Reklaamin tantsutrenni

Kuna ma olen viimase kuu jooksul näinud otsisõnades jälle sellist märksõna nagu “keskaja tants”, siis tundub, et oleks mõistlik ajaloolise tantsu trenni info ka siia üles panna: et teeme sel nädalal kaks tutvumistrenni, neljapäeval ja pühapäeval (5. oktoobril) kell kuus Jakobi Mäe Kultuurikeskuses, aadress on Jakobi 41. Ja tuleva nädala neljapäeval (9. oktoobril) ka, sest kultuurikoja haldaja palus, et ma teeks neid pikemalt. Äkki ongi hea mõte.

Igatahes tähendab see, et me tantsime sellist tantsu, kus algajad saaksid kohe kaasa lüüa; trenni teises pooles saab vaadata ka seda, mida me keerulisemat teeme.

Kodulehe lingi lisan lihtsalt sellepärast, et seal on sama kuulutuse juures tore pilt.

PS: vaatasin, et AniMatsuri festival on juba tänavuse aasta maskiballi video üles pannud; kasutan selle kohe näidiseks, mismoodi me rahvast tantsima õpetame.

PPS – muusika on päriselus küll teine. 🙂 Aga mulle meeldib, mismoodi AniMatsuri oma videosid kokku lõikab, nii et las see kombinatsioon ikka olla.

Aga mul ei ole põlvekedra paistetust

Väsin viimasel ajal suhtlemisest hirmus ära. Käin korra sõbra sünnipäeval – või noortega kõrtsis – või paaripäevasel kursusel – ja pärast on keel vesti peal, tähendab, ajud sõlmes, mõtted kihutavad, nagu oleks mitu ööd magamata, ega suudagi õieti magama jääda. Liiga suure leiva peale määritud või tunne nagu Bilbo Bagginsil.

Tõsi küll, sõbra sünnipäev, noortega kõrts ja paaripäevane kursus juhtusid kõik vähem kui kahe nädalaga. Aga mitte nüüd päris nii, et iga jumala päev oleks palju inimesi näinud. Hakkasin ennast kahtlustama, et olen ikka introvert – jutu põhjal, mis ma kunagi lugesin, et introversioon tekib sellest, kui aju on väliste ärritajate peale vastuvõtlikum, seega saab ta rutem muljete üledoosi, seega tuleb liigseid muljeid vältida ja see ei tähenda, et introvert vihkaks inimesi, lihtsalt on vaja oma organite tervise eest hoolitseda.

Aga ma olen igasuguseid jutte kunagi lugenud, muu hulgas ka seda, et ekstraverti iseloomustab eelkõige see, et ta peab oma mõtteid väljapoole ja sealt tagasi peegeldama. Mis on just see, mida ma kogu aeg teen – ma pean oma mõtted kõva häälega välja ütlema või lahti kirjutama, et ma teaks, mida ma üldse mõtlen. Just see, mida ma tegin, kui ma suhtlemise peale liimist lahti ja laiali määritud olin. Jutustasin A.-le, kirjutasin bussis omaette kõik rahakoti vahel leidunud kassatšekid täis ja meilisin Ambrosiusele. Ja sain sedaviisi ennast kokku korjatud.

Niisiis olen ma ühtaegu intro- ja ekstravertne ja ma tahaks teada, kuidas ma peaks nüüd rumalaid internetiteste tegema, kus seda kogu aeg küsitakse. “Mõlemad” ei ole tavaliselt lubatud vastata.

Vinjett

A.-l käis külas sõber, kellest ma hoian kerget distantsi, sest ma olen ta kohta kuulnud kuulujutte, et ta “teab Tõde”, ja ta ei ole enam sellises vanuses, et selle saaks ealise iseärasuse arvele kirjutada. Sedapuhku ma tegelikult päris distantsi ei hoidnud, õigemini ei pidanud selleks otsust langetama, sest mul oli lihtsalt linna peal asja.

Tulen tagasi, A. räägib, et sõber leiab, et ma olevat ikka väga hea naine, selline vähenõudlik.

Milles mu vähenõudlikkus siis avaldub? Miskipärast selles, et köök on hubaselt segamini.

“Pärast seda, kui ma olin kaks tundi nõusid pesnud,” lõpetas A. nördinult.