Mugavusjääja

august 23, 2014

Ma olen ülimalt laisk ja mugav inimene. Eriti inertsuse koha pealt: kui vähegi kannatab, siis ma liigutama ei hakka. Kui ma A.-ga koos ei elaks, siis langeks mu toatemperatuur talvel neljateist kraadini, ennegu ma kütma viitsin hakata, raamatud moodustaks nurkades hunnikuid, kuni keegi riiuli kingib, ja koristama hakkaks siis, kui enam tuppa elama ei mahu. Kogu meie majapidamise mööbel on kellegi kingitud või A. ehitatud, muidu elaks ma puhta ilma mööblita (mu esimene omaette elamine, mille järele ma helget nostalgiat tunnen, oligi peaaegu mööblita, ainult et naabrimees andis kaks jumal teab kust saadud koolitooli ja kodust oli täispuhutav madrats kaasas; millalgi esimese aasta peale kinkisid sõbrannad ka vaiba – no ja siis oli juba sisustatud rohkem kui küll. Ahjaa, üks plekist pesukauss oli ka.).

Ma saan praegu oma töö eest umbes poolteist korda paremat honorari per lehekülg kui enne masu, aga kui masu ei oleks tulnud, oleks ma rahumeeli vana väikese honorari peale vedelema jäänud, peaasi, et midagi ette ei peaks võtma. Alles siis, kui väikese honorariga tööd järsku päris ära kukkusid, oli vaja liigutama hakata ja tasuvam töö välja sebida. Mis tegelikult tähendab, et nüüd pean ma sama raha eest vähem tööd tegema, mis võiks laisale inimesele ju päris hea töösebimise motiiv olla – ainult et isegi sellest ei olnud üksi piisavat stiimulit, et tööd otsida, ikka tõsist häda oli vaja.

Selleks, et välismaale tööle minna, ei peaks ma isegi teab kui palju võimlema – mul on ettekujutus olemas, mis töö peale kandideerida (eks ikka Gravy Train) ja enam-vähem kindel, et ma selle saaks. Saaks suht kerge vaevaga elu esimese põhikohaga töö ja mitu korda suurema sissetuleku. Ainult et jeerum, kesse viitsib – esiteks seda vähestki võimlemist teha, teiseks, issake, siis peaks ju hakkama kaheksa tundi päevas tööl käima. Võeh.

Enamikul välismaale minejatel ei oleks see minek kaugeltki nii lihtne, nii et mugavuse pealt sellega küll hakkama ei saa, ütlen mina kui mugavuse asjatundja. Isegi selleks, et Eestist lahkumata tööd taga ajada – et kõigest pabereid täita ja posti panna -, oli mul vaja üsna meeleheitlikku olukorda sattuda. Ma ei kujuta ettegi, kui hull seis peaks olema, et viitsiks välismaa-asju ajada.

Ma arvan oma asjatundlikult positsioonilt niisiis, et mugavuspagulastest rääkijad ei tea mugavusest midagi. Nad pole õiget mugavat inimest näinudki. Saage tuttavaks.

Advertisements

Kultuur ja elu

august 8, 2014

Sõber Arni armastab rääkida, kuidas talle meeldib “lobisev arhitektuur”: mis viitab ja tsiteerib, on paksult kultuuri täis. Ja nii ka muudes eluvaldkondades. Mida rohkem lobiseb, seda parem.

Ometi ei ole seda nii raske leida, mõtlen ma, ja lobinat ei pea tingimata autor sisse panema: mul, vaatlejal, on pea lobinat täis ja tsitaadid vupsavad pinnale ootamatute ärritajate peale. Mille vastu mu pole midagi, selles mõttes olen ma Arni parteis.

*

Pank sundis mind Lõunakasse minema: ta tahab nüüd pikemaid paroole ja ma kombineerisingi talle viimati midagi vastuvõetavat, ainus häda, et mul ei jäänud päris meelde, mis järjekorras ma kombineerisin ja millal suurtähe või numbri sisse panin – ja nii viis korda järjest, niisiis tuli minna uut küsima. Ja ükski muu kontor ei ole kauem lahti kui kuueni, tähendab, ei jää üle muud kui bussiga sõitma minna.

Tegelikult läks mul väga hästi. Üks asi, et seal on taluturg, kust ma sain sibulat, küüslauku ja põldube, seda ma tean tegelikult niigi. Aga mul ei ole mitte kunagi varem õnnestunud sealset pontšikuputkat tabada nii, et seal oleks korraga nii pontšikuid kui müüja. Seekord olid mõlemad ja saba ei olnud, ainult ühed nii kümnesed poisid olid kobaras leti ääres ja lugesid raha üle, et mida osta.

Müüja tahtis mulle müüma hakata, mina märkisin “poisid olid enne, äkki nad tahavad ära osta.” Ei tahtnud veel, polnud otsusele jõudnud, lasid mind löögile. Hakkan oma kolme pontšikud küsima, üks poiss ütleb selja tagant “teil vist sall kukkus”. Õigus, minu siidsall oli ennast koti küljest lahti harutanud. Aitäh.

Kazuo Ishiguro, “Päeva riismed”, Eesti Raamat 1994, lk 48.

Pean tunnistama, et minu äsjane põgus kohtumine oli teinud minu tuju väga heaks; tavaline vastutulelikkus, mille eest mind tänati, ja tavaline vastutulelikkus, mida mulle vastu pakuti, sisendas arusaamatul kombel suuri lootusi, et mind saadab edu kõigis lähemate päevade ettevõtmistes.

*

Aga vahel läheb muidugi vastupidi ja kunst justkui tsiteeriks mu enda või mu sõprade elu seebiooperit. Hakkasin otsast seda järjekordset Cumberbat…järjekordset Esimese maailmasõja eelse maailma sarja vaatama; eile üritasin peategelast Ep-le kirjeldada ja täna turgatas, et me oleme juba ühest sarnaste omadustega tegelasest lugenud, kui Pirgit meie kõigi rõõmuks tõsielulist seebiooperit kirjutas, nimed kõik viksilt muudetud, et ei oleks laim või privaatsuse rikkumine. Novott. Seal oli tegelane hüüdnimega “raudsed trussikud”. Täpselt nii*.

See kõik on muidugi jube lihtsustus, lisan ma kohusetundlikult. Loomulikult on kummalgi mehel ka oma eripäraseid omadusi, mitte ainult see üks sarnasus. Näiteks julgeks ma öelda, et meie seebika mr “raudsed trussikud” on märksa ilusam kui Cumberbatch (ja siinkohal pean ma takka kiitma Cumberbatchile endale, kes ei jõudnud ühes intekas ise ära imestada, kuidas temast küll seksisümbol on saanud. Mina ei saa kah aru, miks ta on seksisümbol, aga hästi mängida oskab ta küll. Võib-olla ei tee seksisümboldajad temal ja Sherlockil vahet ja ega siis enam välimus loegi, siis loeb see, et “Brainy’s the new sexy”.) Muide, see uus tegelane on samuti üliintelligentne. Hmm, kui järele mõelda, siis Sherlockiga juba kaks sarnast omadust: ülisuur intelligentsus ja aseksuaalsus. Ainult et üks käitub inimestega imelikult sellepärast, et tal on empaatiadraiv puudu, ja teine sellepärast, et ta on nii neurootiline. Või oli see nüüd moraalne.

——————————————————————————————-
* Ja vaadake oma rõõmuks ka Mouth Boxi nimelise IMDb-kasutaja (ma ei leia sealt kuidagi võimalust konkreetset arvustust linkida, aga otsige tema arvustustelehelt “Parade’s Endi” oma – või passige “Parade’s Endi lehelt Mouth Boxi arvustust) ülimalt adekvaatset kirjeldust, tsiteerin: “The series stars Benedict Cumberbatch as Christopher Tietjens – a tightly wound, deeply honourable English gentlemen with an annoying penchant for not having sex with beautiful women who want to have sex with him. /…/ Christopher’s sagging mouth slides further and further down his face as he daydreams about his beautiful suffragette admirer Valentine (Adelaide Clemens), and what it might be like to not have sex with her again when he returns home to Blighty.” See arvustus on tervikuna veel parem kui see tsitaat, ausalt.)

Mõni aasta tagasi esinesime Karksi ordulinnuse päevadel; käisin ringi ja puksusin endamisi naerda, kui väga see meenutab tüüpilist “Midsomeri mõrvade” lavapilti. Puhkpilliorkester, päikseline suvepäev, rahvas ümberkaudsetest küladest kokku tulnud, laat ja nii edasi. Ma võitsin tookord veel laadaloteriilt helesinise roosade roosidega taskupeegli.

Sel suvel Pärnu hansapäevadel tuli täpselt sama tunne; käisin sellest tundest võlutuna ringi ja äkki tuli mulle vastu naine, kes nägi välja just nagu Joyce Barnaby.

Seto Kuningriigi päev ei meenutanud huvitaval kombel üldse “Midsomeri mõrvu”. Kui ma olin seda mõtet tükk aega seedinud, sellest üle saanud ja isegi ära esinenud, siis sõjaväeparaadi vaadates taipasin, mida see üritus meenutab: meie oapresidendi vastuvõttu*. Sama kombinatsioon ehedast pidulikkusest, austusavaldustest, naljast ja õhinal vaevanägemisest. Haruldasi hõrgutisi olid kõik kohad täis, ma pean tunnistama, et haruldasemaid kui oapresidendil; on, millest malli võtta.

Ööl enne Shakespeare’i kontserti nägin aga tavaliste tüütute närveerimisunenägude asemel (kontserdini on veerand tundi aega, aga mul on alles ainult korsett seljas ja võrud üldse ära kadunud; kontserdini on pool tundi aega ja vähe sellest, et ma pole muusikutele noote kätte jaganud, ma pole neile öelnud, mis lood üldse tulevad ja õigust öelda isegi mitte otsustanud, mis lugusid me teeme; jne) sellist und, et me olime võtnud plaani Tšiili kontsertreis teha ja mõtlesime projekti kirjutada. Ühtlasi oskasin ma autot juhtida, aga autoga sõita meeldis mulle sama vähe kui muidu ja omast arust ma ka juhtisin kehvasti. Järelikult oli vaja kampa võtta autoekspert – siit alates hakkas unenägu meenutama tüüpilist vargusefilmi, kus iga funktsiooni jaoks tuleb eraldi tegelane värvata – üks, kes autoga põgeneda oskab, üks häkker, üks jõumees jne. Kohe ilmus autoeksperdiks üks karm halli poisipeaga naine, kes, vaevalt mu auto häält kuulnud, ütles karmilt: “Üks auto ei tohi niisugust häält teha.” Ja asus seda koost lahti võtma.

Meie olime aga haiglas, kust veeti parajasti üht surnut välja: nagu tavaliselt, kõigepealt surnu, seejärel tema vahakuju. Kolmandaks tuli üks noormees, kelle ülesanne oli olnud sedasama laipa mängida, nagu see haiglates ikka käib. Pärast seda anti talle salatit ja porgandit süüa, nagu neile laibamängijatele ikka antakse. EV müksis mind küünarnukiga ja konspireeris, et vat seda poissi on meil vaja, kui ta nii hästi laipa oskab mängida, saab ta ükskõik, mille mängimisega hakkama; ma mingu nüüd ja komistagu talle otsa, et me justkui juhuslikult tutvuksime. Poiss teatas selle peale, et tema mingi komistamise peale täna küll tulla ei viitsi; ta tuleb homme, sest “ega te homseks kedagi paremat nagunii ei leia.” Mina aga plaanisin ikkagi talle otsa komistada ja harjutasin ilmsüütut naeratust, endal suu seda haiglaporgandit ja -salatit täis. Väike prillidega tüdruk vaatas mind pingilt ja teatas nii vastikult, nagu seda ainult lapsed oskavad: “Su naeratus on võlts ja tatine.” “Ise oled tatine,” vastasin vaimukalt. Selle koha peal ärkasin kahjuks üles, ma oleks küll tahtnud teada, mis edasi saab.

Esinemispäeval Rakveres läks nii, et ma olin rahul. Mis on selles mõttes haruldane, et sageli on minu rahulolu esinemisega pöördvõrdeline selle energiaga, mis ma kontserdi sisse panen; aga seekord läks palju pühendumist ja sellest hoolimata olin rahul. Siiamaani olen, esikajärgset deprekat ei olegi tulnud, ptüi-ptüi-ptüi.

———————————————————————————————————————-
* Rahvatraditsioon, rahvaluulearhiivi jõudnud teated on pärit Tartu linnast. Kolmekuningapäeval pannakse koogi sisse uba. Kellele oaga tükk satub, on president ja peab korraldama presidendi vastuvõtu. Presidendi vastuvõtuks valmistavad külalised ette piduliku kontserdi, järgneb kätlemistseremoonia. Enne valmistatakse mitu tundi suupisteid, mille juures on põhiline, et kõik tuleb tiku otsa ajada, muidu ei ole pidulik ja peen.