Olen viimased paar kuud “Raevunud Orlando” (ja natukene ka “Armunud Orlando”, sest ilma on raske) ümber sahminud, et neist kevadeks pisikest programmikest kokku panna (alguses plaanisin “Vabastatud Jeruusalemmaga” kombineerida, siis vaatasin, et “Orlandodest” ja “Jeruusalemmast” midagi kombineerida küll ei maksa, kummastki tuleb eraldi kontsert välja, ja nüüd olen juba sellegagi hädas, kuidas “Raevunud Orlando” ühe kavaga ära esindada, ilma et see ööpäev läbi kestaks).

Ja kõige selle juures jäi mulle silma põnevaid naistegelasi: esiteks naisrüütlid – Bradamante ehk üksi ei loekski, kuna tema on Este suguvõsa (“Orlandode” autorite metseenide) müütiline esiema ja müütilistelt esivanematelt võibki ebatavalist heroismi oodata, aga seal on veel Ruggiero õde Marfisa, kellega Bradamante lahingut jõuab lüüa, enne kui aru saab, et Leia ja Luke on tegelikult õde ja vend (või oot, see oli nüüd üks teine lugu); pluss “Jeruusalemma” Clorinda, kes ei saa müütiline esiema olla juba puhtalt sellepärast, et saab traagiliselt surma – ja teiseks see, et ega seal naistegelased üldse eriti sellesse jutumalli ei mahu, et tuleb kangelane, päästab abitu daami ja nad abielluvad.

Sõdalased sõdalasteks, aga Angelica, kelle peale kõik mehed lolliks lähevad, kangelastegusid teha vihuvad ja teda ridamisi hädaohtudest päästavad, ei taha meheks ühtegi oma päästjat, vaid jookseb nende eest järjepanu minema nagu Kakuke, kuni leiab abitu haavatud nooruki ja armub hoopis temasse. Kelle ta – sadu kordi päästetuna – on ometi kord saanud ise surmast päästa.

Aga noh, küllap on asi selles, et ega “ettevaatust, päästke daamid”-tüüpi romantika polegi teab mis sügavate juurtega.

Ja siit läks mõte lippama ühe teise “traditsiooni”, nimelt mehe kui pere ülalpidaja poole. Tuli ette too Chestertoni jutt, kus isa Brown märgib, kuidas üks noormees on elav fossiil või midagi sarnast, kuna ta tahab ise naist ülal pidada – ega saa teda seega kosida enne, kui too on ähvardavast pärandusest ilma jäänud. Mul on sellele jutule mõeldes viimasel ajal alati kontrastiks ette tulnud Shakespeare’i komöödiad, kus üks tüüpiline õnnelik lõpp on see, et varatu meestegelane saab endale rikka naise; mõnikord on naine talle küll millegi muuga silma jäänud (nagu Portia), aga mõnikord ongi esimene kosimismotiiv naise kaasavara ja armastus tuleb sündmuste käigus (nagu “Windsori lõbusate naiste” Fentonil või kasvõi Petruchiol). Hilisrenessansi publikul ei olnud ilmselt mingit probleemi romantilise armastaja ja kullakaevuri rolli ühitamisega. See, kes perele leiba teenib, on seal muidugi üldse kõrvaline teema, sest Shakespeare’i aja kõrgklass ei teeni leiba, neil kas on varandus, millest elada, või ei ole; leivateenijad olid küll olemas, arusaadavalt lausa enamuses, aga nad ei olnud tähtsad. Pere leivateenija au muutus valitsevas kultuuris oluliseks alles siis, kui domineerivaks klassiks sai kodanlus; kui tööl käivad inimesed said küllalt tähtsaks, et neist kirjutada.

Niisiis peab Chestertoni elav fossiil olema pärit suhteliselt hilistest setetest, Chestertoni vanavanemate aegadest ehk, aga mitte kuigi palju kaugemast ajast.

See on selline armas vastuolu nagu Chesterton isegi – ekstsentrik, kes oma elaanilt, aplombilt ja üleüldse elustiililt meeldiks ilmselt pigem nn. väikekodanlust vastustavatele romantikutele, aga viskub ise iga natukese aja tagant väikekodanluse kaitseks džotile (võib-olla rüütellikkusest, tahtes kaitsta seda, keda muidu on hea toon materdada); tavalisuse apologeet, kes on kõike muud kui tavaline, alustades usutunnistusest ja lõpetades riietumisstiiliga.

*

Otsapidi seostub see teema tänase Hundi ulu mureliku postitusega pere tööjaotusest. Kõigepealt mõtlesin, et huvitav, et mul ei ole A.-ga sel teemal kunagi erilist kisklemist – kes parajasti rohkem viitsib või kellel on rohkem aega, see teeb (mis näeb praktikas välja nii, et mina teen süüa siis, kui mul tuleb mingi äge toiduidee, mis realiseerimist tahab, või A-d ei ole parasjagu käepärast – ja A. algatab muudel puhkudel ühise söögitegemise või teeb ise süüa, sest tal on parem planeerimisvõime, nt imetabane oskus prognoosida, et kui me sõime viimati kolm-neli tundi tagasi, siis tunni-paari pärast läheb kõht tühjaks). Ka koristamine käib niiviisi õhinapõhiselt.

A. väitis selle jutu peale muidugi, et me ei teegi üldse niimoodi süüa, et see mingi korralik söögitegemine oleks, aga kui ma talle Hundi ulu postitust tsiteerisin, siis ta möönas, et kõik oleneb kontekstist ja paari võileiva taseme suudame me tõesti ületada.

Aga ma ise jäin mõtlema, et tegelik probleem on seal loos ju see, et noortel on häbematult vähe vaba aega. Ühest küljest võiks öelda, et inimesed, kes nii palju tööd teevad, vajavad kedagi, kes nende eest majapidamistööd ära teeks – ja 12-tunniste tööpäevade juures oleks normaalne, et vähemalt üks söögikord süüakse töö juures, olgu siis kontori lähedal pubis või töölissööklas. Aga teisest küljest ütleks ma parema meelega hoopis seda, et 12-tunnised tööpäevad ei ole üldse mingi õige asi. Ükskõik, kuidas nad kodused tööd ära jagavad, kurnatuse piiril rapsimiseks jääb see nii või teisiti. Ja just see seletab, miks meil selle üle kisklemist ei ole – me ei ole kaugeltki sellises ajahädas.

———————————————————————————————–
PS: vabandust, et postitus sai selline skemaatiline ja ülejala. Aga ma olen viimasel ajal liiga palju kirjutisi kuhugi määramatusse tulevikku lükanud, kuni lõpuks läheb meelest ära, millest ma üldse kirjutada tahtsin. Nii et las ta läheb niisama.

Advertisements

Üks kergelt kõikuv ja tugevalt alko järele lõhnav vene noormees andis oma parima, et minu ees poeuksi avada. See ei olnud kerge ülesanne, sest uksed olid iseavanevad, optilise sensoriga, tal tuli pingutada, et küüned enne taha saada, kui uks ise lahti läheb. Päris ohutu ei olnud see vist ka, need uksed on vahel kurjad, ma ise olen ühelt selliselt korra litaka kirja saanud. Riskis niisiis kehavigastustega ja nägi vaeva, et minust mööda järgmise optilise ukse juurde nügeleda ja seda küllalt ruttu sikutama hakata, et see ise ei jõuaks avaneda.

“Mingit probleemi ei ole,” hüüdis ta mulle ukse pealt vene keeles järele. “Ei ole probleemi.”

*

Öösel nägin miskipärast unes krokodille ja kuidas neid kasvatada. Isegi suure vana krokodilli käitumist sai mõjutada, talle käterätiga äiates, kui ta pahandust kipppus tegema, näiteks kellegi jalga ära hammustama või midagi.

Ma kardan, et prototüüp on meie napakas kass, kellele ma hiljuti rinnahoidjaga äigasin, kui ta ei tahtnud, et ma riide paneks, ja kippus mul samuti jalga ära hammustama või midagi. Krokodillide kasvatamine oli tõtt-öelda lihtsam, vähemalt unes.

– Sul on sõrmedes radiaator.
– Eiei, radiaator on kõhus.
Mu sõrmedes on ekskavaator,
kraana, haaratsid, mutrivõti,
mikser, akutrell ja kassikanga
kudumisteljed. Ainult roostes,
ainult määrimata ja vanad.
Või kui soovid, mardika jalad,
hüdraulika natuke rikkis.
Aga radiaator on kõhus,
töötab ja häiresüsteem töötab,
ühesõnaga, kõik on hästi.

***

Ma arvan millegipärast, et sageli ei hüüta rõõmsalt: “Mul on kaa häid uudiseid! Artroos! Mul on artroos!”, aga kõik oleneb kontekstist, eks ole. Las ma sõnastan ümber. “Mul ei ole reumatoidartriit!” kõlab tunduvalt paremini.

Otsekui selle teadmise peale saan täna juba märksa paremini sõrmi liigutada.

Kehakeemia vist ikkagi

jaanuar 16, 2015

Loen Ritsiku ja Indigoaalase keskeakriisi või noh, üldse motivatsioonipuuduse juttu ja mõtlen, et kas mul on midagi viga, et seda ikka veel ei tule. See 32-aastane vanus, millest inimesed kirjutavad, on mul ammu seljataga.

Mul on motivatsiooni mitme inimese jagu ja sestap ma tean, et pidev motiveeritus ei tähenda üldse, et elu oleks kogu aeg lill – ega kogu mott ei ole siis hea. Kui asjad on hästi, on mul positiivne mott, see “tahan-tahan-tahan-TAHAN”, mis paneb mu tegutsema nagu buldooseri. Kui mul on pahasti, siis pidurdab mind negatiivne mott ehk hirm. Või olgu peale, kui asjad on objektiivselt halvasti, siis ei ole hirme vajagi, siis on mott “tahan siit pahast olukorrast ära / terveks saada.” Aga objektiivselt halvasti ei ole mul viimased kümmekond aastat või kauemgi peaaegu olnud – kui vigastusi mitte arvestada – , vahel on ainult natuke raske.

Kui on parajasti pahasti ja domineerib negatiivne mott, siis olen motivatsioonipuuduses inimeste peale lausa kade: kui irratsionaalsed hirmud või liigärevus üle pea löövad, tundub igavus kõige ihaldusväärsem asi maailmas.

Praegu on isegi natuke vaata et objektiivselt halvasti, nimelt on sõrmeliigesed võtnud kätte ja valutama hakanud, mina lisan sellele objektiivsele probleemile muidugi oma tüüpilise ärevuse, loen arstiteaduse entsüklopeediat internetti ja diagnoosin endale igasuguseid tõbesid, ühe koledama kui teise. Ja kui ma pean mõtlema halvimatele stsenaariumidele, siis vaevab just see, et ma ei saa enam teha neid ägedaid asju, mida ma tahan. Ma ei saa enam nii hästi osavaid käsi nõudvaid tantse tantsida kui enne. Ma ei saa porgandeid koorida, et häid porganditoite teha. Või ei saa teha neid ägedaid asju, mille ma aja-, energia- või rahapuudusel kuhugi ebamäärasesse tulevikku lükanud olen, nt korralikult kastanjette mängima õppida. Lisaks tuleb pähe veel miljon asja, mida ma pole siiani tahta taibanud. Mõtle, ma ei saa mööda seina ronida, kui mul peaks ronimiseisu tulema! Ma ei saa lõuga tõmmata, kui mul peaks tulema nimetu tung lõuatõmbamise järele! Ma ei saa kududa, kui mul peaks tulema tahtmine kudumine uuesti ära õppida! Kust ma tean, et mul ei tule kustumatut vajadust just ronida, lõuga tõmmata ja kududa korraga?

Mõistusega võttes saan muidugi aru, et ega ühte elusse nagunii kõik needki asjad ära ei mahu, mida ma juba tahan. Eriti kui arvestada, et ma tahan täiesti tõsiseltvõetavalt ka passiivseid olmelisi mõnusid ja laisklemist. Nii et ma ei peaks tingimata muretsema n+1 osavakäelise tegevuse tegematajätmise pärast, kui nende asjade hulgas, mida ma TAHAN, on ka võrdlemisi väikest näpujõudu nõudvad asjad nagu lugemine, laulmine, filmivaatamine ja lihtsalt lebotamine.

Aga kui võimust võtab parajasti negatiivne mott, või see mõistus siis paanikakütmist segab.

Selle vahele kuluks tõesti natuke neid igavusehormoone ära, palun.

Kui armastav loomapidaja läpakaga pikali viskab, ei ole kassi vaja kaua oodata: lugev inimene on kassile vastupandamatu. Kass kõhul peesitamas, ütleb armastav loomapidaja vaat mida.

“See kass meenutab mulle ainsat “X-failide” osa, mis mul meeles on. Seal oli tsirkus – tsirkus on teadagi õudne koht – ja seal oli üks siiami kaksikuga tegelane, tähendab, see kaksik oli selline väike, rippus tema kõhu küljes. Aga selgus, et ta käis vahepeal inimesi närimas.”

“Kõhu küljest ära?”

“Mhmh. Selle kassiga on sama lugu. Enamasti on ta mul kõhu küljes kinni, aga vahepeal käib inimesi närimas.”

Unes helistas mulle Kanni ja küsis, kas poes võib müüa mürgiseid ube. Ma uurisin purki ja nägin, et tõepoolest, sinna on lausa hoiatus peale kirjutatud, et need on mürgised, ja koostise juures veel eraldi, et sisaldavad nii-ja-nii mitu protsenti mürki. Lisaks oli kuskil märkus, et need on sadomasohhistlikuks pruukimiseks mõeldud. Ma tegin järelduse, et igatahes ei ole tarbijat petetud, ju siis on okei.

Mind huvitas, mismoodi neid küll sadomasohhistlikult pruugitakse. Purgi peal pildil oli ema, kes lusikaga lapsele neid ube söödab, oletasin selle põhjal, et võib-olla on see mingi ageplay, et dominantne pool söödab submissiivset ja too sõltub söömises täiesti temast, aga päris kindel ei olnud, mõtlesin, et küllap BDSM-subkultuuri inimesed teavad ise ja saavad kohe aru, kui purki näevad.

Tegelikult ei olnudki seal lihtsalt oad, vaid eraldi selline kaste (oakaste või oli see nüüd hakklihakaste) ja kartulipuder, mürk oli vist ainult kastme sees. Kui ma veel täpsemalt uurisin, selgus, et mürk on belladonna. Igas konservis 17 protsenti belladonnat, kui ma õigesti mäletan.

Vahepeal oli aga ema küllaminekuks mingi keeksi küpsetanud ja sinna neid ube pahaaimamatult sisse pannud. Ma olin kahevahel, kas peaks midagi ütlema, lõpuks leidsin, et sellest oleks kahju rohkem kui kasu. Esiteks on mürgi kontsentratsioon keeksi sees veel väiksem kui tolles konservis, mis vist nagunii eluohtlik ei olnud, kui teda juba niiviisi müüdi. Teiseks oli võõrustajal nõrk süda ja kui ma talle välja prahvatan, et mürgine toit, siis saab veel südari. Kolmandaks olin ma justkui kuskilt lugenud, et belladonna on südamehaiguste vastu lausa kasulik. Ja nii ma siis midagi ei öelnudki, kuigi veidi kõhevil ma olin.

Paar muud detaili oli seal unes veel – ilm oli samamoodi sulale keeranud nagu praegu päriseltki ja juba olid jõudnud ploomipuud õitsema minna. Ma mõtlesin, et ei tea, kas ploomid jõuavad valmis saada või tuleb enne uuesti külm peale. Ja ma pidin kantseldama üht meest, kes oli tegelikult surnud, aga oli mingil põhjusel sunnitud ringi käima. Ta oli väga pahur, eriti ei meeldinud talle see, et ta on ilma nahata, see oli väga ebamugav. Ega ma tema tuju väga tõsta ei osanud, põhiplaan oli see, et ma laenan enda nimel talle raamatukogust raamatuid, sest ta ise ei taha eriti rahva hulgas käia, aga lugeda tahtis. Hoidsin teda kuskil trepikojas või pööningul.

Avastasin oma tõlgitud raamatu joonealuses totaka vea. Isegi mitte tõlkevea, seal joonealuses on minu enda tekst. Puhas omaenda näpukas.

Mõtlesin joonealust kirjutades korraga Tasso “Vabastatud Jeruusalemmale” ja Ariosto “Raevunud Orlandole” – ja leiutasin sellest kokku enneolematu teose: Ariosto “Vabastatud Jeruusalemm”.

Oi, oi, oi.

Sellel võib olla kaks paha tagajärge. Isiklik tagajärg: asjatundlik inimene loeb, näeb viga ja arvab, et ma olen lollakas. Rahvahariduslik tagajärg: asjatundmatu inimene loeb, arvab, et selline raamat on olemas, hakkab meeleäraheitlikult selle bibliograafilisi andmeid otsima ja raiskab kogu elu selle peale.

Sünteetiline tagajärg: inimene loeb, arvab, et on olemas, raiskab selle otsimise peale pool elu, avastab viimaks, et viga, saab aru, et ma olen lollakas ja vihastab, et ma pool tema elu ära olen raisanud. Ülejäänud pool elu veedab ta kättemaksu haududes ja seda teoks tehes.

Notsu /…/ lõi sedamaid pilgu maha tagasi. Nii rumal ja piinlik oli tal olla, et ta oleks kas või ära merele pagenud ja madruseks hakanud.