Pudi-padi

juuni 29, 2014

See on ju märk, kui ma olen kahevahel, kas minna Poola või mitte – sest ühest küljest, mis võiks olla lõbusam, kui minna ja veeta aega tantsukursusel, kus tase tõotab olla täpselt parasjagu üle minu oma, ja pealegi on tänavu veel üle vaatamata, kas Wrocław on ikka vana koha peal alles, ja kuuldavasti mind oodatakse sinna; aga teisest küljest, alles ma olin nohus-köhas, kurk valutas ja pealegi ei saa ei minekuks ega tulekuks rohkem kui üks-kaks päeva võtta (tähendab, ei mingit mõnusat ringihääletamist, looduskaunites kohtades tšillimist ja poola keele purssimist) kusjuures juuni algusest saadik pole mul õnnestunud viit päevagi järjest sama katuse all magada, äkki peaks endale natuke igavust võtma? – , kirjutab mulle lambist üks poolakas, kellelt ma kaks aastat tagasi öömaja küsisin ja vastust ei saanud: tema postkast olnud nässus ja ta saanud mu kirja alles nüüd kätte, aga kui ma tahan, tulgu ma aga, ta elab nüüd seal-ja-seal?

*

“Mis see teil on, kas ungari leib?” – “Jah.” – “Jumal tänatud,” ütleb kassanoormees siiralt südamepõhjast. Kui vähe on vaja, et mõnele inimesele rõõmu valmistada.

*

Pärnus antakse Kadri kohvikus võluvalt vana kooli toitusid (tatrapuder, pikkpoiss, seapraad hapukapsaga, maksakaste), kohati ka vana kooli hindadega – millal te nägite viimati pirukaid, mille hinnad oleks sentides, millal keegi üldse nägi kuskil söögikohas midagi, mille hinnad oleks sentides (kukkel – 20 senti, kefiir – 40 senti ja nõnda edasi)? tiheda graafikuga einestajale ideaalne söökla-tüüpi asutus, ja pealegi kohe hommikul lahti – küsid oma putru, stiilipuhas letitädi hõikab kööki “üks tatrapuder” ja enne, kui jõuad maksta, on see puder juba leti peal. Lisapunktid selle eest, et kui läksin õhtupoolikul pärast sööki juba kahtlaselt pimedasse ja vaiksesse kohvikusse sisse viimast kohvi küsima, öeldi mulle kohvi lastes taktitundeliselt, et tahaks nüüd terrassi kokku panna, aga kui me tahame edasi istuda, siis sees võib ikka. Ukse pealt avastasin, et kohvik oli kirjade järele tegelikult juba pool tundi kinni olnud. Pudistasime lahkudes laua peale oma krüsanteemi õielehti ja haikutasime kollektiivselt: “Mustal klaaslaual / pudenend valgeid õilmeid / kuigi on veel soe”. Praegu jäin mõtlema, et “pudenend valgeid helbeid” oleks veel peenem.

Ja see stiilipuhas teenindaja esitas meile selliseid küsimusi, justkui teda huvitakski meie käekäik.

*

Tollest varasemast festivalist, kus ma õpetamas käisin, meenus enda kohta üllatav asi. Muidu ma tunnen enamasti, et ei saa piisavalt suhelda, et tahaks rohkem inimesi näha. Aga kui mul algas iga päev tunnise-pooleteist-tunnise tantsutunniga, kus ma ise aktiivselt tegelesin inimestega; ja seejärel veetsin aega kontsertidel, kus ma kuulasin-vaatasin inimesi; ja lisaks sellele vahetasin ka muul ajal ühe või teisega paar sõna – siis ei olnud mul enam mingit tahtmist minna lõõgastavasse flööditundi (ise poleks pidanud mängimagi), sest ma tundsin väga selgesti, et lõõgastuda on mul vaja kuskil, kus ühtegi inimest EI ole. Nähtavasti tuleb mu suhtlemishimu (ja minu kui suure suhtleja kuulsus) peaasjalikult sellest, et ma töötan kodus ja näen kedagi muud kui A. siis, kui ma selleks ekstra kuhugi lähen.

Advertisements

6 kommentaari to “Pudi-padi”

  1. nodsu said

    Näh, ümber mõtlesin ikka: leidsin, et ka see on märk või vähemalt argument, et kolmest väljasaadetud arvest, millest ma arvasin, et enne juuni lõppu on kaks ikka laekunud, ja millest üht ma ootasin õigupoolest juba juuni keskpaigaks, ei ole mu kontole kopsatanud veel ükski. Rääkimata kõigist neist kiirustamisprobleemidest, mis oleks sellisel kontserditihedal ajal nagunii. Ja sellest, et kõik minus annab märku, et igavust on vaja.

  2. Teresa said

    Ma sooviksin ka teatud liiki igavust. Mitte nii, et molutan kodus ja närin ärevusest küsi, kas remondimehed tulevad. Ja kui tean lõpuks, et ei tule, kas ma leian uue. Ja kui ma leian uue (leidsin!), siis millal ta saab tööle hakata. Ja kui see on enam-vähem selge, siis, millal ta lõpetab (umbes jõuluks parimal juhul). Ja siis veel, mis see maksma läheb. Kõigile, kel on plaani kinnisvara osta ja täis mõistus peas – ärge ostke remontivajavat korterit või kui, siis ainult tapeedid ja veidi värvimist. Oh Jumal, kui tüdinud ma olen muretsemisest. aga enda süü.

  3. Teresa said

    Aga see on tõsi, et suhtlemisvajadus tuleb kodus olemisest. Vaatan ka, et kui saan kas kirikuseltskonda või keraamikasse, siis olen vaimukuse kehastus, pillun kilde jne. Kolm aastat tagasi, istusin nädalavahetusetle kodus ja nautisin vaikust.

  4. nodsu said

    ma naudin vaikust ja arvuti taga töötegemist iga kord, kui mingi suurem tantsuprojekt läbi saab. nii hea on istuda ja rahulikult aeglaselt tõlkida ja et ühegi inimesega ei pea rääkima.

    A mis remontivajavatesse korteritesse puutub – ega remonditud korteritega paremini ei pruugi minna, vaata, mis mu naabritega juhtus – ostid arendajalt edevalt remonditud korteri (mis läks neil selle edeva remondi tõttu maksma üle kahe korra rohkem kui meie oma) ja pärast pidid selle maha kiskuma ja ikka uuesti tegema, sest nt vannitoa viimistlus ei kannatanud niiskust ja kogus seda seina vahele. Võõra remondi mahakiskumine ja uue tegemine võtab veel rohkem aega ja raha kui ainult uue tegemine.

  5. Teresa said

    Meil on vaja nüüd üksnes võidelda, et ülemakstud raha tagasi saada. Ehitaja lõpuakti ei tee (ei oska teha?) ja pakub tagasimakseks umbes 3,5 – 4 korda vähem kui õige oleks. Muiduigi on I eluga rahul, et midagi põnevat on toimumas, mina ei taha ellu selliseid põnevusi.

  6. nodsu said

    ongi kohe rahul või?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: