Muusikajaks

detsember 4, 2014

Kuidas küll inimesed jaksavad veel ekstra muusikat kuulata?

Vedelesin täna paar korda A. kõrval, vaatasin ühe silmaga, kuidas ta Civ4 mängib ja kuulasin selle taustamuusikat. Huvitav oli, vahepeal sattusin paar korda järjest selle peale, et seal kasutati ilusat Madalmaade koolkonna polüfooniat, miskipärast küll antiikaja taustaks. Vahepeal oli jälle selline muusika nagu kolme-nelja-viiekümnendate “ajaloolistes” seiklusfilmides. Kena ja huvitav.

Vahepeal käisin mälu mängimas, kohvikus mängis samuti muusika, kah täitsa kena ja huvitav.

Ja igas poes mängib samamoodi miskisugune muusika ja isegi kui neis poodides, kus ma enamasti käin, õnneks erilist jälkrõvedust ei kosta (vahepeal nautisin näiteks “Sugar Mani”), ikkagi saab mu päevane muusikakuulamislimiit enamasti puhtalt selliste asjade pealt täis.

Kunagi põgusalt ühikas elades oli mu esimene liigutus pärast toanaabrite väljaminekut alati raadiol hääl maha.

Advertisements

22 kommentaari to “Muusikajaks”

  1. Ambrosius said

    Siis on meil Sinuga sarnane muusikakuulamislimiit. Klassikaraadio tööle ja koju sõitmise ajal + pealesunnitud muusika poodides ja eriti rohkem ei jaksagi. Raadio väljalülitamise nupp on mulle lapsest saati oluline olnud.

  2. nodsu said

    sa kunagi mainisid vist seda sarnast asja ka, et suhtlemiselimiit saab täis. mul võttis selle märkamine rohkem aega, eks sul oli vast sellest lihtsam teada saada kui mul, sest ma ei puutu töö pärast nii palju inimestega kokku.

  3. e. said

    Me oleme jälle ühtekad. Mul on samamoodi muusikalimiit. Isegi heale muusikale.

  4. Kaur said

    Poes ma eriti ei käi (10 min toidupoes pigem küllastab mu reklaamilimiidi), ainus mäng on minecraft ja seal on mussi vähe, raadios ju enamjaolt räägitakse või siis laseb R2 mingit põnevat asja. Nii et mina küll kuulan ekstra muusikat. Enamjaolt youtubest. Huvitav on seal ringi surfata ja asju avastada.

    Hiljuti panime köögis / söögitoas cdmängija uuesti üles, nii et nüüd saavad lapsed valida, millist vox clamantise pala keegi hommikusöögi ajal tahab 🙂

  5. lendav said

    See limiit võib ka ajas muutuda. On olnud aeg, kui raadio või makk väga harva vait oli. Ja siis tuli aeg, kui muusikamasin ehk ainult korraks nädalas sisse lülitati. Sel ajal oli eriti jube töötada asutuses, kus pidi pidevalt kõlama reibas raadiohääl. Nüüd olen jõudnud kuhugi vahepeale, helitausta kuulan päeva jooksul vabatahtlikult ehk paar tundi.

    Fred Jüssi on nii armsasti sel teemal arutlenud:
    http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=53610

    Vaikus kui loodusvara.

  6. nodsu said

    Kaur, see R2 “põnev asi”, millest sa räägid, läheks mul muusikalimiidi sisse. Suur osa neid asju, mis ma päeva peale juhuslikult kuulen, on põnevad. Aga seda enam nad tähelepanu võtavad ja siis ongi pärast tunne, et täna on juba muusikat kuulatud küll.

  7. nodsu said

    Mul on muidugi see asi, et mul kummitavad kogu aeg nagunii endal mingid lood, mida ma ümisen või vilistan või laulan või kui koht tundub liiga avalik, siis jooksutan oma peas. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik kõrvaklappidest muusikat lasta ja mitte auto alla jääda, sest mul kipub tähelepanu sinna omaenda kummitusmuusika peale ära minema isegi siis, kui mingit välisheli tõkestavat apartuuri kõrvade küljes ei ole.

    Teised lasevad endale kulgemise taustaks muusikat kõrvadest sisse, mina pigem suust välja – kipun käies vilistama.

  8. ep said

    aa, selles ilmselt asi ongi, et paljudel inimestel vist ei jookse kogu aeg heliriba peas. näiteks minul ei jookse. kui miski peas kummitama jääb, siis on see väljast pärit ja see on jube ebameeldiv ja ma üritan seda väljast tuleva mitmekesise muusikavooga vaigistada. sind vist selline kummitamine siis lihtsalt ei häiri?

    aga selle muusika taustaks kuulamisega näiteks on minul nii, et selleks peab olema suhteliselt vähe uut infot sisaldav muusika, st midagi sellist, mida ma olen palju kuulanud. nii et ma sel juhul tegelikult väga intensiivselt ei kuulagi, ainult aeg-ajalt võibolla mõne “parema” koha peale korraks reageerin, fikseern ära, et ahhaa, see on nüüd see. aitab põhimõtteliselt just selle vastu, et mitte liialt oma mõtetesse ära kaduda, säilitada mingi kontakt välismaailmaga. tõsist keskendumist nõudva töö juurde ma niimoodi muusikat ei kuula, aga rutiinsete tegevuste juurde meeldib mul küll midagi kuulata, kuigi lisaks muusikale kuulan ma palju ka raadiote jutusaateid.

  9. nodsu said

    ega mul ka kogu aeg ei jookse. aga kui jookseb, siis enamasti ei häiri jah, vbla sellepärast, et ta jookseb mul seal tihti asja pärast. nt kui ma mõtlen mingile koreograafiale ja jooksutan selle tantsu muusikat.

    a osa aega ma jälle mõtlen mingitele asjadele, peas jooksevad poolt- ja vastuargumendid ja siis aitab samuti juba sellestki suminast. Oletatavasti seesama, mida sa nimetad oma mõtetesse ära kadumiseks, ainult et ma tajuks sel puhul muusikat lihtsalt segajana, mis ei lase mõtet lõpuni mõelda. ja päris välismaailmaga (nt autoga, mis ristmikul mulle läheneb) oleks siis veel vähem kontakti, sest ma pingutaks aktiivselt, et seda muusikatausta ignoreerida.

    Mu toanaabrid kuulasid muusikat selleks, et vaigistada tavalist müra, et moodustada raadiomuusikast nt õuest kostva tänavamüra vastu kaitsekiht. Minu jaoks oli tänavamüra väljalülitatav, kuna moodustab sellise ühtlase fooni, ei ole eriti struktureeritud. Muusika on struktureeritud ja see struktuur hakkab tähelepanu nõudma, tekstist rääkimata.

  10. nodsu said

    nt viimane kummituslugu oli mul see tantsulugu. See meloodialiin on rütmiliselt kaunis keerukas, nii et mind huvitas, ega mul ei ole mingid kohad kuidagi ülejala meelde jäänud, seega ma jooksutasin peas meloodiat ja samas mõtlesin, mis tantsusammud sinna käivad, et sammudega ära mõõta vähemalt see, kas mul on muusikat peas õiges pikkuses. Ja kuna see rütmiline keerukus on selline, et tihti juhtub, et samm ei tule täpselt noodi pealt, vaid natuke enne või pärast nooti, rääkimata sellest, et tantsu- ja muusikafraasid ei kattu peaaegu kunagi, siis tahtis see kahe eri rütmiliini korraga jälgimine päris palju tähelepanu. (Oli õigesti meeles küll.)

  11. lendav said

    Maalimise ja, kudumise juurde saan igasugu raadioid ja laule kuulata küll, aga raamatulugemise juurde kindlasti mitte. Maalimine käib rohkem “kõhuga” ja mõtlemisega seotud tähelepanu pole selle jaoks väga intensiivselt vaja. Kudumine on küllaltki rutiinne tegevus. Aga näiteks külas käies mind hirmsasti häirivad telekas, raadio jutusaated ja ka nõudlikumad muusikalood – segab suhtlemist päris põhjalikult.

  12. nodsu said

    mul on nõelumine selline tegevus, kus võib helitaust olla. vbla kui ma üldse rohkem käsitööd teeks, siis oleks mul ka rohkem hetki, kus helitaust on OK.

  13. Kaur said

    Mis mõttes teil ei jookse kogu aeg heliriba peas? Kuidas nii elada saab? Ma lugesin kommentaare ja peatusin hetkeks – tuvastamaks, et ümisen parajasti mingit levinud jõululaulu. Pole aimugi, miks just seda, kindlasti pole ma seda tänase päeva jooksul ühestki välisest allikast kuulnud, ega ühtegi muud jõululaulu ka mitte, ainus täna kuuldud konserv-muusika on mul Kanon Pokajanen.

    S.t. kui ma parajast midagi ise ei räägi või aktiivselt ei kuula, siis töötab mul pähe sisse ehitatud muusikamasin, kuidas üldse teisiti???

    “Ma ei saa aru, kuidas on võimalik kõrvaklappidest muusikat lasta ja mitte auto alla jääda” – ma ka ei saa.

  14. Ambrosius said

    Olen viimasel ajal tihti ehmatusega avastanud, et ma ümisen. Alguses kartsin, et see on kuidagi varase seniilsusega seotud, aga võib-olla lihtsalt süvenev ükskõiksus selle suhtes, kuidas ma kõrvaltvaatajatele paista võin. Või siis sedapidi, et mulle meeldikski kohata ümisevaid inimesi.

  15. nodsu said

    heh, järsku tuleb muidki nähtusi, mis seniilsuse arvele pannakse, lihtsalt sellest süvenevast ükskõiksusest teiste arvamuse vastu? muidugi kui seesama ükskõiksus ise seniilsuse märk ei ole.

    ma tean, et vananedes võib käitumine ka reaalsete ajumuutuste pärast muutuda, aga ikkagi on mul vahel kõva kahtlus, et mõni vanainimene rakendab teadlikult seda eelist, et “olen vana ja mulle ei panda pahaks”. nt igasuguste asjade näkkuütlemist.

    seda kahtlust süvendab otse loomulikult see, et mul endal kulub iga aastaga kröömike teiste arvamuse pärast muretsemist maha. vahel tuleb mõni muretsemiseaspekt küll ka juurde, aga summa summarum kulub ikka vähemaks. Kõige hullem arvamuse-iga on nii kümnenda eluaasta ringis (mõlemat pidi – kümnesed on kõvad teiste arvustajad ja ise jälle püüavad hirmsasti sobituda, vt seda, mida väga väga naine ükskord selle kohta kirjutas, sellega võrreldes on isegi teismeiga etem. ja kahekümnendates on juba vähem põdemist kui teismeeas jne.

  16. nodsu said

    a siinkommenteerijatest rääkis vist Hedvig kunagi sellist juttu, et omaette vilistamine või laulmine pidi võimalikke agressoreid heidutama. et nad ei julge sellisele tegelasele kallale minna, ma ei mäleta, mis loogika seal pidi olema, vbla et “käitub imelikult, selliseid ei või teada, äkki tapab hoopis mind ära.”

    igatahes üks hea asi, mida omaette vilistamine või laulmine kahtlasel (?) pimedal tänaval või pargiteel teeb, on hingamise normaliseerimine. meloodia jaoks on vaja oma õhuvoolu kontrollida ja rütmis hoida, ei saa paaniliselt õhku ahmima hakata.

  17. Ambrosius said

    Tänavatülitajad võib-olla väldivad inimesi, kellele teiste arvamus ei paista korda minevat. Avalikus ruumis ümisevast inimesest õhkub justkui enesekindlust ja julgust.

  18. Ambrosius said

    Aga see võimalus on muidugi ka, et peetakse lihtsalt hulluks.

  19. ep said

    see avalikus ruumis ümisemine või vilistamine on minu kogemuste põhjal lõuna-euroopas üsna tavaline asi. vähemalt minul on selliseid kogemusi nii itaaliast kui hispaaniast, et täiesti tavalised inimesed tänaval vilistavad või ümisevad, ja igasuguseid asju võib kuulda, ooperiklassikast kuni uuemate hittideni. ja keegi ei vaata imelikult. ka avalikus ruumis (näiteks poes) mängivale raadiole kaasa laulmine on seal täiesti ok.

  20. nodsu said

    peris tore. kuigi ma ise seda Itaaliast ei mäleta. vbla oleneb, kus. ma olin ju põhiliselt Perugias ja aastaajal, mil seal on paksult välistudengeid, palju ma neid kohalikke üldse nägingi.

    a mis ümisemisse-vilistamisse ja enesekindlusse puutub, siis see hingamise reguleerimine muudab täitsa reaalselt enesekindlamaks.

  21. nodsu said

    Hedvig võiks nüüd ise ka sekka lüüa, kui ta veel mäletab, mis jutt see selline oli. et mis see mehhanism pidi olema.

  22. Hedvig said

    Ma praegu mõtlen siin, nagu midagi meenuks, aga kust ma seda lugesin, vot enam ei tea.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: