Kultuur ja elu

august 8, 2014

Sõber Arni armastab rääkida, kuidas talle meeldib “lobisev arhitektuur”: mis viitab ja tsiteerib, on paksult kultuuri täis. Ja nii ka muudes eluvaldkondades. Mida rohkem lobiseb, seda parem.

Ometi ei ole seda nii raske leida, mõtlen ma, ja lobinat ei pea tingimata autor sisse panema: mul, vaatlejal, on pea lobinat täis ja tsitaadid vupsavad pinnale ootamatute ärritajate peale. Mille vastu mu pole midagi, selles mõttes olen ma Arni parteis.

*

Pank sundis mind Lõunakasse minema: ta tahab nüüd pikemaid paroole ja ma kombineerisingi talle viimati midagi vastuvõetavat, ainus häda, et mul ei jäänud päris meelde, mis järjekorras ma kombineerisin ja millal suurtähe või numbri sisse panin – ja nii viis korda järjest, niisiis tuli minna uut küsima. Ja ükski muu kontor ei ole kauem lahti kui kuueni, tähendab, ei jää üle muud kui bussiga sõitma minna.

Tegelikult läks mul väga hästi. Üks asi, et seal on taluturg, kust ma sain sibulat, küüslauku ja põldube, seda ma tean tegelikult niigi. Aga mul ei ole mitte kunagi varem õnnestunud sealset pontšikuputkat tabada nii, et seal oleks korraga nii pontšikuid kui müüja. Seekord olid mõlemad ja saba ei olnud, ainult ühed nii kümnesed poisid olid kobaras leti ääres ja lugesid raha üle, et mida osta.

Müüja tahtis mulle müüma hakata, mina märkisin “poisid olid enne, äkki nad tahavad ära osta.” Ei tahtnud veel, polnud otsusele jõudnud, lasid mind löögile. Hakkan oma kolme pontšikud küsima, üks poiss ütleb selja tagant “teil vist sall kukkus”. Õigus, minu siidsall oli ennast koti küljest lahti harutanud. Aitäh.

Kazuo Ishiguro, “Päeva riismed”, Eesti Raamat 1994, lk 48.

Pean tunnistama, et minu äsjane põgus kohtumine oli teinud minu tuju väga heaks; tavaline vastutulelikkus, mille eest mind tänati, ja tavaline vastutulelikkus, mida mulle vastu pakuti, sisendas arusaamatul kombel suuri lootusi, et mind saadab edu kõigis lähemate päevade ettevõtmistes.

*

Aga vahel läheb muidugi vastupidi ja kunst justkui tsiteeriks mu enda või mu sõprade elu seebiooperit. Hakkasin otsast seda järjekordset Cumberbat…järjekordset Esimese maailmasõja eelse maailma sarja vaatama; eile üritasin peategelast Ep-le kirjeldada ja täna turgatas, et me oleme juba ühest sarnaste omadustega tegelasest lugenud, kui Pirgit meie kõigi rõõmuks tõsielulist seebiooperit kirjutas, nimed kõik viksilt muudetud, et ei oleks laim või privaatsuse rikkumine. Novott. Seal oli tegelane hüüdnimega “raudsed trussikud”. Täpselt nii*.

See kõik on muidugi jube lihtsustus, lisan ma kohusetundlikult. Loomulikult on kummalgi mehel ka oma eripäraseid omadusi, mitte ainult see üks sarnasus. Näiteks julgeks ma öelda, et meie seebika mr “raudsed trussikud” on märksa ilusam kui Cumberbatch (ja siinkohal pean ma takka kiitma Cumberbatchile endale, kes ei jõudnud ühes intekas ise ära imestada, kuidas temast küll seksisümbol on saanud. Mina ei saa kah aru, miks ta on seksisümbol, aga hästi mängida oskab ta küll. Võib-olla ei tee seksisümboldajad temal ja Sherlockil vahet ja ega siis enam välimus loegi, siis loeb see, et “Brainy’s the new sexy”.) Muide, see uus tegelane on samuti üliintelligentne. Hmm, kui järele mõelda, siis Sherlockiga juba kaks sarnast omadust: ülisuur intelligentsus ja aseksuaalsus. Ainult et üks käitub inimestega imelikult sellepärast, et tal on empaatiadraiv puudu, ja teine sellepärast, et ta on nii neurootiline. Või oli see nüüd moraalne.

——————————————————————————————-
* Ja vaadake oma rõõmuks ka Mouth Boxi nimelise IMDb-kasutaja (ma ei leia sealt kuidagi võimalust konkreetset arvustust linkida, aga otsige tema arvustustelehelt “Parade’s Endi” oma – või passige “Parade’s Endi lehelt Mouth Boxi arvustust) ülimalt adekvaatset kirjeldust, tsiteerin: “The series stars Benedict Cumberbatch as Christopher Tietjens – a tightly wound, deeply honourable English gentlemen with an annoying penchant for not having sex with beautiful women who want to have sex with him. /…/ Christopher’s sagging mouth slides further and further down his face as he daydreams about his beautiful suffragette admirer Valentine (Adelaide Clemens), and what it might be like to not have sex with her again when he returns home to Blighty.” See arvustus on tervikuna veel parem kui see tsitaat, ausalt.)

Advertisements

2 kommentaari to “Kultuur ja elu”

  1. […] Lõunaka pontšikuputkaga, kuigi iseenesest sattusin sinna muidugi viltuvedamise tõttu, nagu eelminegi kord ehk põhimõttel “kui pea ei jaga, peavad jalad jagama”. Seekord ei olnud ma unustanud […]

  2. […] Minu jaoks on see peamiselt muidugi jälle näide sellest, et loe ainult piisavalt raamatuid, küll siis ka keskkond lobiseb. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: