Kõvasti rolli riietatud

juuni 3, 2014

Ammuks see oli, kui ma kirusin Świetlicki karikatuurset tegelasekujutust. Nüüd tunnen kiusatust ise karikatuur maalida, ma saan enda vabanduseks öelda vaid niipalju, et teen seda välispidiselt ega pretendeeri oma tegelase sisse nägemisele. Küllap on seal sees ka midagi ebakindlat ja haavatavat ja kui see välja paistaks, oskaks ma teda ehk armastada.

*

Võtsin laupäeval aega jalutamiseks, jõudsin botaanikaaia kaudu antikvariaati, mis oli üllatavalt hilja lahti, viskasin kõhuli Loomingu Raamatukogude hunnikule ja asusin seda läbi kaevama.

Poodi sisenes nooreldane mees, või mine võta kinni, kui noor ta oli, võib-olla lihtsalt selline igavesti nooruslik. Tema villasest mütsist, päikeseprillidest ja kõnnakust võis aru saada, et ta on diip ja alternatiivne (ja lausest võib omakorda aru saada, et mina olen õel).

Ma hakkasin teda õieti tähele panema, kui ta nõudis mu selja taga mingit lasteraamatut ja müüja näitas talle selle kätte.

“Kas teil seda vana kujundusega ei ole?”

Müüja ütles, et ainult üks kujundus (või väljaanne) sellel ongi olnud. Mees jäi kindlaks: tema teab, et vana kujundus oli parem, nägi vähem klanitud välja. Müüja selgitas, et ju see eksemplar on lihtsalt väga hästi hoitud, ütles hinna: kallis, sest seda raamatut liigub vähe.

“Ei, jah, ma seda ei võta. Ma tahaks vana kujundusega. See oleks kindlasti ka odavam.”

See kõik oli üsna süütu, aga mul keeras halvaendeliselt kõhus. Mees ei läinud ikkagi välja, vaid asutas ennast järgmist hunnikut sirvima.

“Vanade perekonnaalbumite pildid,” ütles ta. Ja minu kõhukeeramine läks hullemaks: õhk täitus plahvatusohtlikus kontsentratsioonis piinlikkusevõimalusest ja ma lootsin vastu ootust, et ta tikku ei tõmba.

“Te müüte vanade perekonnaalbumite pilte.”

“Jah.”

Väljapeetud paus. “Miks te neid müüte?” Minu jaoks oli piinlikkus juba plahvatanud, müüja jaoks nähtavasti ka; tal võttis aega, kuni ta suutis kohmata: “Sest inimesed ostavad.”

“Hmh.” Väljapeetud paus, siis kaalukalt: “Ostavad. Võõraid. Perekondi.” Selleks ajaks oli mul tekkinud väikesi häireid ajatajuga, aga kuigi sekundid tundusid tundidena, läks ta pärast seda vist ka peaaegu kohe välja, tundub, et ise õndsas teadmatuses, et lasi ruumi vahepeal halvavat närvigaasi täis.

Hingasin. Ja hetk hiljem küsis müüja minult rõhuga (ma ütleks, vandseltslaslikult, aga mine sa tea): “Äkki saan ma TEID kuidagi aidata?

***

Kallis lugeja, kas mu kirjeldusest on üldse aru saada, mis seal õhu piinlikkusegaasi täis lasi? Kui ma praegu teksti vaatan, näeb see kaunis süütu välja ega ilmuta, mis mulle jälestusjudinad peale ajas. Äkki oli tal mingi je ne sais quoi, mis dialoogi lihtsalt ümber kirjutades ei avaldu? Äkki tajusin ma üldse kõike valesti ja müüja ei kannatanud sugugi nii palju, kui ma arvasin? Siiski… kui ma stseeni A.-le eriliste kommentaarideta (aga püüdes intonatsioone edasi anda) ette kandsin, siis ütles ka tema oigamisi: “Oaaahh. NII diip mees.”

Advertisements

28 kommentaari to “Kõvasti rolli riietatud”

  1. Rents said

    Sa oled tundlikum ka vist kui keskmine inimene. Ma unustaksin sihukese viie minuti pärast.

  2. nodsu said

    Meelde aitas seda juhtumit jätta stiilipuhtus. see mees järgis nii täpselt teatud tüübi rolliloogikat, et nt kui ta juba perepildid jutuks oli võtnud, siis ma võisin ette ennustada, mida ta järgmiseks teatab. ja just sellepärast oli uskumatu, et ta just seda tegigi. uskumatu, et keegi käitub nii ennustatavalt, ja sealjuures paistab olevat enda stiilsusest ja ägedusest nii hirmus teadlik. inimesi, kes ennustatavalt käituvad, on teisigi, aga tavaliselt on nad sellised jõmmivurhvi tüübid, kes reflekteerimisega ei tegele ja kelle ennustatavus ehk tulebki sellest, et nad ise ei mäleta, et on juba 100 korda samas olukorras sama asja teinud. aga too tegelane paistis justkui teadvat, et ta järgib kindlat stsenaariumi, ja tegi seda sellest hoolimata.

    äkki ta ei olnudkui päris. äkki oli näitleja, kes tegi etüüdi (Holy Motors tuleb meelde).

    *

    peale selle olin tol päeval troppide peale tundlikumaks häälestatud, kinnitades põhimõtet, et valutundlikkus suureneb valu kordumisel: botaanikaaias mainisin hästi viisakalt ühele, kes partidele saia loopis, et see on partidele ohtlik. too noogutas, nõustus, ütles isegi omalt poolt lauseid, mis justkui näitasid, et ta sai aru. ja loopis saia edasi.

    *
    kolmandaks mine tea, äkki olen ma vähe karastatud, kodus töötava inimese asi, ma näen võõraid peaasjalikult siis, kui ekstra välja lähen.

  3. Ma tean, et ma peaks kommenteerima- ja-jah, on jah nõme jne.
    aga see perepiltide teema tegelikult on mind varemgi puudutanud ja mõtlema pannud. Laadad on nende pakkujaid täis. Ilmselt on need leitud vanadest majadest.
    Mul tekib alati tahtmine need ise ära osta, inimesed ja nende lood taha otsida ja siis digitaliseerida. Et kui kunagi kauges tulevikus mõni järeltulija ärkab, siis oleks tal võimalus oma esivanemaid ikkagi näha ja leida. Niimoodi edasi müües, kaob sealt tagant ära info, kust ja kuidas need leitud on ja tuvastamine muutub järjest raskemaks.
    ma ise otsin päris mitme sugulase pilte taga st ma muidugi ei tea, kas neid olemaski on ja oleksin ülitänulik ja õnnelik, kui need kuidagi minuni jõuaks.

  4. nodsu said

    Mõni ostja ka digitaliseerib. Hundi ulg tuleb kohe meelde.

    Aga tundub, et ma siiski ei suutnud olukorda hästi kirjeldada. Asi ei olegi niivõrd jutu sisus. Kui sina kirjutad sellest, kuidas sul see perepiltide teema valutab, siis see ei mõju üldse ebameeldivalt ja piinlikult. seal situatsoonis jäi mulje, et olgu see jutu sisu, mis ta on, taustatähendus on kogu aeg “ma olen nii palju parem ja diibim kui te kõik”. oma minapildi ehitamine teiste alandamisele. see ebameeldivus oli, nagu ma märkisin, õhus juba enne pilditeemani jõudmist.

  5. nodsu said

    a mis piltidesse puutub, siis vanadest majadest leitud piltide puhul… kui neid kuskilt lagunevast majast ära ei korjataks, siis nad ju laguneks lihtsalt koos majaga?

    Lisan veel – ehk see lohutab? – et kui ma seda antikvariaati nüüd mõne teisega segi ei aja, siis neil on poliitika, et nad mingeid näpu vahel kohale toodud asju ei osta. Tuleb neile teatada, mida on pakkuda ja siis nad tulevad ise koju järele. Kahtlase päritoluga kauba vältimiseks.

  6. Ei, ma sain loo pointist tegelikult aru:) väga hea novell..:)
    lihtsalt, tead ju küll, et kui mingi teema häirib, ega siis tuleb rääkida sellest, mitte tervikust ja maailma päästmisest:)

  7. nodsu said

    selge.

    mul endal ajas jälle juhet kokku, et näh, alles lugesin… hipsteritest või ennast täis noortest intellektuaalidest või kes nad seal raamatus nüüd olidki, leidsin, et häh, millised klišeed. ja siis jalutab üks klišee ise elusast peast vastu.

  8. Tead, see tüüp kõlab õudsalt nagu üks mu hea tuttav. Kes ongi täitsa 40 seejuures.
    Ja tema puhul on pikapeale üsna ilmseks saanud, et ta on järjekordne autist, kes üritab oma elu elada hea inimesena ja siis ta on selgeks õppinud mingid printsiibid, kuidas olla hea. Puhangud feministlikke, seksuaalvähemusõiguslikke ja muidu moraalselt õpetuslikke loenguid või märkusi on miski, mille ta on selgeks õppinud ja siis automaatselt jagab igal elujuhtumil. Ja muidugi on see kõik poos, õpitud asi – aga samas, kuna ta on autistlik selgesti, oleks kõik, milline iganes ta oleks ka olla otsustanud, poos.
    Ja parem siis las ta olla selline kui nt vastupidine.

  9. nodsu said

    sel juhul ehk tõesti.

    tolle juhtumi puhul oli küll pigem tunne, et ta üritab olla lahe. kõnnak, päikeseprillid jne. või mees, kelle sõna maksab – vt protsessimine tolle raamatu üle.

    ma olen suhelnud mõnega, kellega on selge, et inimene kaldub kuhugi autismispektrisse, ja sel juhul ei ole isegi kätteõpitud avalduste puhul sellist… agressiivsust, “te olete halvemad kui mina”-hoiakut. ja minu arust nad ei otsi aktiivselt konflikti.

    Asja saaks kõige lühemalt kirjeldada nii, et ta otsis, mille kallal vinguda, alustades raamatu hinnast ja fotodega lõpetades.

    Seda ma muidugi ei arva, et ta päriselt enesekindel ja sellelt enesekindlalt positsioonilt julm oli (mis oleks eriti alatu). Aga tundub, et see oli pigem ebakindluse maskeerimiseks teiste ründamine kui lihtsalt suhtlemisoskamatuse tõttu klišeede pildumine. Pealegi, raamatu üle vingumine polnudki niivõrd klišee kuivõrd just lihtsalt agressioon.

  10. nodsu said

    ps: ma olen selle mehe sarnaseid inimesi veel kohanud (võimalik, et teda ennastki, mul on kerge kahtlus, et äkki ta on üks kuulus inimene, aga kuna ma kindel ei ole, siis ma nime ei nimeta) ja tegemist on guru-tüüpi tegelastega, st sootsiumis pigem väga hästi hakkama saavate kui keskmisest halvemini suhtlusmõistatustes kobavate inimestega. kui ta on see tüüp, keda ma kahtlustan, siis ta ongi päris kõva guru ja paljude jüngritega ja harjunud, et tema ütleb, kuidas on.

    kui ta ei ole päris sama tüüp, siis piisavalt sarnane, et tekitada sama kõhutunne – ma olen selliseid rohkem kui üht näinud ja samamoodi olen näinud, kuidas nad äratavad paljudes teistes risti vastupidiseid tundeid kui minus – mina tahaks kiiresti tagurdada ja uksest välja pääseda, aga vaimustunud ring istub jalgade ette ja ütleb “kõik, mis sa ütled, on nii õige.”

    umbes sama tunne, mis mind valdas püramiidskeemi koosolekul. kujutage ette, et kohtate… kedagi Billy Grahami ja Peep Vainu vahepealset.

  11. nodsu said

    ja osa ebameeldivat tunnet tuleb nähtavasti sellest kadedusest, et näh, nii lihtlabaste vahenditega võidab nii kergesti populaarsust – ja mina ei suuda selliseid võtteid kasutada. see “ah nii saab siis ka”-kadedus, mis võrsub äratundmisest, et teoreetiliselt saab, aga mina ei saa.

  12. nodsu said

    ma vist sain näpu peale, miks ma ei usu, et tegemist on autisti rollitäitmisega – autisti puhul oletan ma, et rolli täitmises oleks kohmakust. Praegu oli rollitäitmine nii hiilgav, et pmst oleks võimalik uskuda, et inimene ongi selline – eneses absoluutselt kindel, alamatesse põlglikult suhtuv guru. ja ainult tahtmine inimestest hästi mõelda – noh, et nad on pigem segaduses ja õnnetud kui südametud ülbikud – otsib lahendust, et äkki see oli ikkagi rollitäitmine, neurootilise inimese püüdlus “palun mõelge, et ma olen lahe, sest ma ise tunnen ennast ebakindlalt.”

  13. Piisavalt vana piisavalt enesekindla inimese rollitäitmine tuleb tal juba sujuvalt ja loomulikult. Ja see, et ta seal sees usubki end lahe olevat ja head tegevat maailmale… oled sa kindel, et see ikka on miinus? =)

  14. nodsu said

    Sa paistad olevat päris kindel kohe, et tegemist on rolli täitva autistiga, justkui see oleks kõige tõenäolisem variant kõigist võimalikest. Ma ise kahtlen, sest kõik mu enda kohtumised autismi kalduvate inimestega on olnud hoopis meeldivamad (nendega on just see tore asi, et kuna nad ei oska rääkimist kasutada grupikuuluvust kinnitavaks häälitsemiseks, siis on nende jutul semantiline sisu, mis teeb mul nendega suhtlemise kergeks.).

    Ka juhul, kui eksisteerib selliseid hiilgavast näitlejast autiste, ei ole_kõik_ sellised ülbelt käituvad gurud kindlasti autistid – kui neil on probleeme, siis pigem elu jooksul külge korjatud neuroosid, kui tõsine neuroloogiline takistus. Kuigi kaastunnet väärivad kahtlemata ka neurootikud. Igaühel on oma käitumise jaoks motiivid ja põhjused olemas, jumaliku pilguga vaadates on alati rohkem põhjust kaastundeks kui vihaks.

    Aga kuna põhjuseid ei tea nii või teisiti, siis on meil hindamiseks ainult teod. Võib inimesse rahulikult kaastundega suhtuda ja siiski leida, et ta käitub halvasti.

    *

    Konkreetse juhtumi puhul – oletades, et ta usub end lahe olevat ja maailmale head tegevat – ma ei ole isegi siis kindel, kas see on parim alternatiiv võimalikest. See, kui inimene tõesti usub omakasu püüdes (et ta saaks raamatu nii odava hinnaga kätte, nagu talle meeldib) või endast nõrgema kallal norides (selles maailmas, kus me praegu elame, on müüja kliendiga võrreldes nõrgemal positsioonil), et ta teeb maailmale head.

    Kas usk, et tegu teeb maailmale head, teeb teo heaks? oletame näiteks, et too jõulu-kommentaator sul seal tänaval usub samuti, et ta teeb maailmale head, teeb nii, et asjad oleks õigesti. Kas see tähendaks, et see on parim võimalikest alternatiividest?

    Ma saan aru, et “jõulumehe” ja raamatupoe-norija norimise sõnastuses oli ideoloogiline erinevus. ja siin lähebki huvitavaks: kas kiusamine on OK, kui kiusamine on sõnastatud õige ideoloogia
    raames? kas kiusamine on OK, kui kiusaja on n.ö meie parteist? et kellegi kallal ta peab nagunii norima, las ta siis olla pigem meie poolt kui vastu?

    sarnane küsimus sellega, mis mul kunagi tekkis Laamendava Noormehe kohta: et ega tema käitumist suvalise jõmmi omast suurt miski ei erista, miks see siis ometi aktseptaablim tundus? lihtsalt sellepärast, et ta oli üks meie hulgast?

    *

    eks mu häirituses ongi üks suur komponent see teadmine, et on inimesi, keda ma ise tunnen ja kes oleks sellise piisavalt diibilt sõnastatud norimise peale vaimustuses. olgu siis sellepärast, et sellistel guru-tüüpi tegelastel on mingi seletamatu külgetõmbejõud, või siis sellepärast, et konkreetne tegelane vormistab oma norimise “õigesti” – “oh, kus ta nüüd alles pani neile”.

    ja kahtlus, et kuna sellisele käitumisele on vaimustunute heakskiit alati garanteeritud, siis tõukab see inimesi, kellel on teiste inimeste reaalse tähelepanemise ees tõkked (olgu need siis neurootilised või neuroloogilised), sellist malli valima, sest see on turvaline ja hoiab ära kohmakad komistamised.

    Mulle on kohmakad komistajad sümpaatsemad.

  15. nodsu said

    Üldse, ma kahtlen, kas maailmale hea tegemisest stiilis “teen maailmale head, tahab maailm seda või mitte” või “armastan inimkonda ja häda inimestele, kes mulle selle käigus jalgu peaks jääma,” ikka sünnib head. vbla mingile abstraktsele maailmale, sellele õigele maailmale sünnib – maailmale, millega meie omal suurt midagi pistmist ei ole.

  16. nodsu said

    see asi niikuinii ka, et omadele ma esitangi rangemaid nõudeid. sest “omadest” tahaks ju, et nad oleks head.

    no umbes nagu on suurem skandaal, kui kuskil lääneriigis vange piinatakse. et mis siis, et need teised piinavad rohkem ja sagedamini, meie omad peaks ju head poisid olema. sest miks ma muidu peaks üldse meie omade poolt olema, kui nad teevad sama halbu asju.

  17. tead, ma lihtsalt kujutan seda oma tuttavat poissi (meest) sinna olukorda ja tean, et noh. Ta sobiks sinna ideaalselt ja teda ei ole võimalik muuta ja kokku tema head omadused kaaluvad halvad üles minu jaoks.

    Kuidas seda nüüd öeldagi – temas oleks materjali üüratuks nõmeduseks, selliseks diibi ja laheda määraks, et hakkad iga kord kohtudes oksele (tal on lahe amet, lahe soeng, lahe auto, ta on väga nägus, on mänginud eestis kultuslikeks kujunenud indiebandides, mängib ühes täitsa ok-s ka praegu jne), aga ta on tegelt mõnedest veidrustest hoolimata jumalast tore ja siis ma kaitsen teda sinu ees tegelt, mitte seda ei-tea-keda, keda ma tõenäoliselt ei tea ja keda sina tegelikult kohtasid.

    Kuigi see guruelement on tas muidugi puudu ja seega ma ei tunnata ka mingit ohtu =)
    Vbla ma tunnen liiga emotsionaalselt intelligentseid inimesi, aga minu tuttavatest küll keegi temasse teisti ei suhtu kui “oh, jälle XXX teeb neid oma asju…” ja leebe naeratus nagu tädi Pollyl Tom Sawyeri peale ilmselt huulile kippus.

    ja kõik teavad, et ta võib mingi mõttetu asja peale põhimõtteliseks minna ja tal pole üldse tunnetust, et millal on see ilus ja millal mitte – no tüüpiline lapsesuu – aga kuna ta enamasti läheb põhimõtteliseks siiski selle peale, et kas neegirlapsukesi tohib korporatsioonide heaolu peale näljutada või kas coca-cola kompanii asju on ok tarbida või kas homoseksuaalsed peaks tohtima oma kooselu seaduslikult registreerida, siis on see ka nagu ok.

  18. Ükskord ta hakkas mu kuueaastase pojaga kaarte mängides parastama, kui tast mingis voorus jagu sai.
    Sest tal lihtsalt ei ole mingit tunnetust, kes on nõrgem, kes on tugevam ja kellele tuleks tegelt mööndusi teha ja rõõmustada, et ta juba ei nuta, kui ta kaotas vms. Positiivne on niisiis see, et täpselt sama tuima tundetusega nagu ta väiksematele lajatab, hakkab ta ka tugevamatele vastu.

  19. nodsu said

    ilmselt jah see, et sa räägid ühest inimesest ja tema situatsioonidest, ja mina hoopis teisest inimesest. õigemini teisest situatsioonist.

    kõige põhjal, mis sa praegu kirjutad, jääb su tuttavast üsna kergesti mulje, et ta ei oska suheldes päris adekvaatselt toimetada. tollest poemehest jäi pigem mulje, et läheb läbi elu nagu nuga läbi või.

    ja noh, on ka selge, et sa ei kiida oma tuttava _käitumist_ heaks, kui ta su kuueaastast poega parastab. sa teed talle lihtsalt samamoodi mööndusi, nagu lapse kaardimänguvastased tavaliselt teeksid lapsele, kui too kaotades nutma puhkeks. et ei ole küll adekvaatne käitumine, aga inimese olekut (lapseiga või neuroloogilist probleemi või isiksusehäiret) teades lepitakse sellega ega panda talle pahaks. nagu ma olen ise, kui mind ründab inimene, kellest ma tean, et tal on probleeme, endale öelnud “ära võta isiklikult, it’s personality disorder speaking”.

    (kõrvalepõikena – kui jätta kõrvale nõrgemuse tajumine, kas endaga võrdse kaotanu parastamine on OK? kas see oleks OK ka pärast füüsilist võitlust ja füüsilisel kujul (noh, et kaikavõitluses alla andnud vastasele veel paar kopsu parastamise korras) või siis füüsiliselt ikkagi ei oleks ja üks osa teiste inimeste tunnete puudulikust tajumisest ongi see, et vaimne vägivald justkui ei ole vägivald?)

    ja kui su laps selle peale nutma puhkekski, siis ilmselt sul oleks temast kahju ja olukord oleks sulle ebameeldiv. nagu mul oli seal poes ebameeldiv, aint et ma ei olnud positsioonis, kus ma saaks müüjale pats-pats teha ja teda otseselt lohutada nagu ema last.

    on veel see kurb lugu, et ka juhul, kui ka tolles poesituatsioonis ongi tegemist võimetusega jõuvahekordi tajuda, siis
    inimesel, kes _ei_ ole tuttav, kasvõi tollelsamal müüjal, ei ole infot, et mööndusi teha ja norimist mitte südamesse võtta. lapsest on näha, et väike veel. aga inimesest, kes näeb välja nagu täiskasvanu, ei hakka automaatselt eeldama, et ta on sellistes asjades väikelapse tasemel. sama hästi võib ta olla mölakas, kes arvab, et kuna ta on nii äge, siis tal ongi õigus ennast teiste peal välja elada, kui talle miski ei meeldi või on lihtsalt paha tuju. sest need teised on vähem tähtsad. ega selliseid tegelasi ei tule ju harvem ette. (pigem pakuks, et tihemini, sest võim ja kuulsus rikuvad kergesti, selleks pole erilist mölaklusesoodumust vaja, pigem vaja ekstra headusesoodumust, et see pähe ei hakkaks.)

    täpselt nagu sul ei ole infot tolle jõulud-on-möödas kommentaatori siseelu kohta. teoreetiliselt on võimalik, et ta on samamoodi konventsioonides kohmakas ja siis õppinud ära teatud reeglid, mismoodi peavad asjad käima, nt kuidas temast möödaminevad naised mis aastaajal riides peavad käima. Aga kuna tavaliselt on sellised tüübid lihtsalt mölakad, kes leiavad, et nende lõbu või grupikuuluvus on tähtsam kui teise halb enesetunne, siis sa ei mõtle, et lapsesuu vms. ja saad haiget nagu täisinimeselt. olukord on ikka sitt, ükskõik, kui paratamatu selle tegelase käitumine oli.

    ja kui ainus kokkupuude suhtlemisoskamatu tegelasega on selline, kus too kedagi ründab, siis lihtsalt ei ole kogu seda muud toredust, mis motiveeriks mööndusi tegema. taotise kohatu agressiivsuse peale naeratatakse leebelt ju ikkagi siis, kui inimesega on ka toredaid kokkupuuteid. kui temaga on juba tore olnud koos olla.

    ja noh, nagu ma ütlesin, omad põhjused ja kaastundeväärsus on ka mölakatel. kaastunnet väärib seegi, kui keegi on selline mölakas, et ei hooligi sellest, et ta teeb halba. ka siis, kui ta teab, et see on halb. aga inimene, kelle pihta see halvategemine läheb, saab ikkagi haiget, isegi kui ta on oma ründajast kokkuvõttes tervem.

    mu postitus oligi, eks ole, peaasjalikult sellest, et appi, kui õudne olukord, nagu rongiõnnetust vaataks pealt.

  20. nodsu said

    st sellel, keda parajasti rünnatakse, ei ole vahet, kas selles avaldub tema ründaja pigem positiivne käitumismall, mille alternatiivid oleks halvemad, või lihtsalt õelus või hoolimatus.

    A. jutustas kunagi ümber ühe samurailoo, kus oma isandale ustav samurai sattus olukorda, kus teised sama isanda teenrid olid vägistanud kaks naist. samurai mõtles ja tegi otsuse: tappis need naised, sest muidu oleks nad seda lugu levitades riivanud isanda au. ja seejärel hukkas need nurjatud teenrid.

    ja mind masendas see lugu väga, sest ma kahtlustan, et ega neil naistel ei ole suurt vahet, kas nad tapab õilis samurai suurest aust ja lojaalsusest oma isanda vastu või tapaks neid needsamad vägistajad. nende jaoks on ikka nii, et nende poolt ei ole keegi.

  21. nodsu said

    see kurb paratamatus ka, et kui keegi käitub alla keskmise, siis neil, kes sellega kokku puutuvad, on vaja üle keskmise emotsionaalset intelligentsust ja vaimset tervist. nt sinu pojal seda, et ta käituks üle kuueaastase ootuspärase taseme. sinna ei ole midagi parata, elu tavaline kurbus.

    aga ma arvan, et vähemalt niipalju võiks ikka, et kui inimesel ei ole keskmisest kõrgemat taset üleüldse (sest ta ei ole suhtlemisgeenius, pole midagi teha) või parajasti (sest on just selline halb päev) võtta, siis ei mõistaks ka teda hukka. nt su poega, kui ta parastamise peale tavalise kuuese kombel nutma hakkaks. ühesõnaga, mööndusi võiks teha ka n.ö tavainimestele.

    eriti kui arvestada, et suhtlemisoskamatust ja konventsioonide tajumise võimetust võib olla ka nendel, kes ei näe huvitavad, ilusad ja loomingulised välja. paraku tehakse neile mööndusi palju kitsimalt kui ilusatele ja lahedatele.

  22. ma kusjuures arvan, et see jõulu-kutt siiralt ei uskunud, et ta kellelegi haiget tegi.
    Või et see keegi oli päris inimene. Et nagu suvaline naine tänaval ONGI päris nimene. Ja ma jumalast siiralt arvan, et ma pidanuks talle seda ütlema. Mitte et omakorda talle haiget teha, aga et ta TEAKS.
    Vbla järgmine kord mõtleks enne, kui ütleks.

    Ja ei, ei ole muidugi ok teha liiga ükskõik kellele, vaimselt või füüsiliselt.
    Aga tehakse kogu aeg. See on meie elu ja maailm. Ja mina küll eelistan seda, et mulle tehakse haiget kas tõeliselt kogemata või arvestusega, et mina olen tugev ja elan üle, või seepärast, et au, või seepärast, et ma võitlen haigettegija jaoks valete põhimõtete eest, kui et seepärast, et ma lihtsalt… olen nii ebaoluline või nii nõme, et mulle võibki.
    S.t. mu arust on seal vahe, miks tehakse.

  23. nodsu said

    mulle tundub, et “seepärast, et au” ei pruugi olla teine asi kui see, et “olen nii ebaoluline, et mulle võibki”. seal samuraijutus näiteks. kuna au oli kõige tähtsam, siis taandusid need naised kõigest asjaoludeks – probleemiks, millest tuli vabaneda, ohtlikeks asitõenditeks – ja just see oligi minu jaoks nii masendav. peategelane on tähtis, tal on au. need kaabakad on kaabakatena kah tähtsad, oma agentsusega. aga noil naistel ei olnud nagu üldse vaatepunkti.

    aga see ei ole praeguses dialoogis isegi nii tähtis. ega sinna ei ole midagi teha, kui sind ei häiriks, kui sind kellegi au nimel maha löödaks, aga mind häiriks. selline individuaalne erinevus lihtsalt.

    aga ka siis, kui sinu jaoks on vahe, mis põhjusel sind rünnatakse: sel hetkel, kui sulle liiga tehakse, ei pruugi sul olla mingit võimalust teada saada, miks. sellel müüjal näiteks oli seal lihtsalt üks klient, kelle virisemise vastu ei olnud võimalik midagi pihta hakata, sest ta oli ilmselgelt võtnud nõuks virisemiseks põhjust leida.

    mulle-kõrvaltvaatajale tundus, et seal käis selline stsenaarium: mees, kes esineb lahedana ja on põhjaliku lahedusimmitsa üles ehitanud, aga tunneb end suheldes sellest hoolimata ebakindlalt, astub juhtumisi poodi, mis on tema üllatuseks nii väike, et seal ei ole võimalik suhtlemisest päris pääseda. kuna kohe põgeneda ei tundu väärikas, siis võtab ta strateegia “parim kaitse on rünnak” ja hakkab etendama klienti, kes on lihtsalt nii nõudliku maitsega, et seal poes ei ole miski teda väärt.

    mis on kindlasti kaastunde vääriline. aga ma arvan, et müüjat ei peaks kaastundest päris ilma jätma puhtalt argumendiga, et ta on nagunii tugevam. sest kust me teame, et ta üldse on tugevam? kas see, et ta käitub paremini, tähendab, et ta on tugevam? mu tähelepanekud, a vist isegi statistika ütleb, et naistel (müüja oli naine) on kalduvus oma ebastabiilsuse puhul pigem ennast kui teisi materdada.

    no ja müüjatega on üleüldse sama lugu, mis tollel jõulu-kutil suvalise mööduva naisega – teenindajaid võetakse väga tihti mitteinimesena.

    mis puutub sellesse arvestusse, et “ma olen tugev ja elan üle,” siis sellega on mul oma teema… kutsugem seda hea poja sündroomiks või hea poja kompleksiks. selle hea poja, kes koju tööd rügama jäi, kui kadunud poeg kadunud oli.

    midagi sellist, et tglt ei huvita kedagi, kas ma olen päriselt tugev ja tubli – seda lihtsalt eeldatakse. ja see kadedus, millele ma ennist viitasin – see “ah nii saab ka” kadedus – see tuleb vähem sellest, et “miks sellele-ja-sellele neid mööndusi tehakse” ja rohkem kuskil sisikonnas istuvast teadmisest, et mulle neid mööndusi ei tehtaks. nii et mul lihtsalt ei jää muud üle kui adekvaatne olla, ükskõik kui halvasti ma seda oskan. ma olen tglt konventsioonide peale samuti lootusetult koba – ja pean elama selle kobasuse tagajärgedega.

  24. nodsu said

    st seltskondlik kohmakus ja suhtlemisabitus ise on mulle väga sümpaatsed ja empaatiat äratavad. aga lahedus ja gurutsemine äratavad kohe kurjema kriitikameele. mingi tasakaaluiha pärast, sellise tunde pealt, et kuna valdav enamus lubab lahedatele ja populaarsetele tegelastele palju rohkem kui vähemlahedatele, siis on see lahedus suur võim. järelikult on loogiline, et mina suhtun sellise võimu kandjasse kriitilisemalt, sest great power comes with great responsibility.

    tõeliselt valgustunu tunneks muidugi lahedatele sama palju kaasa kui avalikult kohmakatele.

  25. nodsu said

    a tagasi lammaste juurde tulles – ma kirjutasin siiski sellest, kuidas ma sattusin pealt vaatama ebameeldivat olukorda, kus inimese kallal noriti, justkui ta ei olekski tundev subjekt. põhjuseid ei saa nii lühidalt pealt vaadates – ega minu ümberjutustust lugedes – kunagi teada – mis oli norijal viga ja kas tal oli üldse midagi viga või kas järsku oli norija ja noritava vahel olnud dramaatiline ja traumaatiline armusuhe ja ma nägin hoopis vanade armsamate kurja arveteklaarimist. vastik ja piinlik oli ikkagi. ja ma ei saa mingite hüpoteetiliste tausta-asjaoludega kuidagi ära tühistada seda, et mul OLI ebamugav ja piinlik.

    nähtavasti ütleb see, kuidas mul seda postitusega edasi anda ei õnnestunud, mõndagi minu kirjutamisvõime, õigemini selle puudumise kohta.

  26. nodsu said

    apropoo guruelement – ega päris tuttavad seda täheldada ei pruugigi. kas gurujüngriks saamisel ei ole lausa eeldus, et liiga lähedalt ei tunne?

  27. Sa ei teinud midagi valesti.
    Ei kirjeldanud ka valesti.

    Mul lihtsalt see tuttav sobitus sinna rolli ja mul oli ka sisetunne, et no mis seal ikka, lollakaid, hulle ja ohkijaid ikka tuleb inimestega töös ette, ega neist pole pääsu.

    Mul on üks patsient, kes siiralt usub, et tal on süda rütmist väljas, kuna mina ei veennud arsti talle telefoni teel antibiootikume kirjutama ja ta pidi arsti juurde tulema ise.

    Töö inimestega = kohtud ebameeldivustega.
    Sellest ei ole pääsu ja ei tasu seda siis ka väga traagiliselt võtta.

  28. nodsu said

    Mõtlesin praegu muidu, et huvitav, kas nn tugeva kontekstiga kultuurides, mis langevad minu pealiskaudse pilgu all suuresti kokku kultuuridega, kus on paks tsivilisatsioonikiht (kus suur osa käitumist ongi ette määratud ja maast-madalast sisse drillitud), on teisi inimesi kehvasti tajuvatel inimestel lihtsam suhelda. kui kindlaksmääratud suhtlemisreegleid on turvaliselt palju ja suurem osa ajast ei ole tarvis mõistatada, mida on paslik teha. Suur ja keeruline reeglitesüsteem kui määre inimsuhtluse hammasrataste vahel. Eesti kultuur on selgelt nõrga konteksti ja õhukese tsivilisatsioonikihiga kultuur, kus õudselt palju jääb iseenda intuitsiooni ja tajude hooleks, tähendab, kehvade tajudega inimesed on kuivale jäetud.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: