Ebaintellektuaalne toidupostitus
juuli 31, 2014
Tulime proovist, näljased; A. oli päeval tubli olnud, toitu varunud ja nii oli meil praemaksa.
Tegime hõrgu ja toitva eine praemaksast, lillkapsast (mis oli üleeile külakostiks toodud), tomatist, lehtsalatist ja riivjuustust.
Isu oli nii suur, et alles poole söögi pealt tuli pähe, et oleme teinud eheda lastepiinamistoidu, kui “Ernie” koomiksit ja lastekirjanduse klassikat uskuda: maks. Ja lillkapsas.
Sellest Karlssoni-raamatu lillkapsateemast pole ma küll õigust öelda kunagi aru saanud – lapsest peale teadsin, et lillkapsas on maailma parim hõrgutis (kui muidugi kõiki teisi maailma parimaid hõrgutisi mitte arvesse võtta).
Sama siin – lillkapsas on parim asi üleüldse. Eriti võiga, mm…
Ma olen seda titest saati teadnud!
a tead, juustuga on ka jõle hea. meil oli selline kangemat sorti juust, sellega puistasime üle ja piserdasime oliiviõli peale. ja lillkapsa külje all oli värskenduseks hunnik salatit ja tomatit. see kõik tasakaalustas praemaksa nii kenasti, et oli kohe tasakaalustatud.
Selle jutu peale vaaritasin portsu oma lapsepõlveaegset lemmiksuppi – aedvilja-piimasuppi, mis olla kah üks klassikaline lastepiinamistoit. Rohkete herneste ja pinnal ujuvate sulavõitäpikestega, mm.
ei tea jah, kust need lapsed võetakse, kes neid asju ei söö.
teine sarnane kategooria on nn dieettoidud – nt klassikalises teoses “100 minutit ilu heaks” kirjeldati pmst ausat müslit ja lisati: kahjuks ei saa ma soovida head isu.
ja kuskil filmis olen näinud kedagi ahastavalt riisivahvleid söömas, sest tal on siuke dieet. ja oi kui hirmus piinamine see olevat. ma söön neid niisama, mõnus krõbistada. näkileivad on muidugi paremad.
Igasugune maks on küll minu meelest vastik. Söön seda hapu näoga, et rauda saada, aga samal ajal hing ropsib.
kurb lugu. kas sa kuskilt mõnusamast kohast ei saa seda rauda?
Maks on mu lemmiktoit nii väiksest peale, kui ma üldse mäletan. Isegi lausa nii, et kui isa nülgis nutriaid (kasvatasime neid), seisin kõrval, kauss käes ja ootasin, kuni isa naha maha sai, soolikad välja lasi ja maksa kätte sai. Viisin selle kalli varanduse siis võidukalt kööki ema kätte.
Sõber rääkis, et kui ta laps oli, tehti lillkapsast, tema maitsnud ja olla olnud kibe. Suured vastu, et ei ole kibe, söö nüüd ja tema seepeale nördinud – taipavad siis suured paremini kui tema, mis maitset ta parasjagu tunneb? Et äkki tunnevad lapsed mingeid maitseid paremini, umbes samamoodi nagu nad kõrgemaid helisid paremini kuulevad?
On tõsi, et lapsed tunnevad kibedaid maitseid paremini kui suured, vürtsiseid samuti. Aga ikkagi on hulgem inimesi, kes juba lapsena mõnuga lillkapsast pistsid. Ma mäletan küll toiduaineid, mida ma kibeduse pärast ei tahtnud, näiteks paprika ja võilillelehed; paprikaga võib asi olla küll selles, et tundub, et ma lihtsalt ei talu seda väga hästi, aga selliseid kibedaid taimi nagu võilill söön ma nüüd mõnuga. Ja samamoodi tuli kunagi õppida humalakibedust armastama. Aga lillkapsas mul küll kunagi nende lapsena-liiga-kibedate toitude hulka ei kuulunud.
sirvisin poes üht lastesöötmisraamatut, nimelt sellest, kuidas kanadalane Prantsusmaale kolis ja kuidas tal tuli lapsed Prantsuse söömisstiili peale ümber õpetada (st et lapsed söövad kõiki asju, mida suuredki). ja ta rääkis, et kuna lapsed pidid alates umbes teisest eluaastast – või varemgi, igatahes siis, kui nad peaasjalikult ise sööma hakkavad – neid toiduaineid võõrastama, mille maitsega nad enne seda iga kokku pole puutunud, siis üritavad prantslased teadlikult enne seda kriitilist vanust lapsi võimalikult paljude toiduainetega tutvustada, püreede kujul. Äkki on selle lillkapsaga hoopis selline lugu? et su tuttavale anti seda esimest korda liiga hilises eas ja võõras maitse tundus vastik, järelikult kibe?
Minu ema rääkis, kuidas ta möödunud sajandi 20-ndatel esimest korda tomatit maitses, kui imelik ja hapu maitse sel oli. Hiljem ei jõudnud ta neid küllalt süüa- nii maitsesid.
Aga maksa ma kül lei söö muidu, kui
üksnes pasteedi kujul
ja see on muide kummaline, sest ka mina nt ei talu pasteedistamata maksa, aga pasteedina ta lausa maitseb! ja tugev maksa maitse on pigem boonus! ja normaalkujul sõna otseses mõttes ei lähe alla.
mul on sarnane veider lugu liha maitsega. Mõni praetükk ei taha hästi alla minna, sest on liiga tuntavalt liha maitsega. Samas pugin isukalt neid vinnutatud sinke ja vorste, mis on pmst toores liha, ometi ma nendel seda “liha maitset” ei tunne.
Kuna see häiriv maitse tundus veidi vere maitsega, siis mõtlesin vahepeal, et äkki on neisse praetükkidesse liiga palju verd sisse jäänud. a teisest küljest peaks maks olemuslikult veel verisema maitsega olema – ja mind ei häiri. Ja verivorsti ja verikäkki söön ka mõnuga.