Mis minevik see on vol. 2 – või mis traditsioon see on

jaanuar 30, 2015

Olen viimased paar kuud “Raevunud Orlando” (ja natukene ka “Armunud Orlando”, sest ilma on raske) ümber sahminud, et neist kevadeks pisikest programmikest kokku panna (alguses plaanisin “Vabastatud Jeruusalemmaga” kombineerida, siis vaatasin, et “Orlandodest” ja “Jeruusalemmast” midagi kombineerida küll ei maksa, kummastki tuleb eraldi kontsert välja, ja nüüd olen juba sellegagi hädas, kuidas “Raevunud Orlando” ühe kavaga ära esindada, ilma et see ööpäev läbi kestaks).

Ja kõige selle juures jäi mulle silma põnevaid naistegelasi: esiteks naisrüütlid – Bradamante ehk üksi ei loekski, kuna tema on Este suguvõsa (“Orlandode” autorite metseenide) müütiline esiema ja müütilistelt esivanematelt võibki ebatavalist heroismi oodata, aga seal on veel Ruggiero õde Marfisa, kellega Bradamante lahingut jõuab lüüa, enne kui aru saab, et Leia ja Luke on tegelikult õde ja vend (või oot, see oli nüüd üks teine lugu); pluss “Jeruusalemma” Clorinda, kes ei saa müütiline esiema olla juba puhtalt sellepärast, et saab traagiliselt surma – ja teiseks see, et ega seal naistegelased üldse eriti sellesse jutumalli ei mahu, et tuleb kangelane, päästab abitu daami ja nad abielluvad.

Sõdalased sõdalasteks, aga Angelica, kelle peale kõik mehed lolliks lähevad, kangelastegusid teha vihuvad ja teda ridamisi hädaohtudest päästavad, ei taha meheks ühtegi oma päästjat, vaid jookseb nende eest järjepanu minema nagu Kakuke, kuni leiab abitu haavatud nooruki ja armub hoopis temasse. Kelle ta – sadu kordi päästetuna – on ometi kord saanud ise surmast päästa.

Aga noh, küllap on asi selles, et ega “ettevaatust, päästke daamid”-tüüpi romantika polegi teab mis sügavate juurtega.

Ja siit läks mõte lippama ühe teise “traditsiooni”, nimelt mehe kui pere ülalpidaja poole. Tuli ette too Chestertoni jutt, kus isa Brown märgib, kuidas üks noormees on elav fossiil või midagi sarnast, kuna ta tahab ise naist ülal pidada – ega saa teda seega kosida enne, kui too on ähvardavast pärandusest ilma jäänud. Mul on sellele jutule mõeldes viimasel ajal alati kontrastiks ette tulnud Shakespeare’i komöödiad, kus üks tüüpiline õnnelik lõpp on see, et varatu meestegelane saab endale rikka naise; mõnikord on naine talle küll millegi muuga silma jäänud (nagu Portia), aga mõnikord ongi esimene kosimismotiiv naise kaasavara ja armastus tuleb sündmuste käigus (nagu “Windsori lõbusate naiste” Fentonil või kasvõi Petruchiol). Hilisrenessansi publikul ei olnud ilmselt mingit probleemi romantilise armastaja ja kullakaevuri rolli ühitamisega. See, kes perele leiba teenib, on seal muidugi üldse kõrvaline teema, sest Shakespeare’i aja kõrgklass ei teeni leiba, neil kas on varandus, millest elada, või ei ole; leivateenijad olid küll olemas, arusaadavalt lausa enamuses, aga nad ei olnud tähtsad. Pere leivateenija au muutus valitsevas kultuuris oluliseks alles siis, kui domineerivaks klassiks sai kodanlus; kui tööl käivad inimesed said küllalt tähtsaks, et neist kirjutada.

Niisiis peab Chestertoni elav fossiil olema pärit suhteliselt hilistest setetest, Chestertoni vanavanemate aegadest ehk, aga mitte kuigi palju kaugemast ajast.

See on selline armas vastuolu nagu Chesterton isegi – ekstsentrik, kes oma elaanilt, aplombilt ja üleüldse elustiililt meeldiks ilmselt pigem nn. väikekodanlust vastustavatele romantikutele, aga viskub ise iga natukese aja tagant väikekodanluse kaitseks džotile (võib-olla rüütellikkusest, tahtes kaitsta seda, keda muidu on hea toon materdada); tavalisuse apologeet, kes on kõike muud kui tavaline, alustades usutunnistusest ja lõpetades riietumisstiiliga.

*

Otsapidi seostub see teema tänase Hundi ulu mureliku postitusega pere tööjaotusest. Kõigepealt mõtlesin, et huvitav, et mul ei ole A.-ga sel teemal kunagi erilist kisklemist – kes parajasti rohkem viitsib või kellel on rohkem aega, see teeb (mis näeb praktikas välja nii, et mina teen süüa siis, kui mul tuleb mingi äge toiduidee, mis realiseerimist tahab, või A-d ei ole parasjagu käepärast – ja A. algatab muudel puhkudel ühise söögitegemise või teeb ise süüa, sest tal on parem planeerimisvõime, nt imetabane oskus prognoosida, et kui me sõime viimati kolm-neli tundi tagasi, siis tunni-paari pärast läheb kõht tühjaks). Ka koristamine käib niiviisi õhinapõhiselt.

A. väitis selle jutu peale muidugi, et me ei teegi üldse niimoodi süüa, et see mingi korralik söögitegemine oleks, aga kui ma talle Hundi ulu postitust tsiteerisin, siis ta möönas, et kõik oleneb kontekstist ja paari võileiva taseme suudame me tõesti ületada.

Aga ma ise jäin mõtlema, et tegelik probleem on seal loos ju see, et noortel on häbematult vähe vaba aega. Ühest küljest võiks öelda, et inimesed, kes nii palju tööd teevad, vajavad kedagi, kes nende eest majapidamistööd ära teeks – ja 12-tunniste tööpäevade juures oleks normaalne, et vähemalt üks söögikord süüakse töö juures, olgu siis kontori lähedal pubis või töölissööklas. Aga teisest küljest ütleks ma parema meelega hoopis seda, et 12-tunnised tööpäevad ei ole üldse mingi õige asi. Ükskõik, kuidas nad kodused tööd ära jagavad, kurnatuse piiril rapsimiseks jääb see nii või teisiti. Ja just see seletab, miks meil selle üle kisklemist ei ole – me ei ole kaugeltki sellises ajahädas.

———————————————————————————————–
PS: vabandust, et postitus sai selline skemaatiline ja ülejala. Aga ma olen viimasel ajal liiga palju kirjutisi kuhugi määramatusse tulevikku lükanud, kuni lõpuks läheb meelest ära, millest ma üldse kirjutada tahtsin. Nii et las ta läheb niisama.

Advertisements

3 kommentaari to “Mis minevik see on vol. 2 – või mis traditsioon see on”

  1. Teresa said

    Mulle tuleb meelde üks Chestertoni liigutav-naljakas jutt (üldse mitte isa Browniga), kus aristokraat hakkab kihlveo pärast kapsast peas kandma. Ta oli nimelt lubanud kaotuse korral kübara ära süüa. See vaimustab üht neiut sedavõrd, et see teeb härrale abieluettepaneku.

  2. nodsu said

    mis näitab omakorda, et suurele väikekodanluse kaitsjale olid puhtalt kõhutunde pealt sümpaatsed siiski aristokraatlikud ekstsentrikud ja teiste arvamust eiravad vastuvoolu ujujad. kuni tal meelde ei tulnud, et nõrgemat on vaja kaitsta.

  3. […] pisimärkus veel: korra varem ma juba kirjutasin Ariosto põnevatest naistegelastest; hiljem sattusin sellest põhjalikumat käsitlust sirvima ja see juhtis mu tähelepanu sellele, […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: