Kui peer tuleb, siis tema tuleb; tänasin õnne, et pood nii inimtühi oli ja hiilisin väledalt teise riiulivahesse, enne kui see mulle inkrimineeritakse.

Aga enne kassasaba tuli ikkagi meelde üks asi, mida just sealt riiulivahest vaja oli. No pole viga, ega nüüd keegi enam tea, et mina tegin, isegi kui mind sündmuspaigalt tabatakse, ma võin valetamata öelda, et just jõudsin siia.

Riiulivahes avastasin, et polegi midagi inkrimineerida, õhk on puhas mis puhas.

Mõtlesin selle huvitava asja üle sügavalt järele, arutasin kodus A.-ga ja kogu arutluskäik tuli umbes selline.

1. Ei tea, kas ma ahmin süües endale niisama õhku sisse või?

2. Või toodan ma ise puhast õhku?

3. Äkki olen ma üle läinud fotosünteesile ja teen päevavalgusest hapnikku?

4. Täpsemalt, mul on õnnestunud hakata päevavalgusest energiat fotosünteesima ja hapnik on lihtsalt jääk. Energiakriis on lahendatud.

5. Mõtle nüüd õige oma päevaplaanile: mis päevavalgus sul ikka. Kui sa millestki hapnikku teed, siis ikka ööpimedusest. Skotosüntees järelikult.

6. Energiakriis on ikkagi lahendatud.

Advertisements

Kultuur unemaal

detsember 23, 2014

Unes rääkis üks tuttava tuttav, kuidas tal oli olnud leinaaeg ja korraks saabus külla Jüri Kolk, kes “seisis ukse peal nagu 100% mehelikku tõhusust”.
*
Nüüd ärkasin just unest, kus ma olin kuidagi ühes ooperis, mis taoti oli Mozart, taoti Puccini, võib-olla keegi veel. Öökuninganna aaria oli raudselt sees.

Paar ööd tagasi sirvisin unes üht atlast ja avastasin, et muude Siberi kaartide hulgas oli ühe kunagise vangilaagrite piirkonna kaart, mis tuli kuskilt mujalt kahtlaselt tuttav ette. Vaatasin veel paar korda: jah, peaaegu üks ühele Keskmaa geograafia, vahepeal tundus lausa, et Rohani kohale ongi Rohan kirjutatud, aga lõpuks päriselt ikkagi ei olnud, see oli lihtsalt üks hobusekasvatuspiirkond. Mordor oli muidugi mingi vangilaagri koht, geograafiliselt sobiv, mäed ümberringi, et keegi ära ei saaks põgeneda. Kuskil seal keeras uni hoopis ühe inimese mälestuste peale, kes oli ühes neist laagritest olnud, võib-olla oligi see kaart tema mälestuste järgi tehtud. Ja mina veel mõtlesin, et Keskmaa kaardid on fiktsionaalsed.

Täna öösel aga sain teada, et Itaalia võitis Eurovisiooni oma hitiga “Questa so-o-o-lita sensazio-o-o-o-ne”, mida ma olin juba mitmes avalikus kohas raadiost oksendamiseni kuulnud; ja praeahju all oli üks pilu, mida ma ei olnud kunagi märganud, sealt tuli välja pliidi tagavarauks, juhuks, kui vana uks peaks katki minema. Praeahjust oli sinna söögitegemise käigus seemneid pudenenud ja nii olid tagavaraukse peal kasvama läinud tomatitaim ja väike tikripõõsas. Ma ei saanud kuidagi aru, kust nad kasvamise jaoks valgust said, aga vähe sellest, et need olid täiesti elusad taimed – isegi üks väike tomat ja mitu tikrit olid otsas.

Muusikajaks

detsember 4, 2014

Kuidas küll inimesed jaksavad veel ekstra muusikat kuulata?

Vedelesin täna paar korda A. kõrval, vaatasin ühe silmaga, kuidas ta Civ4 mängib ja kuulasin selle taustamuusikat. Huvitav oli, vahepeal sattusin paar korda järjest selle peale, et seal kasutati ilusat Madalmaade koolkonna polüfooniat, miskipärast küll antiikaja taustaks. Vahepeal oli jälle selline muusika nagu kolme-nelja-viiekümnendate “ajaloolistes” seiklusfilmides. Kena ja huvitav.

Vahepeal käisin mälu mängimas, kohvikus mängis samuti muusika, kah täitsa kena ja huvitav.

Ja igas poes mängib samamoodi miskisugune muusika ja isegi kui neis poodides, kus ma enamasti käin, õnneks erilist jälkrõvedust ei kosta (vahepeal nautisin näiteks “Sugar Mani”), ikkagi saab mu päevane muusikakuulamislimiit enamasti puhtalt selliste asjade pealt täis.

Kunagi põgusalt ühikas elades oli mu esimene liigutus pärast toanaabrite väljaminekut alati raadiol hääl maha.