Maagilist realismi märgilisel momendil

Sünnipäevaöösel õnnistas Une-Mati mind sellise unenäoga (ja kui ma nüüd välja mõtleks, mida see ennustab, sest millal siis veel endelisi unenägusid nähakse).

Oli kunagi kahe-kolmekümnendatel olnud üks Eesti soost filmistaar või oli ta nüüd ooperilaulja või mõlemat. Nüüd hiljuti oli aktuaalseks muutunud üks vana foto, kus ta on toona verinoore Putiniga koos pildil. Meie staar oli suurt kasvu naine, Putin teadagi pisike, ja seal pildil vaatas naine talle sõna otseses mõttes ülalt alla. Ajakirjandus noppis selle nüüd mõnuga üles: näete, kuidas Eesti täht vaatas pisikesele Punaarmee mundris Putinile ülalt alla.

Mul oli ühtlasi infot, et selle pildiga ei olnud päris kõik nii. Teadjad rääkisid, et mis Punaarmee ja Punaarmee. See munder on üldse tsaariaegne – ei, hoopis mingi suvaline kodusõja-aegne, Tšapajevi-aegne.

Ja ühtäkki oli talv, tuiskas ja üle hulga aja kohtusin ma jälle Tšapajeviga, kes oli kunagi, kui ma olin päris laps veel, mu elu päästnud. Ta oli endiselt hiiglapikk. Tundis mu ära, kuigi ma olin vahepeal suureks kasvanud, embasime.

Siis nägin – vist – , et kaks last, poiss ja tüdruk, kiusavad mu jänest, ja kõssitasin nad eemale. Kohe järgmiseks hakkas kahju ja mure: et mida kaks väikest last niiviisi talve ajal omapead linnas teevad. Läksin järele, uurisin – ega see kerge olnud, see oli ju Vene kodusõda, lapsed eesti keelt ei oska, pidin oma vene keelega toime tulema! Olid pidanud kokku saama tädi Anjaga, kell kuus seal-ja-seal, aga pole õiget kohta õigeks ajaks üles leidnud. Laste nimed olid Pjotr ja Anna.

Mis nüüd teha. Võtsin nad väliköögi juurde kaasa, et annaks süüa, Tšapajev oli kuhugi kadunud, käisime ringi ümber söövate sõdurite, keegi meile tähelepanu ei pööranud, mul hakkas mure, kust ma lastele süüa saan, kuni üks naissõdur märkas meid ja andis meile ridikülitäie hautist.

Selleks ajaks oli üks lastest jälle kuhugi ajama pannud, mina hädas: lähed üht taga ajama, kaotad teise ära. Jänes jälle seletas, et tema on otsustanud: ta tahab Tšapajeviga magada, mitte midagi muud ei taha. Mina vastu, et mis lolli juttu sa räägid, jänes, sa ei saa inimesega magada, mõtle ometi suuruste vahele. Ja üldse, tund aega tagasi tahtsid sa Tšapajevi koeraga magada ja olid selles sama kindel. Aga räägi temaga või seinaga, eks ole, tema ajab ikka oma joru.

Mõtlesin, et see mulle siin kodusõjas närvidele käibki: kõik teevad kogu aeg põhjapanevaid, elumuutvaid otsuseid. Ja siis tunni aja pärast otsustavad ümber ja mõtlevad, et vaat nüüd on see õige otsus, seda ei muuda enam miski. Ja nii kogu aeg!