Ebaintellektuaalne toidupostitus

juuli 31, 2014

Tulime proovist, näljased; A. oli päeval tubli olnud, toitu varunud ja nii oli meil praemaksa.

Tegime hõrgu ja toitva eine praemaksast, lillkapsast (mis oli üleeile külakostiks toodud), tomatist, lehtsalatist ja riivjuustust.

Isu oli nii suur, et alles poole söögi pealt tuli pähe, et oleme teinud eheda lastepiinamistoidu, kui “Ernie” koomiksit ja lastekirjanduse klassikat uskuda: maks. Ja lillkapsas.

Sellest Karlssoni-raamatu lillkapsateemast pole ma küll õigust öelda kunagi aru saanud – lapsest peale teadsin, et lillkapsas on maailma parim hõrgutis (kui muidugi kõiki teisi maailma parimaid hõrgutisi mitte arvesse võtta).

Advertisements

14 kommentaari to “Ebaintellektuaalne toidupostitus”

  1. e. said

    Sama siin – lillkapsas on parim asi üleüldse. Eriti võiga, mm…
    Ma olen seda titest saati teadnud!

  2. nodsu said

    a tead, juustuga on ka jõle hea. meil oli selline kangemat sorti juust, sellega puistasime üle ja piserdasime oliiviõli peale. ja lillkapsa külje all oli värskenduseks hunnik salatit ja tomatit. see kõik tasakaalustas praemaksa nii kenasti, et oli kohe tasakaalustatud.

  3. libarott said

    Selle jutu peale vaaritasin portsu oma lapsepõlveaegset lemmiksuppi – aedvilja-piimasuppi, mis olla kah üks klassikaline lastepiinamistoit. Rohkete herneste ja pinnal ujuvate sulavõitäpikestega, mm.

  4. nodsu said

    ei tea jah, kust need lapsed võetakse, kes neid asju ei söö.

    teine sarnane kategooria on nn dieettoidud – nt klassikalises teoses “100 minutit ilu heaks” kirjeldati pmst ausat müslit ja lisati: kahjuks ei saa ma soovida head isu.

    ja kuskil filmis olen näinud kedagi ahastavalt riisivahvleid söömas, sest tal on siuke dieet. ja oi kui hirmus piinamine see olevat. ma söön neid niisama, mõnus krõbistada. näkileivad on muidugi paremad.

  5. Rents said

    Igasugune maks on küll minu meelest vastik. Söön seda hapu näoga, et rauda saada, aga samal ajal hing ropsib.

  6. nodsu said

    kurb lugu. kas sa kuskilt mõnusamast kohast ei saa seda rauda?

  7. lendav said

    Maks on mu lemmiktoit nii väiksest peale, kui ma üldse mäletan. Isegi lausa nii, et kui isa nülgis nutriaid (kasvatasime neid), seisin kõrval, kauss käes ja ootasin, kuni isa naha maha sai, soolikad välja lasi ja maksa kätte sai. Viisin selle kalli varanduse siis võidukalt kööki ema kätte.

  8. toomastaliesin said

    Sõber rääkis, et kui ta laps oli, tehti lillkapsast, tema maitsnud ja olla olnud kibe. Suured vastu, et ei ole kibe, söö nüüd ja tema seepeale nördinud – taipavad siis suured paremini kui tema, mis maitset ta parasjagu tunneb? Et äkki tunnevad lapsed mingeid maitseid paremini, umbes samamoodi nagu nad kõrgemaid helisid paremini kuulevad?

  9. nodsu said

    On tõsi, et lapsed tunnevad kibedaid maitseid paremini kui suured, vürtsiseid samuti. Aga ikkagi on hulgem inimesi, kes juba lapsena mõnuga lillkapsast pistsid. Ma mäletan küll toiduaineid, mida ma kibeduse pärast ei tahtnud, näiteks paprika ja võilillelehed; paprikaga võib asi olla küll selles, et tundub, et ma lihtsalt ei talu seda väga hästi, aga selliseid kibedaid taimi nagu võilill söön ma nüüd mõnuga. Ja samamoodi tuli kunagi õppida humalakibedust armastama. Aga lillkapsas mul küll kunagi nende lapsena-liiga-kibedate toitude hulka ei kuulunud.

  10. nodsu said

    sirvisin poes üht lastesöötmisraamatut, nimelt sellest, kuidas kanadalane Prantsusmaale kolis ja kuidas tal tuli lapsed Prantsuse söömisstiili peale ümber õpetada (st et lapsed söövad kõiki asju, mida suuredki). ja ta rääkis, et kuna lapsed pidid alates umbes teisest eluaastast – või varemgi, igatahes siis, kui nad peaasjalikult ise sööma hakkavad – neid toiduaineid võõrastama, mille maitsega nad enne seda iga kokku pole puutunud, siis üritavad prantslased teadlikult enne seda kriitilist vanust lapsi võimalikult paljude toiduainetega tutvustada, püreede kujul. Äkki on selle lillkapsaga hoopis selline lugu? et su tuttavale anti seda esimest korda liiga hilises eas ja võõras maitse tundus vastik, järelikult kibe?

  11. Teresa said

    Minu ema rääkis, kuidas ta möödunud sajandi 20-ndatel esimest korda tomatit maitses, kui imelik ja hapu maitse sel oli. Hiljem ei jõudnud ta neid küllalt süüa- nii maitsesid.

  12. Teresa said

    Aga maksa ma kül lei söö muidu, kui
    üksnes pasteedi kujul

  13. k said

    ja see on muide kummaline, sest ka mina nt ei talu pasteedistamata maksa, aga pasteedina ta lausa maitseb! ja tugev maksa maitse on pigem boonus! ja normaalkujul sõna otseses mõttes ei lähe alla.

  14. nodsu said

    mul on sarnane veider lugu liha maitsega. Mõni praetükk ei taha hästi alla minna, sest on liiga tuntavalt liha maitsega. Samas pugin isukalt neid vinnutatud sinke ja vorste, mis on pmst toores liha, ometi ma nendel seda “liha maitset” ei tunne.

    Kuna see häiriv maitse tundus veidi vere maitsega, siis mõtlesin vahepeal, et äkki on neisse praetükkidesse liiga palju verd sisse jäänud. a teisest küljest peaks maks olemuslikult veel verisema maitsega olema – ja mind ei häiri. Ja verivorsti ja verikäkki söön ka mõnuga.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: