Puhas mula sellest, mis vahepeal olnud on

juuni 20, 2014

Mina pusisin oma asjadega ega vaadanud õieti jalge ette, suur lai kõnnitee ka. Õigel hetkel tõstsin pilgu ja hoidsin ära kokkupõrke suure heledat verd purjakil mehega. Mees märkas kokkupõrkeohtu umbes samal ajal, nii et tegime mõlemad ühekorraga väikese kõrvalepõike. Nagu ma ütlesin, suur lai kõnnitee, nii et isegi üks hajameelne ja üks purjakil tegelane pääsesid kerge vaevaga üksteisest mööda.

Mees (kiiresti, murelikult, tuliselt): “Ma tean, ma tean! Palun vabandust!”

Läksin edasi, muigasin ja mõtlesin, mis asi see küll on, mida ta teab. Äkki oleks pidanud küsima. (Äkki sedasama, mida nad seal Mitchelli ja Webbi sketšis teadsid).

*

Viimase nädala sisse on mahtunud: 17 tundi eri transpordivahendites – buss-praam-buss-praam-buss-buss. Ühest Eesti otsast teise.

Väga ajutine roosa kleit: reedel läksin ilmateate korralikult läbilugenud inimesena teise linna kevad-sügis-talvevarustuses, pidin üles sulama ja impulssostsin esimesest ettejuhtuvast kaltsukast kärtsroosa suvekleidi (nagu mul neid vähe oleks). Paar tundi veel ja ilm sättis ennast ilmateate järgi ja jättis mind murelikult mõtlema, kuidas ma selle kleidi tagasiteel oma seljakotti mahutan. Proovisin ilusatele noortele tüdrukutele pakkuda – ei taha, roosa. Pakkusin endavanusele naisterahvale, too mõistis minu kombel roosade kleitide võlu ja võttis endale.

Kõrtsijalgpall: tegin seal linnas kohe luuret, kus kõrtsides jalgpalli näidatakse. Esimene kõrts, mille ma järele proovisin, oli möödapanek, sest kuigi baarimehed tahtsid õnneks ise vaadata ja nii nägin mina ka, pidas kohalik… kuidas nüüd viisakalt öeldagi, jõmm- ja beibekond kõlaks nagu sildistavalt, a noh, ütleme siis “tümakat armastav seltskond” samas kõrtsis pidu sellise muusikaga, mida tümakat armastav seltskond armastab. Teine päev teises kõrtsis läks paremini: terve omaette ruum. Seekord oli mul peotäis tantsuõpilasi slepis, ühele noormehele nende hulgast seletasin ära, misasi suluseis on. “Polegi ju raske,” nentis ta üllatunult. Ju siis ulatuvad mu pedagoogivõimed ajaloolisest tantsust väljapoolegi. Pärast jõudsin talle veel seletada, miks ungari keel on lihtne ja miks “Coliandro” sari on hea ning et jah, näe, itaallased oskavad järelikult enda üle naerda küll. Jälle üks selline vestlus, kus mina muudkui rääkisin ja rääkisin endast või sellest, mis mind huvitab, ja teine muudkui küsis ja küsis. Pärast seda, kui ma olin talle pärast oma tantsutundi nagunii tublisti seletanud, mis allikatest ajaloolist tantsu üldse välja kougitakse ja kui head või halvad need allikad on.

Õpilased väsisid pärast kümnest mängu ära – muist olid noored ja korralikud ja tahtsid magama minna, muist oli vist üldse tulnud pigem seltskonna kui jalgpalli pärast – , minul oli vunk sees, tegin linna peal tiiru ja läksin kella ühest tagasi (ega kahetse, see oli see Itaalia-Inglise mäng, mis on mu arust praegusenigi selle MMi parim mäng). Olin kõigest natuke hädas ühe soomlasega, kes tahtis kangesti sõbraks tulla, kippus mu taldrikust toitu kiskuma (või mine tea, äkki tahtis midagi muud kiskuda kui mu toitu, aga mööda läks) ja segas mul jalgpalli vaatamist. Ma ajasin ennast laua najale püsti, suureks ja hirmsaks ja ta põgenes, solvanguid pobisedes. Aga sellele järgnes varsti meeldivam kontakt ühe kambaga, keda ma muidu peale vaadates jõmmideks stereotüübistaks. Võib-olla muus olukorras stereotüpiseeriks ka nüüd, ei tea. Igatahes – kui ma olin pälvinud ühe tüübi tähelepanu sellega, et väravavõimaluse koha peal õhku ahmisin, jäi ta minuga jalgpallist lobisema, millalgi lisandus talle paar sõpra ja nad ei olnud üldse tüütud. Rääkisid asjast (no näiteks tabeliseisust või kes kellega finaalis kokku võib saada ja kumb võidab, kui finaal tuleb näiteks Saksamaa-Holland), ei ahistanud, ei olnud agressiivsed. Võtsid mind nagu semu, kui nad olid sellest esialgsest üllatusest üle saanud, et näh, naisterahvas võib sellises asjas semu olla. Ma valgustasin neid jälle lahkesti sellest, et mina näen üle tüki aja meesterahvaid, kes huviga jalgpalli vaatavad; et oma sõpruskonna pealt võiks arvata, et see on puhtalt naiste hobi. (Hmf, arvestades, et ega ma teab mis originaalset analüüsi kuuldavale ei toonud, puha triviaalsusi, meenub mulle nüüd jälle see IT-osakonna osa)

Jalgpallist veel: ma annaks kõrvalosatäitja preemia Horvaatia peatreenerile, eriti esimese, Brasiiliaga mängitud mängu eest, kus ta suutis pelgalt nätsunärimisega väljendada sama, mida Scolari tuuleveskina vehkides. Ja milline hoiak, milline stiil, milline paheliselt läikiv ülikond! Millegi poolest meenutas see mulle väga Crispin Cloverit “Charlie inglite” uusversioonis – rollis, millel ei olnud isegi nime (ega teksti, aga see oli juba tema enda nõudmine). Aga isegi creepy thin man‘ina suutis ta ennast meeldejäävaks teha.

Meelelahutus: käisin vaatasin ometi ühe “Taanieli mängu” etenduse ära – mis oli muusika poolest ilus, muidu kohati äge ja kohati nunnu (lapsed, kes mängisid puust odadega sõdureid näiteks. Ptüi, ma oleks äärepealt kirjutanud “armsad lapssõdurid”). Mõtlesin näitemäng otsa, et millist lusti selline asi keskaja vaatajale pakkus: juba tavaline kirikuskäik oli muu hulgas suur vaheldus argipäevale, no ja nüüd veel näitemäng, pealegi on Taanieli lugu ise üks action teise otsa – dramaatilised ended, lahingud ja lõukoerad, ja ilus muusika veel sinna juurde, ja trummimürts… Kõhistasin vahepeal naerda, kui kuningas Dareiose suur must habe käis laulmise taktis pumps-pumps-pumps üles-alla ja lõvid tegid armsalt õrr-õrr ja vehkisid käppadega. Tundsin, et minu meelt on korralikult lahutatud. Ja siis, pärast etendust, ütles kirikuõpetaja, et näe, kui tore, et ikka on veel inimesi, kes eelistavad… mis ta nüüd ütleski, äkki oli “süvenemist” – selle asemel, et meelelahutust otsida. Hea, et sellise etenduse juurde juua ei pakuta, mul oleks see kohv või mahl või õlu selle koha peal läbi nina välja tulnud. Kärts, mürts, lahingustseenid, õukonnaintriigid ja lõukoerad – ja ei ole nüüd meelelahutus? no kuulge.

Muusika: tundub, et paljud vanamuusikud, kes tantsumuusikat mängivad, ikkagi ei tea, kuidas neid tantse tantsitakse. Kui nad oleks kunagi proovinud takti lõpuni, tähendab, õige maandumishetkeni õhus püsida, siis nad niiviisi ei mängiks, nagu nad mängivad. Ja kolmepäevasest kursusest – poolteist tundi päevas – jäi kaugelt liiga väheks, et pooltestki tüüpilisematest tantsudest ettekujutust anda. Tüüpilisematest, eks ole, kõrgpilotaažini oleks veel nagunii aega jäänud. Poole pikem oleks võinud olla – sama palju päevi, aga rohkem tunde, või sama palju tunde rohkematel päevadel.

*

Ükskord kogemata tegin ma sellise eesrindliku toitumisliigutuse (putuktoitlusest loodetakse maailma valgukriisi lahendust), et sõin ära ühe end mee sisse uputanud sipelga. Hea hapu oli. Millalgi eile jõudsid sipelgad ühest allah. torditükist viimaseks jäänud viilu üle võtta, jalutavad seal peal oma keerulisi mustreid (“nad on seal nii ilusad, nagu nonparellid”, märkis A., kes neid esimesena tähele pani) ja kui uskuda seda, mida ma näen, kühveldavad endale esijalakestega mangoželeed suhu. Hirmus tore on vaadata, ma tunnen endas neid ürginimese tunge, mis ajasid meie eellasi igasuguseid veidraid loomi kodustama, ja kaalun, et äkki võib endale ka torditükist sipelgafarmi teha. Läbipaistev kast on juba olemas, tänapäeva torte enam pappkarbis naljalt ei müüdagi.

Mullamurelased, sellised kenad, puhtad ja viisakad sipelgad – saia sisse ei roni, säärest ei hammusta, ainult magusa peale on surmapõlgavalt maiad. Nagu koduloomaks loodud. Aga ma tean küll, kui talv tuleb, kolivad nad jälle põranda alla.

*

Ah jaa. Vahepeal käisin minevikus. Või peaaegu et. Kõigepealt jokutasin ma oma pangakaardi pikendamisega nii kaua, et ta kaotas kehtivuse. Ja kuidagi kogemata oli mul just siis piisavalt sularaha käes, et ei tundnud nagu vajadust uue kaardiga kiirustada. Läks nii nädalake kaarditut elu mööda ja ma kaotasin oma mobiiltelefoni ära. Saabus eriti vaikne ja rahulik elu, kus mind sai kätte ainult lauakalt (jah, mul on selline arhailine riistapuu) ja meili teel, nagu muistseid eestlasi kunagi.

Moraali ei oskagi siit nagu leida, sest see kõik muutis mu elus tegelikult väga vähe.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: