Märkmed

oktoober 26, 2014

Kas mulle ainult tundub, või ongi tänapäeva noored altimad tseremoniaalsele tutvustamisele? Juba mitmendat korda näen, kuidas noor inimene niheleb piinlikult, sest talle pole kedagi tutvustatud ja sellest kellestki räägitakse talle või peab ta tollega koguni ise rääkima – ilma tutvustamata, oh õudu. Minuvanuste seltskonnas on tutvumine käinud ikka Tõnn Sarve kirjeldatud eestlastliku tutvumisrituaali järgi: inimene peab viisakal ettekäändel (nt “ma läen välja pöldiku”) toast välja minema, et teda tutvustada saaks; kui ta on uksest väljas, küsivad need, kes teda ei tunne, mis ta nimi on; korrata protseduuri, kuni kõik on tutvustatud. Kui tutvustamist vajav inimene ei satu toast välja minema, tuleb oodata, kuni ta on läinud. Või kui siis läheb meelest ära, järgmise koosviibimiseni. Ma olen rõõmsalt ja huvitatult suhelnud paljude inimestega, kelle nime ma ausalt öelda siiani ei tea.

Või on asi eri tüüpi seltskondades?

*

Mõtlesin välja veel ühe seletuse, miks mulle meeldib ilma prillideta-läätsedeta tantsida – lisaks sellele, et hea on omas mullis keskenduda, justkui teises maailmas viibiks. Mõtlesin sellele, et kui ma suhtlemisest ära kipun väsima, siis on ju ainult hea, kui ma sissetuleva info hulka piiran. Ei näe publikut – ei pea nendega ka reaalselt suhtlema, piisab selle näo tegemisest (kusjuures nad jäävad ka uskuma, kui ei ole just nii tuttavad, et teaks mu nägemist ja selle kehvust) – tähendab, esinemine ei ole suhtlemine – tähendab, ei väsita nii ära. Niigi on stress jne, vaja veel suhtlusväsimust sinna otsa.

*

Too lemmik-klient või õigemini lemmikvahendaja, keda ma kunagi vanasti kiitsin – et viisakas ja arusaaja ja minuga samal ajal üleval – näitas jälle, kuidas mulle meeldida.

Algas lugu halvaendeliselt: ta saatis ta mulle töö siis, kui ma olin väsinud ega tahtnud seda üldse teha. Mina lükkan tagasi, et ületöötanud ja haige ja kärss kärnas ja maa külmand.

Tema kurvastab, et ega ta selle töö peale kedagi peale minu ei tea, aga mis seal ikka – eks tema klient on ise kah jobu, “jajah, ma armastan kah neid kliente, kes saadavad reede õhtul kell kaheksa töö ja arvavad, et esmaspäevaks saabki”. Et eks ta üritab kellegi teise otsida või vaatab, äkki saab tollele augu pähe räägitud, et ta lepiks minu pakutud teisibaõhtuga – “ma küsin kliendi käest, aga kuna ta on prantslane, siis ta loeb muidugi kirju alles esmaspäeval. Selline see elu on.”

Mina tunnen kaasa ja küsin, et mis see klient ootabki, et kontor oleks ööpäev läbi lahti või?

Tema vastab, et kuna tal on interneti-, mitte füüsiline kontor, siis jah. Aga et loomulikult ta saab aru, et tõlkijatel on vaja nädalavahetust pidada, kuigi klientidele on raske seda selgeks teha (mis siis, et nood ise ei viitsi nädalavahetusel isegi kirju lugeda).

Ja lõpetab kirja – olukorras, kus temal tuleb potentsiaalselt tigeda kliendiga maid jagama hakata ja mina olen pmst oma tahtmist saanud – märkusega:

“Saadan sulle tuju tõstmiseks kena aastaaja-kohase pildi.”

Ja saadab mulle nunnu kassipildi, saate aru. Läbi vihmamärja akna välja vaatavast kassipojast.

Olukorras, kus mina olen ta hätta jätnud, eks ole – kuigi mul on muidugi õigus endale vabu päevi võtta, millal ma iganes tahan, nii et see häda pole minu süü – aga sellegipoolest tuleb see vastik olukord ära lahendada temal, nii et võiks oodata, et kui keegi üldse tujutõstmist vajab, siis tema ise.

Nii et järgmisel päeval, kui ma olin välja maganud, võtsin selle töö ikkagi vastu ja tegin ära, tegelikult kerge ju, napilt kaks lehekülge ja suurem osa nagunii mälust (minu enda tõlkemälust, tänan küsimast, minu enda töö käigus tekkinud ja minu enda valgete käekeste meisterdatud, enne kui keegi tuleb imestama, kuidas ma julgen tõlkemälu abil midagi teha, sealt tulevad ju valed vasted). Need tema tööd on peaaegu alati sellised kerged ja ta maksab pealegi paremini kui ükski Eesti büroo.

Näete, mida kõike üks avansspräänik – ja mitte lihtsalt avansspräänik, vaid no strings attatched präänik, sest ma ei lubanud ju midagi – ära teeb.

PS: ma pean ikka selle kassipildi ka siia üles panema, et kõik õpiks, kuidas töötajaid motiveerida.

kakis

Advertisements

Ma hüppasin täna õhtul vaimustusest üles-alla ja rääkisin A.-le, kui tore on lihtsalt ungarikeelseid lauseid lugeda (lugedes näiteks õigusaktidest suvalisi lausekatkeid kõva häälega ette). Ja kiitsin takkajärele: “Oh, milline nohik ma olen… aga näed, kui hea on nohik olla.”

Aga see vaimustus oli juba enne peal ja on mitu korda peal käinud: mäletatavasti ei saa eur-lexi dokumente enam tõlketööks nii hästi kasutada kui vanasti, vähemalt mitte Google’i kaudu. Kasutasin ühe oma kommentaatori soovitust lisada guugliotsingusse hoopis celex-txt, mis natikene mingeid tulemusi andiski (aga muidugi ainult neid tülikaid aeglasi uue eur-lexi tulemusi) – aga õige kasu tuli hoopis sellest, et otsingutulemused suunasid vahel sellisesse toredasse portaali nagu Linguee, mis oskab veebis vedelevaid mitmekeelseid dokumente paari panna ja väljendi otsijale lõikude kaupa ette kuvada. Kõigepealt täpsemad vasted ja siis ebatäpsemad seal sabas, kiiresti ja ilusti, ilma kellade ja viledeta. Ma ei suuda jutus jutustada ega kirjas kirjeldada, kui tore tööriist see on ja kui palju sellest kasu on. Kogu praegune postitus on lihtsalt üks suur tänuavaldus, sest kahtlane, kas keegi siit endale olulist infot saab – tõlkijad on nagunii kõik ise sinna otsa komistanud, teisi ei huvita. Aga äkki mõnel algajal on isegi kasu.

Ilma kellade ja viledeta, kui mitte arvestada Angelina Jolie kõhnust, mis seal kõrval vilkus. Aga see ei ole portaali enda iluvidin, vaid kõrvaline ega võta liiga palju ressurssi ja eks nemad pea ka millestki elama. Kui nad nii head tööriista ülal peavad, pangu või mitu Angelina Jolie kõhnust ritta, kuni see avanemist aeglasemaks ei tee.

Nagunii on mul nähtavasti reklaamipimedus tekkinud, sest kui ma A.le ülivõrdeid ette ladusin, hakkas tema seletama, et üritas guugeldada, mis värk selle Angelina Jolie reklaamiga on – et miks seda igal pool nii palju on – , aga pole vastust saanud. Ja mina noogutasin kaasa, jah, jah, aga vaata, kui hästi see Linguee sõnu otsib, võtsin brauseriakna uuesti lahti – ja märkasin alles siis, et õigus jah, on jah selline roosa kõhnusereklaam seal. Ma ei olnud sinnamaani arugi saanud, miks A. selle jutu üles võttis, olin mõelnud, et ju tal see nii väga valutab, et isegi siis, kui mina räägin tõlkimisest, peab tema Angelina kõhnusest rääkima.

Selle peale proovisin mõistatuse vastust ka ise välja guugeldada, aga targemaks ei saanudki. On üks neid looduse väikesi saladusi.