahevahel, mis keeles: ingliskeelne on kodus olemas, aga samas on eesti keelde juba tõlgitud ja miks ma peaks hisp. originaalkeelega raamatut lugema inglise tõlkes – selles mõttes, et kui ma juba nagunii mingis tõlkes loen, oleks loogilisem oma emakeelde tõlgituna, kui sellel midagi hullu viga ei ole.

    a need “Üheteist” noored meestegelased ei olnud mitte lihtsalt raskestiusutavad, vaid ka puha ebasümpaatsed. umbes nagu autor oleks neid ise hästi nõmedaks pidanud. a siis minu arust lähebki Pikri-tüüpi tüütuks satiiriks kätte ära, kui nõmedaid tegelasi kujutada ühtaegu pealiskaudselt ja karikatuurselt. nad olid sinna pandud justkui eksponaadid, “vaadake kui nõmedad need-ja-need on”. no ja siis on imelik, kui täpselt sama pilt on justkui tegelase sisemonoloogis. et tegelane kirjeldab ennast seestpoolt täpselt samamoodi nagu teised väljastpoolt, ainsa erinevusega, et tema peab ennast ägedaks, aga nemad nõmedaks. see teebki lapikuks, et nii väljast kui ka seest paistab täitsa ühesugune.

    peategelase (ja teiste temasarnaste) kujutamine oli selles mõttes palju mitmemõõtmelisem, et ühest küljest sai tema sisemonoloogiga ühe pildi. aga väljastpoolt vaataja kirjeldas teistmoodi ja andis ka teise hinnangu. lapikult karikatuursete tegelaste parimad kohad olid need, kus nad vaatlesid või kirjeldasid mitmemõõtmelisemat peategelast. a niipea, kui nad kirjeldasid midagi, mis neile endale meeldis, läks käest ära.

    karikatuursele tegelasele pole mul enamasti raske kaasa elada, aga sellisele lapikule on. seal nagu polegi õieti tegelast, kellele kaasa elada. ja uskumiseprobleem tuleb kah sellest. mitte sellest, et imelik, vaid sellest, et polegi nagu eriti materjali, mida uskuda. see on umbes nagu kaasa elada “kapitalistlikule vereimejale”, kellest midagi muud ei olegi teada, kui et ta on kapitalistlik vereimeja. Või “Ivan Orava” raamatu “elukutselisele ussile ja röövmõrtsukale”.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: