Tööriistad: ääremärkus Toomesaare poliitikajutule

Lugesin minagi Triin Toomesaare poliitika-artiklit, üldiselt tore jutt, eriti poliitika vältimatuse idee (omamoodi pärispatukontseptsioon, mh?), mis kõlab kaasa Arendtiga, ma ütleks.

Ainult see jäi kriipima, et kui ta luges üles stereotüüpselt poliitikule omistatavaid omadusi, siis olid nende hulgas “oskus eirata küsitut ning viia teema tagasi enda jaoks olulistele punktidele” ja “oskus suruda läbi otsuseid, millega suur hulk ehk nõus ei ole” – kas oskus eirata küsitut ja rääkida enda jaoks olulisest on tingimata halb, ka juhul, kui küsimus on stiilis: “Kas te olete hommikuse konjakijoomise juba lõpetanud?” Ja kas oskus suruda läbi ebapopulaarseid otsuseid ei või olla just hea poliitiku tunnus – kas ebapopulaarsete otsuste tegemine ei ole vastand populaarsusele keskenduvale profipoliitikale, mis ju samuti on üks tüüpilise alatu poliitiku tegevusi? ja kui on vajalikke, kuid ebapopulaarseid otsuseid, oleks väga ebatõhus, kui nende tegija ei suudaks neid läbi suruda.

Osavus ja võitlusvahendite valdamine ei ole tingimata samad asjad, mis alatus.

Lihtne lõhn

Jõgeva ilusas bussijaamas on ka ilus puhas tasuta peldik, õigemini kolm: meeste, naiste ja inva. Teine tore asi on see, et buss peatub seal mitu head minutit, jõuab ilusti ära käia. Ainult et naiste oma oli kinni, nii et ma katsusin invavetsu ust, sest ega see buss nüüd nii mitu minutit ka ei seisa, et sabatada jõuaks. See oli ka kinni. Asotsiaali moega mees pingi pealt juhendas: “Mine meeste omasse.” Mina kõhklesin, ta täpsustas naistepeldiku kohta: “Seal on keegi sees,” juhuks, kui ma äkki ise aru ei saanud. Hüva, läksin asootsiumi heakskiidul meestevetsu.

Seal on teistmoodi lõhn kui naiste omas ja ma ei mõtle, et räpasem, ma ju ütlesin, et ilus puhas tasuta peldik. Vähem magus; kuivem ja karedam lõhn.

Tagasiteel käisin naiste omas, ei midagi huvitavat, jäi lausa mahti oma mõtteid mõelda, et no nagu väike laps, ma ei või, ei saa nüüd kahepooletunnist bussisõitugi ära kannatatud. Asi on vist selles, et ma joon kole palju, hommikusöögi kõrvale läheb pool liitrit kohvi ja pool liitrit mingit vedelamat jooki rahulikult ära ja õhtul, kui ma teen poolteist liitrit taimeteed, võib juhtuda, et kui A. küllalt vara teed võtta ei märka, saab see märkamatult enne otsa, kui tema jaole saab.

Muidu oli mul tagasiteel bussis juba minestamiseni halb hakanud, ühes väikeses peatuses ärkasin tukastusest selle peale, et keegi oli oma suitsetanud kopsud bussi tühjaks hinganud, küllap bussijuht, buss oli muidu peaaegu tühi. Bussis on niigi bensiinivingupahvakute mälestus pinkidesse imbunud ja kui sinna väikegi pahv veel mingit suitsu peale tuleb, võtab see käed-jalad värisema ja veri voolab peast kuhugi varbaotstesse.

Jõgeval käis bussijuht uuesti suitsu tegemas, nii et ma ei saanud oma edukast ekspeditsioonist täit rõõmu tunda, jäin muretsema, et nüüd tuleb ta varsti sisse tagasi ja kas mul on ikka mõtet loota, et ta enne oma kopsud õue tühjaks puhub.

Minu ette oli istunud keegi vanaonu ja ma märkasin, et ta lõhnas hästi õrnalt pissi järele, mitte ebameeldivalt ega räpaselt, ta oli kena puhas vanamees, lihtsalt seesama kerge huvitav hõng, mis seal meestevetsus. Ma olin juba bussi tagasi tulles mõelnud, et buss ei lehka enam nii vastikult vingu järele nagu enne, ju töötas see siis peitelõhnana. Bussijuht tuli suitsult sisse tagasi, aga minu pilt ei tükkinud sugugi tasku, vähemalt mitte sügavamale tasku, kui ta juba oli. Õnnistasin meestepissi ja lugesin koduni raamatut.

Ma olen bussi- ja autoiivelduse vastu varemgi igasugu lõhnu abiks otsinud – hea, kui on toitu kaasas, mida nuusutada, vahel pritsin reisikoti sisse lavendliõli, et ennast sellega kaitsta; ükskord viimases hädas imesin tuubist hambapastat, et mootoriving ninast välja lüüa. Ja kui ei ole toitu, lavendliõli ega isegi hambapastat mitte, siis tuleb lõhnu ette kujutada. Tolle sõidu piinarikkal esimesel poolel püüdsin tomatite lõhna ette kujutada, aga see oli keeruline, mul ei tulnud õieti meelde, kuidas tomatid lõhnavad. Äkki peaksin teinekord meestepissi lõhna ette kujutama, mõtlesin, hea lihtne selge lõhn ette kujutada.

Hea sugu

Kui A. vanemad Ameerikasse läksid, kolisid nad oma kassi meile elama.

Meie mõtlesime murelikult, kuidas territooriumi kaitsma harjunud isane sellele reageerib.

Tuli välja, et nii hästi, kui üldse võimalik: uus loom kartis teda nagu tuld, susises, turtsus, samas tahtis mängida, tükkis ligi, püüdis poksida, pani nina vastu nina ja põrkas tagasi. Meie loom talus seda stoiliselt: tüütus, aga kahjutu, vahel tuleb tema pärast küll aeglasemalt liigutada, et hulluke paanikas ei ründaks, aga üldiselt võib ignoreerida.

Kindlasti aitas, et uus kass oli ignoreeritavaimast soost: steriliseeritud emane. Ei ole küllalt emane, et seksuaalset huvi pakkuda, aga konkureeriv isane ka mitte.

Praeguseks magavad nad vahel juba ühes voodis, küll paarikümnesendise vahega, sest uus kass lähemale ei julge tükkida, kuigi tahaks. Saavad hakkama.

*

Kui ma üle Kroonuaia silla tulin, kõndis minu ees kamp purjakil noorukeid. Ma liuhkasin neist mööda, nad vist kohe ei kuulnud mind tulemas ja üks pöördus hästi äkilise, terava liigutusega. Agressiivne poos. Ja kohe seejärel kaotasid nad huvi ja lämisesid omavahel edasi.

Nüüd õhtul kodus mõtlesin, et ma olin sellisest kambast möödumiseks kõige turvalisemast soost: oleks ma noor tibi, hakkaks nad võib-olla ligi ajama. Oleks ma meesterahvas, hakkaks minuga tüli norima. Aga keskealine, isegi kui alles natuke keskealine naisterahvas ei kuulu kumbagi kategooriasse – ahistamise jaoks liiga vana, kaklemise jaoks liiga emane. Mahub ühel tänaval käima küll.

Holy Chao ilmutus

A. käis endale Humana odaval päeval riideid ostmas ja vedas rahulolevalt koju musta särgi, kuhu on suurte tähtedega “MUMMU” peale kirjutatud.

Kas see on fnord?

Minu jaoks on see peamiselt muidugi jälle näide sellest, et loe ainult piisavalt raamatuid, küll siis ka keskkond lobiseb.

Kuidas ma poes käin vol. ? ehk tark müüja

Mul vedas jälle Lõunaka pontšikuputkaga, kuigi iseenesest sattusin sinna muidugi viltuvedamise tõttu, nagu eelminegi kord ehk põhimõttel “kui pea ei jaga, peavad jalad jagama”. Seekord ei olnud ma unustanud oma pangaparooli, vaid mütsi, nimelt esinemiskohta, ja kuraator või impressaario või kes ta oligi, ühesõnaga, kultuurimaja juhataja lubas mütsi mulle sinna infoletti saata. Ja unustas omakorda ära, nii et ma käisingi seal justkui ainult pontšikuid söömas.

Nüüd tuleb mul ära märkida, et pontšikuputka nimi on tegelikult “Sõõrikumeistrid”, sest praeguse loo juures on tähtis, et ametlikult müüakse seal hoopis sõõrikuid. Aga sellest pole päris elus midagi, sest kui ma küsisin kolm pontšikut, siis müüja andis mulle ikkagi kolm pontšikut, ise naeratab säravalt ja kavalalt, kena ümarik nagu üks pontšikumüüja olema peabki.

Siis, kui ma maksin, tuli terve perekond minu taha sabatama ja vaidlema, mida nad ostavad. Laps nõudis jäätist, aga ema ütles, et ei, siit ostame auguga saia. Minu aju “No logo” nimeline keskus rõõmustas, sest pontšikud on seal aus kohaliku väikefirma kaup, aga jäätis on Nestlé oma.

Vaidlesid, vaidlesid, ema sõna jäi maksma ja tema küsis müüjalt ühe kilo auguga saia.

Ja müüja võttis samalt kandikult, kust ta oli mulle just kolm pontšikut andnud, ja ladus neile kotti kilo auguga saia. Nagu Mary Poppins, ma ütlen!

Kindla peale oleks samalt kandikult sõõrikuid ka saanud.